3-04-446/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-637/04

Otsuse kuupäev

19. mai 2005

Kohtunik

Mai Saunanen

Kohtuasi

V. L. kaebus Tartu Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks.

Asja läbivaatamise kuupäev

04. mai 2005

Istungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja V. L. , tema esindaja adv Ain Laansalu ja Tartu

Vangla esindajad Jürgen Rakaselg ja Aiki Schneider

Resolutsioon

Rahuldada V. L. kaebus osaliselt.

1. Mõista Tartu Vanglalt V. L. kasuks välja hüvitis

2. mittevaralise kahju tekitamise eest summas 10 000

(kümme tuhat) krooni.

Mõista Tartu Vanglalt V. L. kasuks kohtukulude

3. katteks välja 87 (kaheksakümmend seitse) krooni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

Apellatsioonkaebuse esitamise kavatsusest tuleb Tartu

Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates.

Asjaolud, kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused

Tartu Halduskohtu 19.11. 2004. a. otsusega tühistati Tartu Vangla direktori 18.05.2004. a.

käskkiri nr 1-4/687, millega karistati V. L. t 20 ööpäevase kartseriga. Karistuse kandis V. L. ära

23.03.2004 - 12.04.2004. a.

V. L. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse ebaseadusliku kartserisse paigutamisega tekitatud

kahju hüvitamiseks. Kaebuses taotles selle esitaja tervisele tekitatud kahju hüvitamist summas

250 000 krooni ning moraalse kahju hüvitamist summas 50 000 krooni.

Kaebuse esitaja leidis, et temalt võeti alusetult vabadus ning paigutati teda haigena kartserisse ilma

meditsiinilist kontrolli tegemata. Kartserisse paigutamisega tekitati talle tervisekahjustusi ning teda

alandati Tartu Vangla ametnike poolt. Kuna V. L. oli tööl käiv kinnipeetav, siis seoses kartserisse

paigutamisega kaotas ta oma töökoha. Peale kartserist vabanemist määrati V. L. le ravi. Selle

kohta on olemas vangla arsti 26.04.2004. a. õiend. 22.04.2004.a. määrati psühhiaatri

konsultatsioon ja ka ravi.

Kohtuistungil täpsustas kaebaja esindaja kaebuse nõuet ja põhjendusi. Kaebuse esitaja esindaja

selgitas, et nõue on esitatud hüvitise väljamõistmiseks mittevaralise kahju tekitamise eest summas

300 000 krooni, sealhulgas tervise kahjustamise eest nõuab kaebaja hüvitist 250 000 krooni ning

hingelise valu tekitamise eest 50 000 krooni. Kartserisse paigutamisega piiratakse oluliselt

kinnipeetava õigusi. Arvestada tuleks asjaolu, et V. L. paigutati kartserisse haigena, millega

põhjustati talle enam hingelist valu, mis väljendus füüsilistes ebameeldivustes ja valus, stressis,

ärrituses, alanduses ja mures. V. L. tervis on peale ebaseadusliku karistuse kandmist oluliselt

halvenenud.

Tartu Vangla seisukoht

Tartu Vangla oli seisukohal, et V. L. kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

1. Tartu Halduskohus tühistas 19.11.2004.a. otsusega haldusasjas nr 3-381/2004 Tartu Vangla

direktori 18.05.2004.a. käskkirja nr 1-4/687 V. L. distsiplinaarkorras karistamise kohta.

Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitatud, seega halduskohtu otsus jõustus.

Vastavalt Tartu Vangla direktori 18.05.2004.a. käskkirjale viibis V. L. kartseris ajavahemikul

23.03.2004 – 12.04.2004. Arsti otsused on tehtud enne kartserisse paigutamist 03.03.2004.a.,

11.03.2004.a. ja 23.03.2004.a., mille kohaselt kaebajal meditsiinilisi vastunäidustusi kartseris

viibimiseks ei ole. Seega on alusetu kaebaja väide temale seaduses ettenähtud arstliku kontrolli

teostamata jätmise kohta.

