3-03-110/3 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Lilianne Aasma ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

25. november 2005, Tallinn Haldusasja number 2-3/386/2005 Haldusasi Mati Kuulmanni ja OÜ Brassland kaebus Tallinna Linnavalitsuse 19. novembri 2003 korralduse nr 2664-k tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks otsuse tegemiseks Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a-42a detailplaneeringu vastuvõtmise küsimuses. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2004 otsus haldusasjas nr 3- 720/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Brasslandi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

3. november 2005 Menetlusosalised Kaebaja: OÜ Brassland, esindaja vandeadvokaat Leon Glikman Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus, esindaja Raul Keba

RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Halduskohtu 18.10.2004.a. otsuse põhjendusi haldusasjas nr 3-720/2004, arvestades käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jätta kohtuotsus muutamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest 25.11.2005.a..

2-3/386/05 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 06.10.2003 jõustunud Tallinna Halduskohtu 24.09.2003 kohtuotsusega haldusasjas nr 3- 1133/2003 rahuldati Mati Kuulmanni ja OÜ Brassland kaebused ning tehti Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus viivitamatult lõpetada õigusvastane viivitus Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a - 42a detailplaneeringu menetlemisel ja teha otsus Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a - 42a detailplaneeringu vastuvõtmise küsimuses (halduskohtu tl 93-98).

Tallinna Linnavalitsuse 19. novembri 2003 korraldusega nr 2664-k otsustati mitte vastu võtta Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a-42a detailplaneeringut vastavalt aktsiaseltsi NORD PROJEKT tööle nr 00250.

2. Mati Kuulmann ja OÜ Brassland esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada Tallinna Linnavalitsuse 19. novembri 2003 korraldus nr 2664-k ja kohustada Tallinna Linnavalitsust otsuse tegemiseks Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a - 42a detailplaneeringu vastuvõtmise küsimuses 1 kuu jooksul peale otsuse jõustumist käesolevas haldusasjas.

Kohtule esitatud kirjaliku kaebuse kohaselt on kaebuse esitaja Mati Kuulmann vaidlusaluse planeeringu alal asuva krundi omanik, OÜ Brassland on planeeringu alal asuva krundi liisinguvõtja. Kaebuse esitajad soovivad realiseerida õigust nende omandis või valduses olevaid kinnisasju vabalt kasutada (sh ehitamiseks). Ehitustegevuse aluseks on aga kehtiv detailplaneering ja selle alusel antud ehitusluba. Seega on kaebuse esitajate huvi suunatud detailplaneeringu vastuvõtmisele.

Kaevatav korraldus on antud kaalutlusvigadega, ei vasta vorminõuetele, on vastuolus hea haldustavaga ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Korralduse tegemisel on vastustaja oluliselt ületanud kaalutlusõiguse piire asudes kaaluma vaidlusaluse planeeringu sisulist külge. Vastustaja kaalutlusõigus detailplaneeringu vastuvõtmisel on piiratud detailplaneeringu formaalse külje kontrolliga. Detailplaneeringu vastavuse kontroll üldplaneeringule ei kuulu ei Ehitusmääruse § 16 lg 2 ega Riigikohtu seisukoha haldusasjas nr 3-3-1-8-02 kohaselt detailplaneeringu vastuvõtmisel lahendatavate küsimuste hulka. Ettepanekud üldplaneeringu muutmiseks on huvide kaalumise küsimus, mis kuulub oma olemuselt lahendamisele avaliku väljapaneku kestel ning detailplaneeringu kehtestamise staadiumis. Planeeringuala säilitamine rekreatsioonialana on avalik huvi, mis tõusetub alles detailplaneeringu kehtestamise otsustamisel. Vastustaja on kuritarvitanud diskretsiooni. Detailplaneeringu vastuvõtmisel ei ole asjakohane avalike ja erahuvide kaalumine.

