3-04-375/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Tiina Pappel

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.06.2005. a Tallinn

Haldusasja number

3-2491/2004

Haldusasi

J.L.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2001 korralduse nr.

2582-k lisa punkti 28 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise kuupäev

06.06.2005

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Kaebuse

esitaja

J.L.,

vastustaja

Tallinna

Linnavalitsus,

vastustaja volitatud esindaja Mai Sõber, kolmas isik AS X,

kolmanda isiku volitatud esindaja Ilja Andrejev

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6).

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

13.06.2005

arvates

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

Tallinna

Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb

otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates

13.06.2005 (HKMS § 31 lg 1, 5).

ASJAOLUD

Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2001 korralduse nr. 2582-k p-ga 1 otsustati kanda

hooneregistrisse mitteeluruumidena Põhja-Tallinna valitsemisel olevad ruumid vastavalt

korralduse lisale. Korralduse lisa p-is 28 on selliste ruumidena märgitud ka Telliskivi 35

ruumid nr. 1-12, 26-29, pindalaga 114,8 m, kasutusotstarbega “toitlustus”.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

Aadressil Telliskivi 35 oleva põlise elumaja korterites tegutsev korealaste restoran “X” häirib

pidevalt kaebuse esitaja elu ning kaebuse esitaja Põhiseadusest tulenevaid õigusi. Tallinna

Hooneregistri dokumendi nr. 11-9/3335 15.10.2001 järgi on Telliskivi tn. 35 mitteeluruumina

kirjas oleva korteri nr. 20 üldpind ruutmeetrites märgitud arvuna 114,8 (mõttelise osa

suuruses hariliku murruna on märgitud 1148/2354), milline ei vasta tegelikkusele. Telliskivi

35 teises elamus olnud korteri 20 tegelik suurus on 19.8 m. Samuti ei vasta tegelikkusele selle

pinna osas termin mitteeluruum, kuna see pind kuulub kaebuse esitaja poolt erastatud

elamispinna kooslusesse. Kaebuse esitaja poolt erastatud ja kokkuehitatud korter nr. 13

koosneb alumisel korrusel olevast korterist nr. 13, kõrvalolevast korterist nr. 14 ja selle peal

asuvast trepiga ühendatud olnud korterist nr. 20, suurustega vastavalt 22,1, 19,4 ja 19,8.

ORAS § 18 lg 1 kohaselt on keelatud tehingud omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt

võõrandatud varaga kuni selle vara tagastamise küsimuse otsustamiseni. Alates 1991. aastast

kuni 1997. aastani, mil kompenseeriti Tallinna Linnavalitsuse poolt seadusjärgsele omanikule

selle maja maksumus, oli Telliskivi 35 maja edasine saatus otsustamisel, mistõttu poleks

keegi tohtinud teostada majas mingeid ruumikujunduse muudatusi ega ümberehitusi

toitlustusettevõtte rajamiseks. ORAS jõustus 20. juunist 1991 ning selle sätteid oleks pidanud

kohaldama ka Telliskivi 35 asuva maja puhul.

Tallinna Linnavalitsus jättis vaidlustatud korralduse punkti 28 kaebuse esitajale tutvustamata.

Haldusaktis pole ära näidatud kaalutlusi, millest haldusorgan on lähtunud, vastavalt HMS §

56 lõikele 3. Vastavalt HMS § 57 lõikele 3 peab haldusaktis olema viide haldusakti

vaidlustamise võimaluste, tähtaja ja korra kohta. Tallinna Linnavalitsus jättis korralduse

põhjendamata ja motiveerimata. Haldusakt rikub ka kaebuse esitaja poja ja lahutatud abikaasa

õigusi, kuna mõlemad on alates 10.07.1987 alaliselt sisse registreeritud Telliskivi 35 majja ja

ootavad käesoleval ajal samuti oma korterite ja korterialuse maa erastamist.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

AS X ei kasuta ühtegi ruumi omavoliliselt. Ruumide faktiline kasutus mitteeluruumidena

algas 1980ndate lõpus, oli ja on põhistatud rendilepingutega. 1994. aasta eksperthinnangu

leheküljel 5 leiab kinnitust, et Telliskivi 35 asuvad ruumid 9-12 olid tunnistatud

varisemisohtlikeks 18.02.1987 Kalinini Rajooni RSN TK otsusega ning tänu AS X poolt

tehtud remondile on elamu muudetud kasutamiskõlblikuks juba 1993. aastal, vastasel juhul

oleks ka see maja sarnaselt krundil asunud teise majaga lagunenud lõplikult, samuti ei olnud

elamu mitmetes ruumides üürnikke ning 82% ulatuses ei kasutatud ruume eluruumidena.