Tartu Vangla arsti Kaur Liivaku poolt 26.04.2004.a. koostatud õiendi kohaselt on V. L.

pöördunud 2004.a. arsti poole 18.03.2004.a., 19.04.2004.a. soovis psühhiaatri vastuvõtule ja

22.04.2004.a. toimus psühhiaatri konsultatsioon. Psühhiaatri poolt määrati 22.04. ja 26.04.2004.a.

ravi seoses somaatiliste kaebustega, mida kaebaja väitis olevat kestnud viimased 2 aastat.

Vahemikus 19.03.-23.03.2004.a. ei ole e-kontaktis registreeritud avaldusi arsti poole

pöördumiseks. Nimetatud õiendi on kaebaja märkinud ka aluseks väidetele tema tervisliku

seisundi halvenemise kohta. Vangla on seisukohal, et K. Liivaku 26.04.2004.a. õiend tõendab

ainult asjaolu, millal kaebaja vangla arsti poole 2004 a. pöördus, temal esinenud kaebusi, andmeid

ravi määramise ja konsultatsioonil viibimise kohta. Õiend ega psühhiaatri konsultatsioonil

viibimine ei tõenda, et kaebaja on saanud tervisekahjustuse kartseris viibimise tõttu, seetõttu on

vangla seisukohal, et kaebaja väited temale tervisekahjustuse tekkimise kohta on HKMS § 15 lg 3

kohaselt tõendamata.

2. V. L. määrati direktori 26.11.2003.a. käskkirjaga nr 1-3/212 vangla majandustöödele köögi

abitööliseks ja direktori 28.07.2004.a. käskkirjaga nr 1-4/995 vabastati majandustöödelt töömahu

vähenemise tõttu. Nimetatud käskkirjade alusel on tõendatud, et kaebaja töötas ka pärast

kartserist vabastamist ega kaotanud kartseris viibimise tõttu tööd. Kuna kaebaja töötas peale

kartserist vabastamist, ei ole ta tööst ilma jäänud ega seetõttu ka kahju kannatanud.

3. Riigivastutuse seaduse § 9 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline

kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 4

alusel, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete

olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale

seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 alusel hõlmab

mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

Võlaõigusseaduse § 127 lg 4 alusel peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg.

Vabaduse võtmise all mõistetakse RVS § 9 mõtte kohaselt vabaduses viibivalt isikult vabaduse

võtmist. Kinnipeetav on VangS § 2 kohaselt vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. Vangistust

kandvalt isikult ja seega ka kaebajalt on juba vabadus süüdimõistva kohtuotsuse alusel võetud,

temalt ei saa vabadust enam võtta. Kinnipeetava viibimine vanglas ei ole samastatav vabaduses

viibiva isikuga.

Samale seisukohale on asunud ka Tartu Ringkonnakohus 03.12.2004.a. otsuses haldusasjas nr 2-3-

300/2004. Ringkonnakohus asus seisukohale, et ainuüksi see, et kinnipeetav viibis õigusvastase

haldusakti alusel kartseris, ei tähenda, et kartseris viibimisega tulebki lugeda moraalne kahju

tekkinuks.

Tartu Vangla ei ole rikkunud V. L. põhiseaduslikke õigusi ega vangistust reguleerivaid õigusakte,

mistõttu tuleb V. L. kaebus jätta rahuldamata.

Kohtu otsus ja põhjendused

Kohus rahuldab V. L. kaebuse osaliselt ja mõistab Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise

mittevaralise kahju tekitamise eest summas 10 000 krooni.

Avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamise alused sätestab Riigivastutuse

seadus. Nimetatud seaduse § 9 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju

hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega.

06. juuni 2002. a. kohtuotsuse haldusasjas 3-3-1-27-02 on Riigikohus märkinud, et mittevaraline

kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure,

kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu.

Riigikohus juhib tähelepanu ka sellele, et põhiseaduses on erilist tähelepanu pööratud

inimväärikuse tagamisele. Põhiseaduse § 18 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt

kohelda.