Kaebuse kohaselt on korralduse faktiliseks aluseks vastavalt korralduse seletuskirjale muuhulgas asjaolu, et Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistuse 4. novembri 2003 kirjas toodud informatsioonist lähtuvalt koostab Harjumaa keskkonnateenistus eelnimetatud kaitseeeskirja muutmise eelnõud, mis Kõrkja tee piiranguvööndisse ehitiste rajamist ette ei näe. Planeeringu vastuvõtmata jätmise põhjuseks ei saa olla planeeringu vastuolu veel kehtestamata ja eelnõu staadiumis oleva õigusaktiga. Sellise asjaoluga arvestamine on käsitletav diskretsiooni kuritarvitamisena ja haldusorgani omavolina. Planeering on kooskõlas kehtiva Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 10. veebruari 1999 määrusega nr 57. Kaitse-eeskirja punkti 25 alapunktiga 2 on Kõrkja tee piiranguvööndis lubatud

2-3/386/05 uute ehitiste püstitamine kaitseala valitseja nõusolekul, kusjuures loodusliku või poollooduslikuna peab säilima 85% piiranguvööndi alast. Vastavalt planeeringule, moodustab teede ja platside ala ning võimaliku hoonestuse ala 15% planeeringu alast; loodusliku (veealad) või poollooduslikuna säilitatakse 85% planeeringu alast.

Korralduse põhjendus ei vasta olulises osas tõele, mistõttu tegemist on sellise olulise menetlusveaga, mis võis kaasa tuua korralduse sisulise õigusvastasuse. Korralduse seletuskirja esimeses lõigus väidetakse, et planeeringuga on 16,8 ha suurusele maa-alale kavandatud 48 krunti elamute ehitamiseks. 11. lõigus on väidetud, et elamumaa sihtotstarbega krunte on planeeritavale alale kavandatud 36. Tegelikult kavandatakse planeeringuga planeerimisalale 3 elamumaa sihtotstarbega krunti (olemasolevad elamud - Kõrkja tee 14, Kõrkja tee 16 ja Kõrkja tee 24h). Enamus krunte on elamuja üldmaa sihtotstarbega. Käesoleval ajal asub planeeringu alal 5 elamumaa sihtotstarbega krunti. Seega näeb detailplaneering ette hoopis elamumaa sihtotstarbega kruntide arvu vähendamise.

Tõele ei vasta korralduse põhjenduses esitatud väide, et planeering on vastuolus Tallinna üldplaneeringuga. Tallinna üldplaneering ei sea mingeid piiranguid planeeringuala ehitusja kasutusõiguse osas. Kui planeeringuala maakasutuse juhtfunktsiooniks on väidetavalt metsade, parkide ja looduslike haljasalade ala, ei välista see veel täielikult elamuehitust planeeritaval alal.

Ei vasta tõele korralduse väide, et planeeringu realiseerimise korral kaob ära seni üldises kasutuses olev ja üldsuse poolt kõrgelt hinnatud rekreatsiooniala. Vastavalt vaidlusalusele planeeringule moodustab elamuja üldmaa sihtotstarbega maa 61,80% planeeringu alast ning sotsiaalmaa 28,67% planeeringu alast, kokku üle 90% planeeringu alast.

Vastustaja ja tema allasutused on pidevalt hoidnud kaebuse esitajaid veendumuses, et midagi ei takista planeeringu vastuvõtmist. Planeering on saanud kooskõlastused kõigilt vastustaja allasutustelt ning 27.02.2002 läbinud SAPA projektide läbivaatamise komisjoni. 22. mail 2002 esitas SAPA planeeringu Tallinna Linnavalitsuse istungile vastuvõtmiseks, seega on SAPA sisuliselt tuvastanud, et ükski korralduse aluseks olevatest asjaoludest ei takista planeeringu vastuvõtmist. Vastustaja seisukoha muutmine peale pikaajalist viivituse perioodi ja peale Tallinna Halduskohtu kohtuotsuse jõustumist, mis kohustas vastustajat planeeringut vastu võtma, ei ole kooskõlas hea haldustavaga.

Antud juhul on tegemist ka võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega vastustaja poolt. Vastustaja võttis samadel asjaoludel vastu Kalmuse tee planeeringu ning jättis vaidlusaluse planeeringu vastu võtmata. Korraldus on seega õigusvastane vastuolu tõttu PS §-ga 12 ja HMS § 4 lõikega 2.

Vaidlustatavale korraldusele tuleb kohaldada detailplaneeringu algatamise ajal kehtinud planeerimisja ehitusseadust. Vastustaja viivitas detailplaneeringu vastuvõtmisega õigusvastaselt ning see, et seadus vahepeal muutus, ei oma õiguslikku tähtsust. PES järgi võib detailplaneeringuga teha ettepaneku üldplaneeringu muutmiseks.

3. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2004 otsusega jäeti kaebused rahuldamata.

2-3/386/05 Kohtuotsuses leiti, et kuigi maastikukaitseala kaitse-eeskirja punkti 25 alapunktiga 2 on Kõrkja tee piiranguvööndis lubatud uute ehitiste püstitamine kaitseala valitseja nõusolekul, kusjuures loodusliku või poollooduslikuna peab säilima 85% piiranguvööndi alast, siis Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse 4. novembri 2003 kirjas toodud informatsioonist lähtuvalt koostab Harjumaa Keskkonnateenistus eelnimetatud kaitse-eeskirja muutmise eelnõud, mis Kõrkja tee piiranguvööndisse ehitiste rajamist ette ei näe. Praegu planeeringualas asuvad kinnistud on valdavalt sotsiaalja veekogude maa ning sihtotstarbeta maa sihtotstarbega, mis on kooskõlas Tallinna üldplaneeringuga antud maakasutuse juhtfunktsiooniga

- puhkeotstarbeline ala, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks ning kuhu võib ehitada üksikuid spordivõi puhkeehitisi.

Planeerimisseaduse § 46 lg 1 kohaselt kuulub kuni 01.01.2003 vastu võtmata planeeringute menetlusele kohaldamisele planeerimisseadus.

Riigikohtu halduskolleegiumi 7. mai 2003 kohtumääruses nr. 3-3-1-31-03 on leitud, et Pirita jõeoru maastikukaitsealal puhkeala säilitamise motiiv võib olla küllaldane alus planeeringu mittevastuvõtmiseks. Samas lahendis on Riigikohus leidnud Pirita jõeoru kaitsealaga seonduvalt, et linnas isiku elukoha läheduses hoonestamatult püsinud puhkeala uute elamutega hoonestamine võib halvendada elukeskkonda olemasolevate elamute ümbruses.

PES § 9 lg-s 6 oli sätestatud, et detailplaneeringuga võib teha ettepaneku kehtiva üldplaneeringu muutmiseks. Vastavalt PlanS § 9 lg 7 võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodud sättest tulenevalt saavad üldplaneeringu muutmise juhud olla erandid, mille puhul tuleb selle vajadust põhjalikult kaaluda. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud vastustajale kaalumiseks vaidlusaluse detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmise vajalikkuse põhjendusi.

Kuni 01.01.2003 kehtinud PES § 10 lg 6 sätestas, et kohalik omavalitsus võib sõlmida lepingu detailplaneeringu koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse andmiseks kinnisasja omanikule või teisele isikule, kes on sellest huvitatud. Selle sätte alusel on käesoleval juhul sõlmitud AS Hansa Liising Eesti ja SAPA vahel leping 28.12.2001. AS-i Hansa Liising Eesti on esindanud detailplaneeringu algatamise taotleja Eda Rõuk. Planeerimisseaduses on eelnevat korda muudetud. PlanS § 10 lg 6 sätestab, et eraõiguslik isik ei tohi olla detailplaneeringu koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ega juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga või linnaosadega linnades vastavuses linnaosa kehtestatud üldplaneeringuga. Käesoleval juhul on Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a-42a detailplaneeringu ala Vabariigi Valitsuse 10. veebruari 1999 määrusega nr 57 kinnitatud Pirita jõeoru maastikukaitseala ning vaidlusalune detailplaneering ei vasta kehtestatud Tallinna üldplaneeringule. Seega saab PlanS § 10 lg 6 sätestatut arvestades selle ala detailplaneeringu koostamise tellija olla ainult kohalik omavalitsus.

Kaebajate seisukoht, et kaevatud korraldus on õigusevastane, kuna vastustaja kaalus detailplaneeringu vastuvõtmise etapis huvisid, ei tugine õigusaktidele ning ei ole kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2002 kohtuotsuses nr 3-3-1-42-02 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt PES §-st 18 lg 1 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus algatatud ja koostatud planeering igal juhul ka vastu võtta ning eelosutatud Riigikohtu halduskolleegiumi 7.05.2003

2-3/386/05 kohtumääruses nr 3-3-1-31-03 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt võib keskkonna kaitsmise või puhkeala säilitamise motiiv olla küllaldane alus planeeringu mittevastuvõtmiseks.

