3-05-81/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 1.novembril 2005.a. Tallinnas Haldusasja number 3-157/2005 Haldusasi E.S. kaebus Sotsiaalkindlustusameti välissuhete osakonna pensionikomisjoni 3.01.2005.a. otsuse nr 61 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks pensioni määrama Asja läbivaatamise kuupäev 24.10.2005.a. Kohtuistungist osa võtnud menetlusosalised kaebaja E.S., tema esindaja advokaat Vadim Filimonov, vastustaja Sotsiaalkindlustusameti esindajad Merle Sumil-Laanemaa ja Antonetta Häggblom.

RESOLUTSIOON Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti välissuhete osakonna pensionikomisjoni 3.01.2005.a. otsus nr 61 ning teha Sotsiaalkindlustusametile ettekirjutus vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD 7.12.2004.a. esitas E.S. Sotsiaalkindlustusametile taotluse vanaduspensioni määramiseks, arvestades represseerimise aeg Eesti pensioniõigusliku staaži hulka. 3.01.2005.a. Sotsiaalkindlustusameti välissuhete osakonna pensionikomisjon otsusega nr 61 otsustati mitte määrata E.Saarsele alates 7.12.2004.a. vanaduspensioni. Otsuse kohaselt peab isik vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse(RPS) §-le 7 olema Eestis omandanud 15 aastat pensionistaaži. Esitatud tööraamatu koopiast, Riigiprokuratuuri tõendist, parteija riigiarhiivi arhiiviteatistest ning kriminaalkolleegiumi tõendist aga ei nähtu Eestis töötamist. Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahel sõlmitud ning 19.01.1997.a. jõustunud sotsiaalkindlustuslepingu artikkel

14 näeb ette, et pensionäri elama asumisel ühe lepingupoole territooriumilt teise lepingupoole territooriumile pärast lepingu jõustumist maksab vanaduspensioni eelmise elukoha järgne lepingupool vastavalt lepingu artiklile 5. E.Saarse saab sotsiaalkindlustuslepingu alusel vanaduspensioni Läti Vabariigist alates 9.09.1998.a. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub Sotsiaalkindlustusameti välissuhete osakonna pensionikomisjoni 3.01.2005.a. otsus tühistada ning kohustada ametit määrama temale vanaduspension, mis vastab 53 460 päevale Eestis omandatud pensionistaažile, või määratleda kaebaja Eestis omandatud pensionistaažiks 53 460 päeva. Riigiarhiivi 8.12.2004.a. teatis(rehabiliteerimistunnistus) nr 18-7- 3.6/10827 RL kinnitab, et kaebaja saadeti 14.06.1941.a. Eestist kohtuväliselt asumisele Tomski oblastisse. Puuduvad andmed selle kohta, millal kaebaja asumiselt vabastati. Kohtule esitatud Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) 27.10.1994.a. teatis nr 1864 ja selle alusel koostatud Riigiprokuratuuri 1.06.2005.a. tõend nr 8/8 on ebatäpsed osas, milles väidetakse kinnipidamiskohtades viibimist kuni 1956.a. Riigiarhiiv on vastanud 29.09.2005.a. järelpärimisele, et Riigiarhiivis puuduvad dokumentaalsed andmed kaebaja asumisel või kinnipidamiskohas viibimise kohta kuni 1956.a. Kaebajale on väljastatud represseeritu tunnistus nr 09536. Vaidlustatud otsus on vastuolus okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse(ORRIS) §-ga 13 lg 1. Kui võrrelda ORRIS § 13 lg 1 pp 2 ja 4, mis sätestavad represseeritutele pensioniõigusliku staaźi arvestamist, ning enne 1.01.2004.a. jõustunud ORRIS-t sama valdkonda reguleerinud RPS § 28 lg 3 pp 1 ja 3 sõnastust, siis pensioniseaduses oli kirjas, et repressioonide aeg arvati Eestis omandatud pensionistaaži hulka, ORRIS §-st 13 aga puuduvad sõnad „Eestis omandatud“. Samas nähtub ORRIS-e seletuskirjast, et seaduse vastuvõtmisel ei olnud seadusandja tahe kuidagi suunatud sellele, et kitsendada varem RPS § 28 lg 3 alusel