Tänasel päeval on aadressil Telliskivi 35 üks maja, milles on nii korterid kui ka mitteeluruum,

suurusega 114,8 m. Tegemist on majaga, kus asub nii J.L.i korter kui ka AS-i X restoran-baar.

Mitteeluruumi tähistus numbriga 20 ei oma puutumust endise korteriga nr. 20, mida enam ei

eksisteeri, kuna on liidetud kaebaja poolt erastatud korteriga. Samuti ei tähista see number

praegust korterit. Mitteeluruumi peab korteriomandi seadmise andmebaasis tähistama viimase

korteri numbrile järgneva numbriga.

1991 esitas H. K. taotluse Telliskivi 35 asuvate ehitiste ja krundi tagastamiseks. Tallinna

Linnavalitsuse 31.01.1997 korralduse nr. 273-k kohaselt jäeti rahuldamata H.K. taotlus

tänavapoolse hoone tagastamise kohta, kuna see ei olnud säilinud endisel individualiseeritaval

kujul ja tagastamise menetlus lõpetati. Sama korraldusega loeti H.K, ülejäänud hoonete

tagastamisest loobunuks, kuna ta ei võtnud tähtaegselt vara vastu. Vastavalt Tallinna

Linnavalitsuse 05.09.1997 korraldusele nr. 3260-k kompenseeriti H.K,le Telliskivi 35 asuvad

hooned. Eeltoodud haldusakte, ka eksperthinnangut ei ole vaidlustatud.

Vaidlustatud korralduse alusel ei tunnistatud eluruume mitteeluruumideks. Korraldus oli

aluseks olemasolevate mitteeluruumide kandmiseks hooneregistrisse. Mitteeluruumide

hooneregistrisse kandmine ei piira J.L.i kui korteriomaniku õigusi. Hooneregistri kandel on

informatiivne iseloom. MEES § 2 lõike 2 kohaselt (15.11.2000 redaktsioonis) loetakse

käesoleva seaduse mõtte kohaselt mitteeluruumideks muuhulgas ka elamutes paiknevaid

kontoriruume, kaubandusruume, laoruume ja muid elamutes paiknevaid ruume, mis on

vastavalt ehitus(ümberehitus-) projektile, kasutusloale või elamuseaduse § 3 lg 2 kohaselt

valla- või linnavalitsuse loal ette nähtud alaliseks kasutamiseks mitteeluruumina. Enne

mitteeluruumi erastamist tuleb mitteeluruum kanda hooneregistrisse. Kaevatava korralduse

aluseks olnud Tallinna Linnavalitsuse 28.02.2001 määruse nr. 43 p-i 1 kohaselt tuli

linnaosade valitsustel ette valmistada Tallinna Linnavalitsuse korraldused Tallinna linnale

kuuluvate mitteeluruumide osas, millel puuduvad MEES § 2 lõikes 2 ettenähtud dokumendid,

nende ruumide hooneregistrisse kandmiseks. Sama määruse p 2 kohaselt pidid linnaosa

valitsused tagama punktis 1 nimetatud korralduste esitamise linnavalitsusele hiljemalt 1.

septembriks 2001 ning taotluse esitamise hooneregistrile ruumide registreerimiseks

mitteeluruumidena hiljemalt 1. novembriks 2001. Kuni 29.11.2000, mil jõustus

Elamureformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, millega täiendati MEES-i §-ga 11,

ei olnudki praktiliselt võimalust faktiliselt mitteeeluruumidena kasutuses olevaid ruume

juriidiliselt mitteeluruumidena registreerida, kuna nende suhtes reeglina puudusid MEES § 2

lõikes 2 ettenähtud dokumendid või olid dokumendid poolikud. Alles MEES § 11 andis

kohustatud subjektile õiguse 1 aasta jooksul kanda need ruumid mitteeluruumidena

hooneregistrisse valla- või linnavalitsuse otsuse alusel. Antud juhul algas Telliskivi 35