Korralduse seletuskirjast nähtuvalt on üheks korralduse andmise aluseks Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse 04.11.2003 kirjas toodud informatsioon, mille kohaselt koostab Harjumaa Keskkonnateenistus Pirita jõeoru maastikukaitseala eeskirja muutmise eelnõud, mis Kõrkja tee piiranguvööndisse ehitiste rajamist ette ei näe. Seega ei ole korralduse andmise alusena käsitletud Pirita jõeoru maastikukaitseala eeskirja muutmise eelnõud, mistõttu on alusetu kaebuse argument, mille kohaselt on kaevatava korralduse vastuvõtmisel arvestatud kehtestamata ja eelnõu staadiumis oleva õigusaktiga.

Õige pole kaebajate seisukoht, et vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet ja kuritarvitanud diskretsiooni. Vastavalt KOKS § 6 lg 1 ja PlanS § 10 lg 5, § 18 lg 1 ja § 24 lg 3 on detailplaneerimise korraldamine kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne. Tallinna Linnavalitsuse

13. märtsi 2002 korraldusega nr 767-k on küll vastu võetud Kalmuse tee 12 ja 14 detailplaneering, samas on Tallinna Linnavolikogu 19.veebruari 2004 otsusega nr 35 otsustatud mitte kehtestada Kalmuse tee 12 ja 14 kinnistute detailplaneeringut ning mitte muuta Tallinna üldplaneeringut Kalmuse tee 12 ja 14 kinnistute osas (II kd tl 185-191).

Detailplaneeringu vastuvõtmise õigusvastane viivitus ei muuda kaevatud planeerimisotsust, Tallinna Linnavalitsuse 19.11.2003 korraldust nr 2664-k, kui diskretsiooniotsust õigusvastaseks.

Vastustaja on korralduse vastuvõtmisel võtnud arvesse ja kaalunud konkreetseid asjaolusid ning kohtus ei ole leidnud tõendamist, et tegelikud motiivid ei langeks kokku korralduses väljendatuga, mistõttu kohus on seisukohal, et vastustaja ei ole korralduse vastuvõtmisel diskretsiooni kuritarvitanud ega kasutanud omavoli.

Tulenevalt TsMS § 95 lõikest 2, mille kohaselt võib kohtukõnes viidata üksnes asjaoludele, mida asja sisulisel arutamisel esile toodi, ja tõenditele, mida kohtuistungil uuriti, jätab kohus tähelepanuta kaebajate kohtukõne kirjalikes teesides viidatud asjaolud, mida asja sisulisel arutamisel esile ei toodud.

PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. OÜ Brasslandi apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2004 otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Ebaõige on kohtu seisukoht, et kaebuse esitajate väide kaalutlusõiguse piiride ületamise kohta on vastuolus õigusaktidega ja et asjassepuutuvate huvide kaalumine on võimalik juba detailplaneeringu vastuvõtmise staadiumis. Sisuliselt fikseeritakse detailplaneeringu vastuvõtmise otsusega ainult asjaolu, et detailplaneering on valminud. PlanS § 24 sätestatud planeeringu kehtestamise staadiumil puuduks mõte, kui kohalik omavalitsus saaks juba detailplaneeringu vastuvõtmisel kaaluda eri huve ehk sisuliselt lahendada samu küsimusi mis planeeringu kehtestamisel.

2-3/386/05 Kohus ei ole analüüsinud kaebajate väiteid seoses Tallinna üldplaneeringu muutmise vajadusega, rikkudes HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 231 lg 4. PlanS § 9 lg 7 sätestatud üldplaneeringu muutmise vajaduse põhjendamise kohustust ei saa rakendada kaebajate suhtes üksnes põhjusel, et vastustaja on õigusvastaselt viivitanud detailplaneeringu vastuvõtmisel. Antud juhul pidi kohus rakendama kaebuse esitajate suhtes soodsamat sätet, so. PES § 9 lg 6, mis ei nõua kaebuse esitajatelt üldplaneeringu muutmise vajalikkuse põhjenduste esitamist.