riikliku pensioni saamiseks õigustatud isikute ringi või neid õigusi piirata. Kui pensionistaaži saamiseks lugeda üksnes Eestis omandatud pensionistaaži, siis kaotab ORRIS § 13 lg 1 üldse igasuguse mõtte, kuna see lõige loeb pensionistaaži hulka kuuluvaks just aega, mil isik oli Eestist välja saadetud. Järelikult tuleb ORRIS § 13 lg 1 tõlgendada nii, et selles sättes kirjeldatud aeg arvatakse isiku Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka. 14.06.19941.a. 3-aastaselt Tomski oblastisse välja saadetud kaebaja oli algusest peale vanematest lahutatud ning määrati lastekodusse, alates 1952.a. aga sunniviisiliselt töödele, kus kaebaja viibis kuni 1.04.1976.a, mil talle esmakordelt väljastati NSVL siseriiklik pass ja ta sai NSVL-s ametliku sissekirjutuse.

Alles passi ja sissekirjutuse saamisel 1.04. 1976.a. omandas kaebaja kõik NSVL kodaniku õigused. ORRIS § 13 lg 1 p 2 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg, kaebaja puhul seega 14.06.1941.a. Eestist väljasaatmise ja 1.04.1976 täieõiguslikuks NSVL kodanikuks saamise vaheline aeg. ORRIS § 13 lg 1 p 4 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt represseeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse.

Väljasaatmisega võeti kaebajalt rahvuslik identiteet, talle anti vene nimi ja võõrutati eesti keelest, sünnitunnistusel puuduvad andmed sünnikoha ja vanemate kohta, passis märgiti sünnikohaks Tomski obl. ja rahvuseks venelane. Seetõttu puudus kaebajal igasugune informatsioon oma vanemate, tegeliku sünnikoha ja rahvuse kohta. Alles 29.03.1990.a. väljastati kaebajale esmakordselt tõend, kus oli kirjas, et kaebaja tegelik nimi on E.S. ning tema väljasaatmise-eelne elukoht oli Võisiku vald Viljandimaal. Seega tuleb pensionistaaži arvestada Eestisse elamisõiguse saamiseni 29.03.1990.a.

Kokku moodustab kaebaja ORRIS § 13 lg 1 pp 2 ja 4 järgne pensionistaaž 53 460 päeva, mis on ligikaudu 146 aastat ja 6 kuud. Kaevatud otsus on õigusvastane vastuolu tõttu ORRIS §-ga 13 lg 1 pp 2 ja 4. Otsus rikub kaebaja kui Eesti kodaniku PS §-st 28 lg 2 tulenevat õigust saada riigilt abi vanaduse tõttu seadusega kindlaks määratud korras. Rikutud on ka RPS §-st 7 lg 1 p 1 tulenevat kaebaja kui Eestis üle 15-aastase pensionistaaži omandanud ning üle 63-aastase isiku õigust saada riiklikku vanaduspensioni. Vabariigi Valitsuse 10.01.2002.a. määrusega nr 6 kinnitatud „Pensioniõigusliku staaži tõendamise korra” § 19 lg 1 kohaselt tõendatakse rehabiliteeritud isiku õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aega rehabiliteerimistunnistusega või muu dokumendiga, millest nähtub isiku kohtuväline represseerimine või alusetult süüdimõistmine ning õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg.