ruumide faktiline kasutus mitteeluruumidena 1980ndate aastate lõpus, jätkus vaidlustatud

korralduse vastuvõtmise ajal ning jätkub tänase päevani. Vaidlusalused ruumid olid

eluruumidena kasutusel 1980ndate aastate keskpaigani, kuid korterite muutumisega

avariiohtlikeks ei saanud neid enam kasutada ja üürnikud lahkusid sealt. Kui X ei oleks

elamus teostanud kapitaalremonti, oleks elamu ilmselt kokku varisenud. Kaevatud korraldust

ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et AS-i X tegevusega toitlustusettevõttena ei ole kaebaja

rahul. Tallinna Linnavalitsuse korraldus ei puuduta kaebaja huve, ei riku tema mingeid

subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. Põhja-Tallinna Valitsusel ei olnud ega ole

mingit alust ega kohustust neid ruume kaebajale erastada. Kaebaja poeg ja lahutatud abikaasa

on registreeritud kaebaja poolt erastatud eluruumi. Vastustajale ei ole teada, et nende

kasutusse oleks antud mõni muu eluruum Telliskivi 35 majas ja seetõttu ei ole ka arusaadav,

milliste korterite erastamiseks on neil õiguspärane ootus. Kuna kaebajat ei saa vaadelda

korralduse andmise protsessis menetlusosalisena, ei pidanud korralduse andja kaebajale

korralduse punkti 28 eraldi põhjendama või täiendavalt motiveerima.

Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

Vaidlusaluste ruumide kasutusotstarvet muudeti juba nõukogude ajal, kui majas osadest

ruumidest tehti makulatuuri vastuvõtupunkt-ladu, mille kohta on ka vastavad dokumendid

Põhja-Tallinna Valitsuses. 2001. aastal Tallinna Linnavalitsus oma korraldusega vaid viis

Telliskivi 35 kohta käiva dokumentatsiooni vastavusse tegeliku faktilise olukorraga, vastavalt

kehtivale korrale. Seega J.L.i vaidlus Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2001 korralduse nr. 2582-

k üle on alusetu. HMS jõustus 01.01.2002, vaidlustatav Tallinna Linnavalitsuse korraldus aga

13.06.2001. Seega ei saa HMS § 56 lõikele 1 tugineda. J.L. oli korralduse jõustumise ajal vaid

tavaline Telliskivi 35 korteri 13 üürnik. Seega vaieldav korraldus ei ole rikkunud J.L.i õigusi.

Kolmas isik taotleb jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebuse esitaja õiguste rikkumine

Kaebusest nähtuvalt on kaebus halduskohtusse esitatud seoses asjaoluga, et Telliskivi 35

eluruumid erastanud kaebuse esitajaga ühes hoones mitteeluruume rentiv restoran „X“ häirib

oma tegevusega oluliselt kaebuse esitaja elu. Kohus möönab, et vaidlustatud korraldus,

millega otsustati kanda Telliskivi 35 ruumid nr. 1-12, 26-29 mitteeluruumidena

hooneregistrisse võib rikkuda kaebuse esitaja õigusi juhul, kui tegemist ei ole

mitteeluruumidega, vaid elamu teenindamiseks, elanike ühiseks või individuaalseks

kasutamiseks ettenähtud abiruumidega (mitteeluruumide erastamise seaduse – MEES § 2 lg 3

29.11.2000 jõustunud redaktsioonis). Samuti loob korraldus AS-le X võimaluse tema poolt

kasutatavate mitteeluruumide ostueesõigusega erastamiseks. Kuigi kaebuse esitajal on teised

õiguskaitsevahendid oma olmepinnalt tekkinud probleemide lahendamiseks AS-ga X, võib

kaebuse esitaja õigusi riivata Telliskivi 35 maja vaidlusaluste ruumide õigusvastane kandmine

mitteeluruumidena hooneregistrisse ka seetõttu, et MEES § 5 lõike 2 kohaselt on

mitteeluruumi lepingu alusel kasutaval isikul (seega käesoleval juhul kaebuse esitaja elu

väidetavalt häirival AS-il X) mitteeluruumi erastamise ostueesõigus, kui leping mitteeluruumi

kasutamiseks on sõlmitud enne elamureformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse

jõustumist ja avaldus mitteeluruumi erastamiseks on esitatud enne 2001. aasta 1. detsembrit.

