3-05-98/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-196/2005

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja kõht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Hurma Kiviloo 27. mai 2005. a Tallinn 3-196/2005 O.G.’i kaebus Kodakondsusja Migratsiooniameti 19.11.2004 kirjas nr 15.3-09/366371 sisalduva otsuse ja KMA 27.01.2004 vaideotsuse nr 6-05 tühistamiseks 11. mai 2005 Kaebuse esitaja O.G. ja vastustaja Kodakondsusja Migratsiooniameti esindaja Merlin Suurna Jätta O.G.’i kaebus täielikult rahuldamata ja kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kända. Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 27.05.2005, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 27.05.2005, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse nimetatud l0 päevase tähtaja jooksul. ASJAOLUD 1. Vabariigi Valitsuse (edaspidi VV) 11.07.1996 korraldusega nr 651-k (31.12.1996 korralduse nr 1017-k muudatustega) anti O.G.'ile tähtajaline elamisluba kui erusõjaväelasele 2 aastaks. VV 12.07.1998 korraldusega nr 424-k anti O.G.’e korduv tähtajaline elamisluba kui erusõjaväelasele 3 aastaks, mida Kodakondsusja Migratsiooniameti (edaspidi KMA) otsusega on pikendatud kuni 12.07.2006. a /tl 20, 55-59/. 2. 19. oktoobril 2000. a esitas O.G. KMA-le avalduse, milles palus ennast välja arvata välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaste nimekirjast. VV 24. oktoobri 2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud asjatundjate komisjon (edaspidi Komisjon) vaatas 8.

novembril 2000. a läbi O.G.i poolt esitatud avalduse ja tegi KMA-le ettepaneku lugeda O.G. välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaseks /tl 24-25/. 3. 19. aprillil 2001. a esitas O.G. alalise elamisloa taotluse. KMA 03.07.2001. a otsusega nr 20011570-7 keeldus taotlejale alalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 12 lg 4 p 7 alusel. 4. 27. septembril 2004. a esitas O.G. KMA-le uue avalduse, milles palus veel kord tema suhtes kehtiv kaadrisõjaväelase staatus uuesti läbi vaadata ja arvata ta välja välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaste nimekirjast. KMA esitas taotleja avalduse Komisjonile läbivaatamiseks. Komisjon vaatas 27. oktoobril 2004. a läbi O.G.i avalduse ja tegi KMA-le ettepaneku lugeda O.G. välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaseks /tl 22-23/. 5. 19.11.2004 kirjaga nr 15.3-09/366371 teatas KMA O.G.ile oma seisukoha, et kaebaja ei ole tsiviilisik, vaid välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelane /tl 15-16/. 6. 16. detsembril 2004. a esitas O.G. KMA-le väide KMA 19.11.2004 kirja peale. KMA oma 27.01.2005 vaideotsusega nr 6-05 jättis väide rahuldamata /tl 4-6,18,19/. 7. O.G. esitas 17.02.2005 kohtule kaebuse KMA 19.11.2004 kirja õigusvastasuse kindlakstegemiseks /tl 2-3/. 27.04.2005 muutis kaebaja kõhtu ettepanekul oma nõuet ning taotles KMA 19.11.2004 kirjas nr 15.3-09/366371 sisalduva otsuse ja KMA 27.01.2005 vaideotsuse nr 6-05 tühistamist /tl 49-50/. 8. 02.03.2005 määrusega võttis kõhus kaebuse menetlusse /tl 9-10/, 04.04.2005 esitas KMA kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 15-16/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja O.G. ei nõustu KMA 19.11.2004. a kirjas nr 15.3-09/36637-1 toodud eksliku seisukohaga, et ta on välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelane. Kaebaja leiab, et ta on tsiviilisik, rõhutades, et ta teenis endises Nõukogude Armees tsiviilerialal: töötas vanemkokana sõjaväesööklas ja hiljem sõjaväelao juhatajana. Ta ei ole osalenud sõjategevuses, eriüksustes, ei ole saanud sõjaväeharidust, ei olnud ohvitser, seepärast ei ole ta kaadrisõjaväelane VMS § 12 lg 4 p 7 tähenduses. Kaebaja ei saa sõjaväepensioni, seetõttu on asjakohatud KMA viited 26.07.1994 alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelisele kokkuleppele Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil. Kaebaja leiab, et analoogne on Riigikohtu 09.05.2002 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-18-02 kirjeldatud olukord. Kaevatud haldusaktid on motiveerimata. KMA seisukoha tõttu ei võimaldata tal saada alalist