Nimetatud korra § 21 kohaselt võib pensioniõiguslikku staaži tõendada arhiiviteatisega, arhivaali ärakirjaga või väljavõttega arhiivist. Praegusel juhul puuduvad dokumendid või arhiiviteatised, kus on sõnaselgelt märgitud kaebaja asumiselt vabanemise päev. Kaebaja esitab alternatiivse taotluse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks

53 460 päeva ulatuses juhul, kui esitatud kohustamistaotlus jääb rahuldamata. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. RPS § 4 lg 3 kohaselt, kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid, kohaldatakse välislepingut. Taotlusega koos esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja pensioniõiguslik staaž on omandatud Läti Vabariigi ja Venemaa territooriumil, Eesti Vabariigi territooriumil kaebaja töötanud ei ole. Läti Vabariigis määrati kaebajale pension vastavalt Lätis kehtivatele õigusaktidele tagasiulatuvalt alates 9.09.1998.a. Kaebajat on informeeritud Eesti rahvapensioni saamise võimalusest. Sellele on õigus 63-aastaseks saanud isikul, kellel ei ole õigust vanaduspensionile ja kes on elanud Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa alusel

vähemalt viis aastat vahetult enne pensioni taotlemist ning ei saa mõne teise riigi pensioni. Alates 1.05.2004.a. hakkasid Eesti territooriumil kehtima Euroopa Liidu Nõukogu määrused 1408/71 ja 574/72, mille alusel iga riik maksab enda territooriumil täitunud pensionistaaži eest. Määruse 1408/71 artikkel 94 ja määruse 574/72 artikkel 118 võimaldavad isikule enne 1.05.2004.a. määratud pensioni ümber vaadata põhimõttel, et iga riik maksab tema territooriumil täitunud kindlustusperioodide eest vastavalt siseriiklikele õigusaktidele. Kuna kaebajal puudub Eestis omandatud pensioniõiguslik staaž ja Läti Vabariik maksab talle juba vanaduspensioni, siis pensioni suurus kaebajal ei muutu. Kaebaja arreteeriti ebaseaduslikult 14.06.1941.a. ja saadeti kohtuvälises korras sunniviisiliselt Eestist välja. Vastavalt Eesti Riigiarhiivi Filiaali Parteiarhiivi 27.10.1994.a. teatisele ja Riigiprokuratuuri 1.06.1995.a. tõendile viibis kaebaja sunniviisiliselt kinnipidamiskohtades kuni 1956.a. Pensioniõigusliku staažina läheb nimetatud periood arvesse. Küll aga puudub dokumentaalne tõestus, et kaebaja viibis sunniviisiliselt kinnipidamiskohas või asumisel peale 1956.a., s.t. aastatel 1957-1991. ORRIS §-s 13 lg 1 märgitud pensionistaaž ei ole võrdsustatud Eestis omandatud staažiga, puudub 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Vastustaja poolt on algatatud ORRIS-e muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt täiendatakse seaduse § 13 lg 1 sõnadega “Eestis omandatud”. Sellega tagatakse represseeritud isikule nõutav

15 aastat Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaźi. Seaduseparandus jõustuks 1.01.2006.a., praegu on eelnõu kooskõlastusringil. KOHTU PÕHJENDUSED Riiklike pensionide määramist ja maksmist reguleerib RPS, mille §-de 4 lg 1 ja 7 lg 1 kohaselt määratakse riiklik vanaduspension Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele, kes on 63-aastane ja kellel on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Kuni 1.01.2004.a. kehtisid RPS § 28 lg 3 punktid 1 ja 3 järgmises sõnastuses: “Sooduskorras arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka: 1)rehabiliteeritud isiku õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg kolmekordselt; 3)rehabiliteeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, poolteisekordselt.” 1.01.2004.a. jõustunud ORRIS-e rakendussättes(§ 17 lg