Enne mitteeluruumi erastamist tuleb mitteeluruum kanda hooneregistrisse (MEES § 2 lg 2).

Samas on J.L. esitanud taotluse maja tervikuna eluruumidena erastamiseks.

Tähtsust ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel see, kas ja kuidas rikub vaidlustatud

korraldus kaebuse esitaja poja ja lahutatud abikaasa õigusi. Samuti ei oma vaidluse

lahendamisel tähtsust see, kas ja millisest kuupäevast alates on nimetatud isikud Telliskivi 35

majja sisse registreeritud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 10 lõike 7 kohaselt

esitab iga isik kohtule individuaalse kaebuse. Käesolevas haldusasjas on kaebuse esitanud

J.L.. Seega saab ta kohtus väita vaid iseenda, mitte aga teiste isikute õiguste rikkumist.

Kaebuse esitaja poeg ning lahutatud abikaasa saavad oma õigusi kaitsta sarnaselt J.L.iga

kaebusega iseenda nimel kohtusse pöördudes.

2. Korralduse vastavus MEES sätetele

Vaidlustatud korralduse andmise aluseks on MEES § 2 lg 2 ja § 11 ning Tallinna

Linnavalitsuse 28.02.2001 määrus nr. 43 „Tallinna linnas asuvate mitteeluruumide

registreerimise kord“.

MEES § 2 lg 2 kohaselt loetakse mitteeluruumideks elamutes paiknevaid kontoriruume,

kultuurhariduslikke ruume, ateljeesid (loominguliste töötajate tööruume), kaubandusruume,

kommunaal-elutarbelisi ruume, laoruume, tööstusruume ja muid elamutes paiknevaid ruume,

mis on vastavalt ehitus(ümberehitus-) projektile, kasutusloale või elamuseaduse (RT 1992, 17,

254; RT I 1998, 71, 1199) § 3 2. lõike kohaselt valla- või linnavalitsuse loal ette nähtud

alatiselt kasutamiseks mitteeluruumina.

MEES § 11 sätestas: „Kui mitteeluruumid on ehitatud enne planeerimis- ja ehitusseaduse (RT

I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 728; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 299; 95, 843; 2000, 54,

348) jõustumist ja nende kohta puuduvad käesoleva seaduse § 2 2. lõikes ettenähtud

dokumendid, on kohustatud subjektil õigus ühe aasta jooksul, elamureformiga seonduvate

seaduste muutmise seaduse jõustumisest, kanda nimetatud ruumid mitteeluruumidena

hooneregistrisse valla- või linnavalitsuse otsuse alusel.

Tallinna Linnavalitsuse 28.02.2001 määruse nr. 43 „Tallinna linnas asuvate mitteeluruumide

registreerimise kord“ p 1 kohaselt pidid linnaosa valitsused valmistama ette Tallinna

Linnavalitsuse korraldused Tallinna linnale kuuluvate mitteeluruumide osas, millel puuduvad

mitteeluruumide

erastamise

seaduse

§

lg

alusel

ettenähtud

dokumendid,

mitteeluruumidena hooneregistrisse kandmiseks. Määruse p 2 kohaselt tuli linnaosa valitsustel

tagada punktis 1 nimetatud korralduste esitamine linnavalitsusele hiljemalt 1. septembriks

2001 ning taotluste esitamine hooneregistrile ruumide registreerimiseks mitteeluruumidena

hiljemalt 1. novembriks 2001.

Vaidlus puudub selle üle, et AS X poolt renditud ruumide suhtes puudusid MEES § 2 lõikes 2

ettenähtud dokumendid. Samas andis MEES § 11 Tallinna Linnavalitsusele õiguse kanda

ruumid mitteeluruumidena hooneregistrisse, lähtudes nende faktilisest seaduslikust kasutusest

enne Planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist 03.07.1995 mitteeluruumidena. Selleks pidi

Tallinna Linnavalitsus tegema vastava otsuse ühe aasta jooksul elamureformiga seonduvate

seaduste muutmise seaduse jõustumisest. Elamureformiga seonduvate seaduste muutmise

seadus jõustus 29.11.2000. Vaidlustatud korraldus on tehtud 13.06.2001, seega enne ühe aasta

möödumist elamureformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse jõustumisest.