V. L. kaebuse lahendamiseks peab kohus tegema kindlaks

kas õigusvastase haldusakti või toiminguga on põhjustatud kaebajale hingelisi või füüsilisi

-

kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna;

kas kahju on vastustaja poolt tekitatud õigusvastaselt, rikkudes kannatanu õigusi;

-

kas kahju on tekkinud vastustaja õigusvastase haldusakti või toimingu tulemusena;

-

kas vastustaja on kahju tekitamises süüdi.

-

Kaebaja väitel paigutati ta kartserisse haigena, mis võimendas tema kannatusi. Haigena kartsa

paigutamise ja kartsas viibimise tõttu on halvenenud tema tervis ja tema väärikust on süüliselt

alandatud.

Tartu Vangla direktori 19. märtsi 2004. a. käskkirjaga karistati kaebuse esitajat 20 päevaks

kartserisse paigutamisega. Selle käskkirja tunnistas Justiitsministeerium 06.mai 2003. a.

vaideotsusega kehtetuks. 18. mail 2004. a. andis vangla direktor uue käskkirja nr 1-4/687, mille

kohaselt kinnipeetav V. L. 01. 03. 2004 ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele püsti

tõusta ja minna õue loendusele. Karistus - 20 päeva kartserit- määrati põhjusel, et kinnipeetav

andis teistele halba eeskuju ja et edaspidi samalaadseid intsidente vältida. 18. mai 2004. a.

käskkirja väljaandmise ajaks oli V. L. karistuse kandnud. Ta viibis kartseris 23. märtsist kuni 12.

aprillini 2004. a.

Tartu Halduskohtu 19. novembri 2004. a. otsusega haldusasjas nr 3-381/04 on vangla direktori

18. mai 2004. a. käskkiri nr 1-4/687 tühistatud. Seega oli V. L. kartserisse paigutamine 23.

märtsil 2004. a. õigusvastane.

Kartserisse paigutamine on raskeim distsiplinaarkaristus, millega kaasnevad kinnipeetava õiguste

olulised piirangud. Kartserisse paigutatud kinnipeetavale ei võimaldata ei pika- ega lühiajalisi

kokkusaamisi, piiratud on liikumis- ja suhtlemisvabadust (puuduvad tehnilised võimalused telefoni

kasutamiseks ja kartserisse ei ole lubatud kaasa võtta kirjatarbeid). Lubatud on üksnes kindel

loetelu asju. Kartseris võivad kinnipeetaval olla kaasas pühakiri, “Vangistusseadus“, „Vangla

sisekorraeeskiri“ ja „Vangla kodukord“, mõistlikus koguses õppekirjandust, seep, hambapasta,

hambahari, käterätt ja rull tualettpaberit. Kuna kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava

õiguste olulised piirangud ja kaebaja paigutati kartserisse õigusvastaselt, on sellega rikutud tema

õigusi.

Hingeliste kannatuste olemasolu õiguste rikkumise korral tuleb eeldada, sest neid ei ole võimalik

objektiivselt mõõta ega väljendada.

Kohtuistungil on kaebuse esitaja seletanud, et ta ei tunne end enam endise inimesena, karistus

tundus nii ebaõiglane. Teda pandi kartsa esimest korda ja haigena. Talle jäi selgusetuks, mille eest

teda karistati ja ta mõtles kogu aeg selle peale. Karistusi on erinevaid, oleks saanud rakendada ka

teisi karistusi. Kaebaja küsimusele, mille eest selline karistus määrati, vastas kontaktisik, et kõik,

kes ei lähe välja loendusele, saavad 20 päeva kartsa, kaebajat karistati hirmutuseks teistele ( tl 41).