elamisluba Eestis. Neil asjaoludel palub ta mõlemad haldusaktid tühistada. Vastustaja KMA palub jätta esitatud kaebus rahuldamata. KMA on jätkuvalt 19.11.2004 otsustuses ja 27.01.2005 vaideotsuses väljendatud seisukohal, et O.G. on välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelane, seega O.G.i suhtes on kohaldatav VMS § 12 lg 4 p 7 ning teda ei saa lugeda tsiviilisikuks. Vaidlustatud otsused on õiguspärased. Kaebaja suhtes ei ole kohaldatav VMS § 12 lg 3, mistõttu ei ole alust temale alalise elamisloa andmiseks. Sõjaväepiletist nähtuvalt on kaebaja teeninud ajateenistuses 1972-1974 ning välisriigi relvajõudude üleajateenijana aastail 1984-1990 ning sealt reservi arvatud lipniku auastmes. Lähtudes kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi KTS) analoogilisest mõistest tuleb kaadrisõjaväelaseks pidada isikut, kes on astunud vabatahtlikult sõjaväelisesse tegevteenistusse, mida O.G. on ka teinud. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-18-02 märgitakse, et üheks sõjaväelise tegevteenistuse oluliseks tunnuseks on teenistuskoht. Kaebaja asus üleajateenijana tööle Saksamaale sidepataljoni kokana. Seega kaebaja suhtes ei ole tuvastatud, et ta ei olnud teenistuses sõjaväeliselt korraldatud asutuses ja üksuses. Vene Föderatsiooni sõjaväekohuslase ja sõjaväe teenistuse seaduse § 2 lg 2 kohaselt on sõjaväelane

isik, kes on lepingu alusel vabatahtlikult üleajateenistusse astunud. KMA viitab oma seisukohta põhjendades 26.07.1994 alla kirjutatud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustest" artikli 1 p-dele 1 ja 2. 27.10.2004 Komisjoni koosoleku protokollist nähtub, et komisjon leidis, et O.G. kuulub välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaste hulka. Käesoleval juhul ei oma tähtsust sõjaväepension, vaid asjaolu, et O.G. on kaadrisõjaväelane, kes on teeninud välisriigi relvajõududes. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Käesoleva asja materjalidest ja kaebusest nähtuvalt on O.G. korduvalt taotlenud enda tunnistamist tsiviilisikuks, kuna tema väidetav kaadrisõjaväelase staatus ei võimaldata tal saada alalist elamisluba Eestis. VMS § 12 lg 3 kohaselt alalise elamisloa võib anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Sama paragrahvi lg 4 p 7 järgi elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Arvestades eelviidatud sätteid võib KMA 19.11.2004 kirjas sisalduv otsustus, kui see on õigusvastane, tõepoolest rikkuda O.G.i õigust alalise elamisloa saamisele. 2. Mis puudutab KMA 27.01.2005 vaideotsust ja selle otsusega kaebaja õiguste rikkumist, siis selles osas peab kõhus vajalikuks märkida järgmist. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 87 lg 2 p-le 3 halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras võib halduskohtusse esitada kaebuse vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kõhus on seisukohal, et antud juhul ei ole O.G. toonud vaideotsuse osas esile ühtegi niisugust asjaolu, mis tähendaks, et vaideotsusega on rikutud tema õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult, muudel põhjustel. Kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja KMA vaideotsusega rahul just seetõttu, et sellega ei rahuldatud kaebaja vaiet ja asuti samadele seisukohtadele KMA varasema, O.G.ile 19.11.2004 kirjas teatavaks tehtud otsustusega, mille peale kaebaja oli esitanud väide. Kaebaja on viidanud umbmääraselt KMA otsuse ebapiisavale motiveerimisele, kuid antud juhul on sisuliselt olemas kaks KMA otsust. Kõhus siiski eeldab, et kaebaja pidas siinjuures silmas KMA 19.11.2004 kirjas sisalduvat otsustust. Aga isegi sel juhul, kui kaebaja mõtles mõlemat KMA otsust, siis on kõhus seisukohal, et vähemalt vaideotsuse kohta käiv motiveerimatuse väide on ilmselgelt põhjendamatu. Nimetatud haldusakt on selge ja üheselt mõistetav, piisavalt põhjendatud, kuna selles on märgitud haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Tegemist on formaalselt õiguspärase haldusaktiga (vastab HMS §-des 54-57 esitatud nõuetele). Motiveerimine ei ole asi iseeneses, vaid see peab tagama haldusakti arusaadavuse ja kontrollitavuse, nagu kaebaja on õigesti väitnud. Asjaolu, et KMA 27.01.2005 vaideotsus oli piisavalt motiveeritud, tõendab seegi, et kaebaja on saanud seda kohtus õigeaegselt ja sisuliselt vaidlustada. Vastavalt HMS §-le 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Antud juhul võib vaideotsus kuuluda tühistamisele üksnes seetõttu, et väide lahendaja on hinnanud valesti faktilisi asjaolusid või tõlgendanud valesti seadust ja jätnud seetõttu põhjendamatult tühistamata KMA 19.11.2004 kirjas sisalduva otsustuse. Väidetavalt vähene motiveerimine ei mõjutanud aga kuidagi vaidemenetluses tehtud KMA otsust ega ole seetõttu nimetatud