Kohus loeb käesolevas haldusasjas olemasolevate dokumentide: Pelgulinna EEV 27.04.1989

kiri nr. 1-14/508 (toimiku lk. 95), 28.09.1990 ruumide rendilepingu nr. 6 (toimiku lk. 96-99)

12.04.1991 ruumide rendilepingu nr. 82 (toimiku lk. 103-106), 27.10.1991 ruumide

rendilepingu nr. 213 (toimiku lk. 107-110) ning 02.09.1992 mitteeluruumi rendilepingu nr.

492 (toimiku lk. 111-112) alusel tõendatuks, et AS X kasutas vaidlusaluseid ruume enne

03.07.1995 mitteeluruumidena.

02.09.1992 mitteeluruumi rendilepingu kohaselt anti AS-ile X rendile ruumid nr. 9, 10, 11,

12, 15 ja 19 (vastavad korteritele nr. 9, 10, 11, 12, 15 ja 19), üldpinnaga 118,7 m2 (toimiku lk.

28). Ka 06.12.1995 rendilepingu nr. 298 kohaselt rentis AS X hoones mitteeluruume,

üldpinnaga 118,7 m2. 27.11.2000 mitteeluruumi rendilepinguga nr. 51 anti AS-ile X rendile

ruumid numbritega 1-12, 26, 27, 28 ja 29 (toimiku lk. 121). Sellega vähenes ka rendileantav

pind, milleks oli 27.11.2000 rendilepingu nr. 51 kohaselt 114,8 m2. Nagu nähtub ruumide

eksplikatsiooni plaanilt (toimiku lk. 121), ei kattu AS-ile X renditud ruumid kaebuse esitajale

erastatud ruumidega, mistõttu kaebuse esitaja kaebuses toodud väide selle kohta, nagu oleks

korralduse alusel mitteeluruumina hooneregistrisse kantud ka kaebuse esitaja elamispinna

kooslusesse kuuluvaid ruume, sh. endine korter nr. 20 (toimiku lk. 131), on väär. Kui võrrelda

kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud maja eksplikatsiooni plaane (toimiku lk. 131) ning

vastustaja poolt esitatud eksplikatsiooni plaane (toimiku lk. 121), nähtub, et kaebuse esitaja

plaanid pärinevad aastast 1958 (toimiku lk. 130), mistõttu on tegemist vananenud plaanidega.

Vastustaja poolt kohtule esitatud plaan (toimiku lk. 121) on joonestatud 21.09.1998 ning

kontrollitud 30.10.1998. Plaanide võrdlemisel on näha ka erinevused rendile antavate ruumide

numbrite osas. Vaidlustatud korralduses toodud ruumide numbrid 1-12, 26-29 vastavad 1998.

aastal joonestatud ja kontrollitud plaanil (toimiku lk. 121) olevatele ruumide numbritele,

kusjuures plaanilt nähtuvalt nad ei kattu kaebuse esitajale erastatud ruumide numbritega.

Vaidlustatud korralduses toodud mitteeluruumide pindala kujunemine nähtub ruumide 1998.

aasta eksplikatsioonilt, lahtri alt 10 „Mitteeluruumide pind“. Nii on esimesel korrusel

mitteeluruumide pindala kokku 88,3 m2 (toimiku lk. 120) ning katusekorrusel on

mitteeluruumide pindala kokku 26,5 m2 (toimiku lk. 121), mis teeb mitteeluruumide pindalaks

kokku 114,8 m2. Nimetatud mitteeluruumide pindala vastab Põhja-Tallinna Valitsuse elamute

ja rendipindade osakonna 15.10.2001 kirjas nr. 11-9/3335 (toimiku lk. 58) toodud

mitteeluruumi pindalale. Vaidlustatud korralduses toodud mitteeluruumide pindala tuleb

pidada ruumide eksplikatsioonis toodud mitteeluruumide pindalale vastavaks ning sellega

kooskõlas

olevaks.

Vaidlustatud

korralduses

toodud

ruumide

numbrid

vastavad

eksplikatsioonis toodud ruumide numbritele ning ruumide alune pind ei kattu kaebuse

esitajale kuuluva erastatud korteri pinnaga. Seega ei vähenda vaidlustatud korraldus kaebuse

esitajale kuuluva korteri pindala.