Kaebaja väitel olid kambri 1008 (kartser) tingimused antisanitaarsed ja sellistesse tingimustesse

paigutamine mõjus väärikust alandavalt. Põrand oli must, kartseris puudusid hädatarvilikud

mööbliesemed (laud, tool) ja koristusvahendid. Puudus ventilatsioon ja tervisehäire (kõhulahtisus)

tõttu tuli viibida ebameeldiva haisu sees. Kaebajale määratud ravimid jõudsid kartsa kolmepäevase

hilinemisega. Kaebaja väitel olid tal peavalud ja „kõht lahti nagu vesi“. Ta ei oleks kannatanud

ülemäärast hingelist ja füüsilist valu, kui teda ei oleks kartserisse paigutatud. Kartserisse

paigutamisel ei saanud ta võtta määratud ravimeid. Ravimite tarvitamine oleks vähendanud tervise

kahjustumist. Kartsa paigutamisel ei kontrollitud tema tervislikku seisundit.

Viidates Tartu Ringkonnakohtu jõustunud otsusele 03. detsembrist 2004. a. haldusasjas nr 2-3-

300/2004 oli vastustaja seisukohal, et ainuüksi see, et kinnipeetav viibis õigusvastase haldusakti

alusel kartsas ei tähenda, et kartseris viibimisega tulebki lugeda moraalne kahju tekkinuks.

Kaebaja tervise halvenemine kartseris viibimise tõttu ei ole tõendatud. Vangla ei ole rikkunud

kaebaja põhiseaduslikke õigusi ega vangistust reguleerivaid õigusakte.

Asja materjalidest nähtub, et V. L. on pöördunud vangla meditsiiniosakonda 18. märtsil 2004. a.

Arsti poolt koostatud õiendis on märgitud: Nohu, ninas mädased koorikud, periooditi esinev

kõhulahtisus. Lainele määrati ravimid kuni 14 päevaks. (3-381/04 tl 56) 14. veebruaril 2005. a.

koostatud meditsiinilise kaardi väljavõttest nähtub, et 22. aprillil 2004. a. on kaebuse esitaja

pöördunud psühhiaatri vastuvõtule ja talle on määratud ravi, mis on jätkunud siiani ( tl 40).

Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Paap`i ütluste kohaselt on V. L. kannatanud

kõhulahtisuse all juba kahe aasta vältel. Põhjuse selgitamiseks oleks vaja teha täiendavad

uuringud. Kõhulahtisus ei ole äge somaatiline haigus ja ei ole vastunäidustuseks kartserisse

paigutamiseks. Vastunäidustuseks on äge psühhiaatriline haigus või haigus, mille puhul peab

lamama. See, kas kartserisse paigutamisel vaadatakse isik üle või tehakse otsus, et vastunäidustusi

ei ole paberite põhjal, on arsti otsustada (tl 75). Õiend V. L. karistuse täitmisele pööramisel (3-

381/04 tl 55) koostati isikut läbi vaatamata.

Kambri 1008 (kartser) seisukorra kohta ajavahemikul 23. märts – 12. aprill 2004 ei olnud Tartu

Vanglal esitada kambri toimikut. Kambri toimik (dokument, millest täpselt nähtub, millised

mööbliesemed ja muu vara kambris on ja millises seisukorras see on) seati vangla esindajate väitel

sisse alles 2004. aasta suvel. Vangla esitas väljavõtte vihikust (kaustast), milles on kambris 1008

(kartser) avastatud kahjustuste kirjeldus. 2004. aasta kohta on selles dokumendis märge 08.

juulist 2004. a. „viimane tool välja võetud“. Tunnistajana üle kuulatud kinnipeetav R. P., kes viibis

V. L. ga ühel ajal kartseris kinnitab, et kartseris ei olnud lauda ega tooli, oli ainult üks taburet,

mida neil tuli kaebajaga jagada. Istuda, sealhulgas süüa tuli betoonpõrandal, keevitati trelle ja

radiaatorile asetatud toiduained (leib-sai) muutusid keevitamispuru tõttu tarvitamiskõlbmatuks.

Tunnistaja kinnitab ka seda, et kaebuse esitajal oli kõht lahti ja ravimid toodi alles paari päeva

pärast, samuti seda, et kambris ei olnud õhku (tl 73).