tühistamise aluseks. Järelikult peab kõhus asuma kontrollima KMA 19.11.2004 kirjas sisalduva otsustuse sisulist õiguspärasust. 3. Kõigepealt peatub kõhus ,,kaadrisõjaväelase" mõistel, nagu see on sisustatud asjakohastes õigusaktides. KTS § 2 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et kaitseväeteenistuse liigid on tegevteenistus ja reservteenistus, tegevteenistus jaguneb omakorda ajateenistuseks, lepinguliseks teenistuseks ja osavõtuks õppekogunemisest. KTS § 8 lg 2 järgi jagunevad kaitseväelased eelviidatud tegevteenistuse liigi alusel ajateenijateks, õppekogunemistest osavõtvateks reservväelasteks ja kaadrikaitseväelasteks. Vastavalt KTS § 10 lg-le 1 kaadrikaitseväelane on sõdurilt, allohvitserilt või ohvitserilt nõutava hariduse, sõjaväelise väljaõppe ja sõjaväelise auastme saanud, vabatahtlikult lepingulisse tegevteenistusse astunud Eesti kodanik, lg 2 järgi kaadrikaitseväelased jagunevad sõjaväelise auastme järgi sõduriteks, allohvitserideks ja ohvitserideks. KTS § 14 lg 1 kohaselt kaitseväelase teenistuskoht on kaitseväes ja Kaitseliidus või Siseministeeriumi valitsemisalas olevates sõjaväeliselt korraldatud asutustes ja üksustes. Sama seaduse § 30 lg-st 2 tuleneb, et lipnik on nooremohvitseri auaste. Vene Föderatsiooni sõjaväekohuslase ja sõjaväe teenistuse seaduse § 2 lg 2 kohaselt on sõjaväelane isik, kes on lepingu alusel vabatahtlikult üleajateenistusse astunud. 26.07.1994 alla kirjutatud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustest" artikli 1 p 1 kohaselt loetakse relvajõududeks Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Vene Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtimisorganeid, operatiivkoondiseid, väekoondiseid, väeosasid, ettevõtteid, asutusi, organisatsioone ja sõjaväeõppeasutusi. Sama artikli p-st 2 tulenevalt kuuluvad relvajõudude koosseisu nii relvajõudude tegevteenistuses olevad sõjaväelased kui ka relvajõududes töötavad tsiviilisikud. Arvestades ülalviidatud sätteid, tuleb asuda seisukohale, et VMS-s käsitletud välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaseks saab eelkõige pidada niisugust isikut, kes on astunud vabatahtlikult sõjaväelisesse tegevteenistusse (sh KTS järgi lepingulisse teenistusse ehk Vene Föderatsiooni analoogilise seaduse järgi üleajateenistusse) ja läbinud teenistuse sõjaväeliselt korraldatud asutustes või üksustes. 4. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et O.G. on pärast kohustusliku ajateenistuse läbimist astunud vabatahtlikult lepingulisse tegevteenistusse e üleajateenijaks. Kaebaja asus oma selgituste kohaselt üleajateenijana tööle Saksamaal sidepataljoni vanemkokana. Sidepataljon on kahtlemata üks sõjaväeliselt korraldatud üksustest. Kaebaja väiteil ei olnud ta ohvitser, vaid tsiviilisik, lihtne lipnik, kelle teenistuse tegevussuunaks oli sõjaväeosa majandamisega tegelemine (pärast kokaametit samas pataljonis relvalao juhataja). Kaebaja sõnul eeldas viimatinimetatud ametikoht aga kõrgemat sõjaväelist auastet, seepärast omistati talle lipniku auaste. Seega lükkas kaebaja ise ümber oma väite, et ta ei olnud (noorem)ohvitser. Ta teenis ajavahemikus 1984-1990 välisriigi relvajõududes üleajateenistuses ja kaebaja väiteil vabastati ta seoses mittevastavusega ametikohale, ilma et teda oleks arvatud reservi või erru. Kohtutoimikus paiknevast kaebaja sõjaväepileti väljavõttest nähtuvalt ei vasta ka see väide tegelikkusele: O.G. on üleajateenistusest 1990. a arvatud lipniku auastmes (KTS kohaselt seega nooremohvitseri auastmes) reservi /tl 29-30/. KTS §-d 107 ja 126 näevad analoogiliselt ette, et ametikohalt seoses mittevastavusega ametikohale vabastatud kaadrikaitseväelane arvatakse reservi või erru, kui teda ei määrata uuele ametikohale. Kaebaja kaadrisõjaväelase staatust ei välista ülaltoodut arvestades asjaolu, et talle ei ole määratud sõjaväepensioni ega ka see, et tema üleajateenistus möödus tsiviilerialal. Mis puutub viimase väitega seoses kaebajagi poolt osundatud