Pelgulinna EEV 25.06.1990 kirja nr. A-14/624 kohaselt tõendab Pelgulinna EEV, et

kooperatiivile „Amiran“ on antud luba sanitaartehnilistele tingimustele mittevastava elamu,

Telliskivi 35, ruumidesse ühiskondliku toitlustamise punkti projekteerimiseks (toimiku lk.

100). Pelgulinna EEV 03.09.1990 kirjaga nr. A-14/843 väljastati kooperatiivile „Amiran“

väljavõte Pelgulinna EEV Ametkondadevahelise Komisjoni 29.08.1990 protokollist nr. 23

punktist 18, mille kohaselt otsustati teha Tallinna Linnavalitsuse Elamute Valitsusele

ettepanek kustutada elamispinna arvelt korterid Telliskivi 35-9 ja 10 ning pärast kustutamist

anda ruumid rendile toitlustusettevõtteks (toimiku lk. 101, protokoll on toimiku lk. 158-160).

Pelgulinna EEV 03.11.1990 kirjaga nr. A-14/1168 väljastati kooperatiivile „Amiran“

väljavõte EEV Ametkondadevahelise Komisjoni 24.10.1990 protokollist nr. 26, mille kohaselt

tehti Tallinna Linnavalitsusele Elamute Valitsusele ettepanek kustutada korterid nr. 11 ja 12

(Kal.Tk 16.04.1986 otsusega nr. 127 avariiohtlikuks tunnistatud) elamispinna arvelt ning

rahuldada kooperatiivi „Amiran“ taotlus ruumide rendile andmiseks toitlustuspunktiks

kohandamiseks (toimiku lk. 102).

Pelgulinna EEV 25.09.90 kirjas nr. A-14/954 J.L.ile selgitab juhataja J. Ueson järgmist:

„Avariiohtliku elamu, Telliskivi 35, elanikest vabanenud pinda kohandab toitlustusettevõtteks

Toitlustuskooperatiiv „X“. /…/ Ruumide eraldamiseks kooperatiivile anti põhimõtteline

nõusolek 1989. aasta mais, kuivõrd sellise nõude on püstitanud Tallinna Linnavalitsus

ettevõtete

registreerimisel.

Samal

ajal

aktsepteeriti

ka

ruumide

kasutamine

toitlustusettevõtteks tuletõrje ja sanitaarjärelevalve poolt. /…/ Pelgulinna EEV poolt on

kooperatiivile antud luba projekteerimiseks.“

Pelgulinna EEV 13.08.1992 kirjaga J.L.ile (toimiku lk. 113) loeb kohus tõendatuks, et firma

„X“ oli kirja kirjutamise ajaks juba teostanud hoones ümberehitusi. Nii kirjutab PEEV

peainsener E. Tähve järgmist: „Täiendavalt meie kirjale nr. A-14/406 24.07.92 teatame, et

firma „X“ elamus põhikonstruktsioone lammutatud ei ole. Lammutatud on vaid mittekandvad

vaheseinad. Ümberehituste aluseks on olnud ruumide inventplaan, mis on kooskõlastatud III

tuletõrjeüksuses ja Tallinna linna San.-Epidjaama toitlushügieeni osakonnaga. /…/ Pelgulinna

EEV andis rendile väheelamiskõlblikus elamus olevad ruumid ja tagastatavate ruumide

tehniline seisund on praegu parem, kui rendile andmisel.“

Eeltoodud tõendite alusel loeb kohus tõendatuks, et AS-i X poolt kohandati endised

eluruumid ümber mitteeluruumideks enne planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist

03.07.1995. Seega kasutati ruume seisuga 03.07.1995 seaduslikul alusel mitteeluruumidena,

mistõttu olid täidetud MEES § 2 lõikest 2 ning §-st 11 tulenevad tingimused ruumide

kandmiseks mitteeluruumidena hooneregistrisse.