4 p 3) tunnistatati RPS § 28 lg 3 punktid 1 ja 3 kehtetuks. ORRIS § 13 lg 1 kohaselt arvatakse kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg(p 2) ning represseeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse(p 4). Kohus ei jaga vastustaja arusaama, et ORRIS § 13 lg 1 praeguses sõnastuses ei võimalda arvata pensioniõigusliku staaži hulka isiku väljaspool Eestit represseerimise aega, kui see isik pole Eestis omandanud 15 aastat pensioniõiguslikku staaži. Selline kitsendus ei oleks kooskõlas ORRIS §-ga 1 lg 1, mille kohaselt on seaduse eesmärgiks leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940.a. 16.juunist kuni 1991.a. 20.augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Nimetatud säte hõlmab kõiki represseeritud isikuid. ORRIS § 13 lg 1 vastustajapoolne tõlgendus jätaks ebaõiglaselt seaduse kaitsealast välja represseeritud isikud, kes ei ole Eestis pensioniõiguslikku staaži omandanud. Vastustaja on ületähtsustanud RPS §-s 28 lg 3 kuni 1.01.2004.a. kehtinud tekstis olnud sõnade “Eestis omandatud” väljajätmise ORRIS § 13 lg 1 tekstist. Tegelikult ei muuda nende sõnade olemasolu või puudumine ORRIS § 13 lg 1 mõtet, sisu ega eesmärki, sest ORRIS tervikuna kehtestabki ainult Eesti riigi poolt rakendatavaid soodustusi. See tähendab, et seaduse §-s 13 lg 1 pp 1-5 tähendatud repressioonide aega saab

arvata ainult Eestis omandatud pensioniõigusliku staaźi hulka, mitte aga näiteks Venemaal või Lätis omandatud staaźi hulka, sest Eesti ei saa oma seadusega anda isikule soodustusi, mida peaksid kinni maksma teised riigid. Ilmselt sellepärast, et ka seadusandja pole sõnade “Eestis omandatud” väljajätmises ORRIS § 13 lg 1 tekstist probleemi näinud, ongi need sõnad välja jäetud. Ka ORRIS-e eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seaduse vastuvõtmisel oleks seadusandja tahe olnud kuidagi suunatud sellele, et kitsendada varem RPS § 28 lg 3 alusel pensioni saamiseks õigustatud isikute ringi või neid õigusi piirata. Nendel põhjustel tuleb vaidlustatud otsus tühistada ja teha vastustajale ettekirjutus kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata. Asjas puudub vaidlus, et kaebaja arreteeriti ebaseaduslikult 14.06.1941.a. ja saadeti kohtuvälises korras sunniviisiliselt Eestist välja. Vastavalt Eesti Riigiarhiivi Filiaali Parteiarhiivi 27.10. 1994.a. teatisele ja Riigiprokuratuuri 1.06.1995.a. tõendile viibis kaebaja sunniviisiliselt kinnipidamiskohtades kuni 1956.a., millega on tõendatud kaebaja represseerituks olek märgitud perioodi vältel. Kohus nõustub vastustajaga, et puuduvad tõendid, et kaebaja oleks aastatel 1957- 1990 viibinud sunniviisiliselt kinnipidamiskohas või asumisel või et tal oleks võetud õigus Eestisse elama asumiseks. Asjaolu, et kaebaja sai alles 29.03.1990.a. tõendi, kus oli kirjas, et tema tegelik nimi ja väljasaatmise-eelne elukoht, ei tähenda, et kaebajal kuni selle kuupäevani puudus õigus Eestisse elama asumiseks.

Kohtunik: D.Maastik

Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2006 otsus

1. Muuta Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2005. a otsuse resolutsiivosa haldusasjas nr 3- 157/2005 ja teha Sotsiaalkindlustusametile ettekirjutus määrata E.S.le vanaduspension, arvestades pensioniõigusliku staaži hulka E.S. poolt õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg kolmekordselt aastatel 1941 kuni 1956.

2. Muus osas jätta E.S. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-157/2005 muutmata.

3. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt riigi tuludesse E.S. kohtukuludena 500 krooni.

4. Määrata advokaat Vadim Filimonovile väljaspool kohtuistungit tehtud töö eest tasu 1820 krooni ning kohtuistungil osalemise eest tasu 604 krooni ja 50 senti, millele lisandub käibemaks 436 krooni ja 40 senti, kokku 2860 krooni ja 90 senti.

5. Tasuda riigieelarvest AS-le Advokaadibüroo Paul Varul E.S.le osutatud õigusabi eest 2860 krooni 90 senti.