Riigikohtu halduskolleegiumi 9. mai 2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-18-02, siis selles osas peab kõhus vajalikuks märkida järgmist. Selles lahendis on kõrgem kõhus leidnud, et üheks sõjaväelise tegevteenistuse oluliseks tunnuseks on teenistuskoht. Nimetatud otsus käsitles isikut, kes oli meistersportlane ja elas Tallinnas. Alama astme kohtute otsused tühistati just seetõttu, et kohtud ei olnud selgitanud välja, kas tegemist oli fiktiivse teenistusega või oli tegemist tegeliku teenistusega sõjaväeosas. On üldteada tõde, et Nõukogude armee koondas enda ridadesse parimad sportlased ja lõi neile oma egiidi all kõikvõimalikud tingimused treeninguteks ja võistlustel käimiseks, et nimetatud sisuliselt profisportlased tooksid au ja kuulsust just armeele. Sellisel juhul oli tõepoolest tegemist fiktiivse tegevteenistusega. Analoogia antud kaasusega ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna tuvastamist on leidnud, et O.G. viibis sisulises üleajateenistuses sõjaväeliselt korraldatud üksuses. 5. VV 24. oktoobri 2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud Komisjon vaatab läbi tähtajalise elamisloa taotluse, mille on esitanud välismaalane, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena. Sellega annab nimetatud asjatundjate valitsuskomisjon ühtlasi hinnangu selle kohta, kas isik on kaadrisõjaväelane, millist asjaolu Komisjon arvestab elamisloa andmise ja pikendamise ettepaneku tegemisel. Elamisloa andmise ja pikendamise otsuse tegemiseks pädev isik omakorda aga arvestab Komisjoni vastava arvamusega. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on nimetatud Komisjon korduvalt andnud hinnangu O.G.i kaadrisõjaväeliseks olemise kohta, viimati 27.10.2004 koosolekul. Samuti on kõigi kaebaja elamisloa taotluste ja tema tsiviilisikuks arvamise avalduste läbivaatamisel asunud nii Komisjon, KMA kui ka VV alati ühesugusele seisukohale: O.G.i on kogu aeg ühtviisi käsitletud välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelasena, kuna faktilised asjaolud ei olnud muutunud. Ka see pädevate organite muutumatu seisukoht, mida kaebaja ei ole kunagi eelnevalt kohtulikult vaidlustanud, kinnitab lisaks ülaltoodud motiividele kaevatud KMA 19.11.2004 kirjas väljendatud otsustuse sisulist õiguspärasust. Et O.G. on objektiivselt isik, kes on reaalselt teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt reservi arvatud, siis ei olnud KMA-1 alust kaebaja 27.09.2004 avalduse rahuldamiseks ja tema lugemiseks tsiviilisikuks. Kõhus möönab, et KMA vastus kaebaja avaldusele oleks võinud olla paremini motiveeritud (et see on täiesti võimalik, ilmneb kirjalikust seletusest kaebuse kohta ja vaideotsusest). Samas, vaatamata napile motiveeringule, oli otsustus kaebajale tegelikult arusaadav ja seda eelkõige seetõttu, et tegemist ei olnud vastamisega O.G.i esmakordsele sellesisulisele avaldusele. Kuna avaldaja ei olnud toonud esile uusi asjaolusid, siis ei olnud antud juhul vajalik kõiki põhjendusi üle korrata. Kaebeõiguse teostamist ega otsuse seaduslikkuse kontrolli ei ole see napisõnalisus takistanud. Neil asjaoludel on O. G.i kaebus alusetu ja see tuleb jätta täielikult rahuldamata. 6. Lõpuks kohtukuludest. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 poolele, kelle käsuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama paragrahvi lg 7 järgi kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Antud juhul jääb O. G.i kaebus rahuldamata. Järelikult tuleb jätta ka kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kända. Vastustaja KMA ei ole kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo Kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2006 otsuse punktis 8 toodud põhjenduste osas.