3. Rendilepingute ning ruumide ümberehituste kooskõla ORAS § 18 lõikega 1

Kaebuse esitaja on kaebuses leidnud, et vastustaja on ruumide AS-ile X mitteeluruumidena

rendile andmisega rikkunud ORAS § 18 lõiget 1, mille kohaselt on keelatud tehingud

omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni selle vara tagastamise

otsustamiseni. Kohus märgib, et käesoleva haldusasja lahendamisel ei ole eeltoodud viide

asjassepuutuv ning nimetatud vastuväite oleks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

menetluses saanud esitada Telliskivi 35 suhtes õigustatud subjektiks tunnistatud H.K,. Samas,

nagu nähtub Tallinna Linnavalitsuse 05.09.1997 korraldusest nr. 3260-k, kompenseeriti

H.K,’le Telliskivi tänav 35 endisel kinnistul nr. 2054 asuvad ehitised (toimiku nr. 1 lk. 135)

ning nagu nähtub vastustaja seletusest kohtule, ei ole nimetatud haldusakti kohtus

vaidlustatud. Samuti märgib kohus, et ORAS jõustus alles 20. juunil 1991. Pelgulinna

Elamuekspluatatsiooni Valitsuse 27.04.1989 kirja nr. A-14/508 kohaselt tõendas Pelgulinna

EEV, et kooperatiiviga „X“ on sõlmitud eelkokkulepe ruumide Telliskivi tn. 35 rendile

andmiseks (toimiku lk. 95). 28.09.1990 on sõlmitud ka vastav rendileping Telliskivi 35

ruumide rendile andmiseks toitlustusettevõtte tarbeks (toimiku lk. 96-99). Seega anti

Telliskivi 35 ruumid AS-le X rendile juba enne ORAS-e jõustumist. Samuti märgib kohus, et

20. juunil 1991 jõustunud ORAS § 18 lg 1 sätestas vara omandiõigust muutvate tehingute

tegemise keelu. Rendile andmisega vara omandiõigus ei muutunud. Ka ORAS-e hilisemate

muudatustega keelati vaid vara võõrandamine ning asjaõigusega koormamine. Vara rendile

andmine oli ka hilisemate ORAS-e muudatuste alusel lubatud. Samuti märgib kohus, et

ORAS § 12 lg 10 kohaselt võis vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamiseks

tehtud ekspertarvamuses arvesse võtta vaid enne 20. juunit 1991 (ORAS-e jõustumist) AS-i X

poolt eluruumide toitlustusettevõtteks kohandamisel tehtud parandusi ja uuendusi. Seega oli

Tallinna Linnavalitsusel õigus lubada AS-il X endiste eluruumide kohandamist ning

ümberehitamist mitteeluruumideks vastavalt poolte vahel sõlmitud rendilepingu tingimustele.

4. Korralduse vorminõuded ning kaebuse esitaja teavitamine

Kohus nõustub kolmanda isikuga selles, et korralduse andmisel 13.06.2001 veel

haldusmenetluse seadus ei kehtinud (HMS jõustus 01.01.2002). Samas ei tähenda see seda,

nagu puudunuks Tallinna Linnavalitsusel 2001. aastal hoopiski kohustus oma haldusakte

puudutatud isikutele teatavaks teha. Vastav kohustus tulenes korralduse andmise ajal

kehtinud KOKS § 31 lõikest 5, mille kohaselt tuli vallavalitsuse korraldused saata täitjatele ja

teistele asjaosalistele. Samas ei saa J.L.’i lugeda KOKS § 31 lõike 5 kohaselt asjaosaliseks,

kellele Tallinna Linnavalitsus oleks pidanud korralduse saatma. J.L. ei olnud korralduse

adressaat, samuti ta ei rentinud vastavaid mitteeluruume ning tal puudus seega õigus neid

erastada või nende suhtes Tallinna Linnavalitsusele nõudeid esitada. Seetõttu ei pidanud

Tallinna Linnavalitsus J.L.’i ka korralduse andmisest teavitama. Korraldus on kohtu arvates

piisavalt motiveeritud, võimaldamaks selle sisust ning andmise põhjustest aru saada. Kuivõrd

korraldus ei ole antud J.L.’i kahjuks, puudus Tallinna Linnavalitsusel kohustus korralduse

andmise aluseid üksikasjalikumalt motiveerida. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja on

saanud oma kaebeõigust käesolevas haldusasjas teostada.

Eeltoodule tuginedes tuleb jätta kaebus rahuldamata.

Tiina Pappel

kohtunik