Kohus nõustub vastustajaga selles, et V. L. tervise kahjustamine kartserisse paigutamise ja seal

viibimise tõttu ei ole piisavalt tõendatud. V. L. kannatas kõhulahtisuse all juba pikemat aega.

Psüühikaga seotud vaevused (unetus, alanenud meeleolu, rõõmutus) olid samuti kestnud juba

pikemat ega. Pärast kartserist vabanemist ei ole kaebajal ilmnenud tervisehädasid, mille põhjuseks

võiks olla kartseris saadud tervisekahjustus. Sellest tulenevalt jätab kohus rahuldamata nõude

mõista välja hüvitis tervise kahjustamisest tekitatud moraalse kahju eest. summas 250 000 krooni.

Samas on kohus seisukohal, et hüvitise nõue hingelise valu põhjustamise eest, mis oli tingitud

väärikuse alandamisest, on põhjendatud. Kohus ei pea aga põhjendatuks mõista hüvitist välja

nõutud summas, so 50 000 krooni. Kohtu veendumuse kohaselt on antud juhul õiglane ja

põhjendatud rahaline hüvitis summas 10 000 krooni.

Vanglas viibiva kinnipeetava õigused ja vabadused on piiratud ja ei ole samastatavad vabaduses

viibiva isiku õiguste ja vabadustega. Samas peavad kinnipeetavale olema tagatud tema

põhiseaduslikud õigused. Põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda.

Õigusemõistmisel on kõik isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed olenemata mistahes asjaoludest.

Kartserisse paigutamisel tundis kaebaja, et teda on ebaõiglase karistamisega alandatud ja ta oli

mures oma tervise pärast. Kohus loeb kartseris valitsenud tingimusi kaebuse esitaja väärikust

alandavaks. Kartseris ei olnud hädatarvilikke esemeid- lauda ja kahte tooli (pinki) Süüa tuli

räpasel betoonpõrandal istudes, kambri ventilatsioon oli puudulik, tuli kannatada kaebaja

kõhuhädast ja sagedasest WC kasutamisest tingitud haisu, laua puudumise tõttu radiaatori peale

paigutatud toit rikuti ära keevituspuruga. Kambri koristamiseks võimalused ja vahendid puudusid.

Kohus on veendunud, et terviserikkega kartserisse paigutamine, kartseri olustik ja medikamentide

puudumine kartserisse paigutamise esimestel päevadel põhjustasid kaebajale hingelisi ja ka

(terviserikkest) tingitud füüsilisi kannatusi.

Avalik-õiguslikke ülesandeid täitev asutus või ametnik vabaneb mittevaralise kahju hüvitamise

kohustusest, kui ta tõendab, et ta ei põhjustanud kahju süüliselt.

Kohus on seisukohal, et Tartu Vangla on kaebuse esitajale mittevaralise kahju tekitamises süüdi.

Õigusvastase käskkirja väljaandmine ja selle alusel tegutsemine saab toimuda üksnes süüliselt.

Tartu Vangla on süüdi ka selles, et kartseris ( kambris 1008) valitsenud tingimused ei vastanud

Vangla sisekorraeeskirjas sätestatud nõuetele. Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 2 p 2 kohaselt

kuuluvad kartseri sisustusse (st peavad seal ka olemas olema) põranda või seina külge kinnitatud

laud ja kaks lauapikkust pinki. See, et ruum, kus kinnipeetav peab pidevalt pikka aega viibima,

peab olema ventileeritud ja elementaarselt puhas, on iseenesestmõistetav.

Kohtukulud

Vastavalt HKMS §-le 93 lg 3 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Kaebuse esitaja on tasunud kaebuselt riigilõivu summas 900 krooni ja kandnud õigusabikulud

summas 2000 krooni ( tl 17 ja 67-69). Lähtudes sellest, et kohus rahuldab kaebuses nõutud

hüvitise summast lähtudes kaebuse ca 3 % ulatuses, kuulub Tartu Vanglalt proportsionaalselt

väljamõistmisele 3% kantud kohtukuludest ehk 87 krooni.

Mai Saunanen

kohtunik