Vastustaja on ületanud kaalutlusõiguse piire, pidades korralduses mittesobivaks vaidlusaluse detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmist selliselt, et olemasolev rekreatsiooniala kujundatakse ümber elamupiirkonnaks. Tallinna Ehitusmääruse § 3 lg 1 p 2 ja 4 ning PlanS § 23 lg 1 ja lg 2 kohaselt kuulub Tallinna Linnavolikogu ainupädevusse kõikide küsimuste otsustamine, millega võib kaasneda Tallinna üldplaneeringu muutmise vajadus sh. seisukoha võtmine nende detailplaneeringute suhtes, mis näevad ette Tallinna üldplaneeringu muutmise vajadust.

Kohus on omaalgatuslikult põhistanud korralduse õiguspärasust alljärgnevate asjaoludega: „asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud vastustajale kaalumiseks vaidlusaluse detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmise vajalikkuse põhjendusi“ ja „eraisiku tellitud detailplaneeringu vastuvõtmine oleks vastuolus PlanS § 10 lg-s 6 sätestatuga“. Kohus ei saa asuda ise teostama diskretsiooniõigust haldusorgani asemel, iseäranis planeerimisasjades.

Kohus on rikkunud HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 231 lg 4, HKMS § 16 lg 2 ja § 19 lg 6 jättes põhjendamatult andmata hinnangu kohtukõne teesides esitatud väidetele. Samuti jättis kohus hinnangu andmata kaebuse esitajate väitele, et korraldus on vastuolus PS §-ga 32.

6. Vastustaja Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Õige pole kaebuse esitaja väide, et detailplaneeringu vastuvõtmisel linnavalitsuse poolt ei ole kohane eri huvide kaalumine. Õige pole apellandi väide, et kohus on asunud diskretsiooniõigust teostama haldusorgani asemel. Haldusakti põhjendused võivad olla tuletatavad ka haldusaktile lisatud dokumentidest nagu detailplaneeringu toimik. Vaatamata asjaolule, et korralduses ei ole konkreetset viidet PlanS § 9 lg 7 ja § 10 lg 7 rikkumistele, on korralduse andmisel siiski ne ndega arvestatud.

Kohus on otsuses põhjendanud, et ta jätab tähelepanuta kaebaja kohtukõne teeside väite, et detailplaneeringu vastu võtmata jätmine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuna sellist argumenti asja sisulisel arutamisel esile ei toodud. Samuti on kohus põhjendanud asjaolu, miks ta ei nõustu kaebuse esitaja väitega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise osas ning märkinud seda, et Harjumaa keskkonnateenistuse 4. novembri 2003 kirjas toodud informatsiooni kohaselt koostab Harjumaa keskkonnateenistus Pirita jõeoru maastikukaitseala eeskirja muutmise eelnõud, mis Kõrkja tee piiranguvööndisse ehitiste rajamist ette ei näe.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuses leitakse, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane eelkõige seetõttu, et Tallinna Linnavalitsus on teostanud huvide kaalumist juba detailplaneeringu vastuvõtmise otsustamisel. Kaebaja seisukoht on, et huvide kaalumine saab toimuda alles detailplaneeringu

2-3/386/05 kehtestamise menetluses. Kaebaja esindaja märkis kohtuistungil veel, et kuna planeeringu vastuvõtmine kuulub linnavalitsuse ning kehtestamine linnavolikogu pädevusse, siis saab huvide kaalumist läbi viia vaid volikogu, linnavalitsusel vastav pädevus puudub.

8. Planeeringu vastuvõtmise ja kehtestamise eristamisel tuleb lähtuda PlanS-i regulatsioonist. Nimelt nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu järeldustega, et vastavalt PlanS § 46 lõikele 1 kuulub PES rakendamisele üksnes juhul, kui detailplaneering oli enne PlanS-i jõustumist vastu võetud.

PlanS § 18 lg 1 sätestab, et kohalik omavalitsus teeb planeeringu vastuvõtmise otsuse ja korraldab planeeringu avaliku väljapaneku. Vastavalt PlanS § 24 lõikele 3 detailplaneeringu, mille koostamise üle ei teostata järelevalvet, kehtestab kohalik omavalitsus. Täpsem regulatsioon seaduses puudub. Sisepädevus on reguleeritud Tallinna linna ehitusmääruses, mille § 4 kohaselt kuulub linnavalitsuse pädevusse nii detailplaneeringu vastuvõtmine kui ka kehtestamine. Volikogu pädevusse kuulub vaid sellise detailplaneeringu kehtestamine, mille puhul planeerimisseaduse kohane järelevalve teostamine planeeringute koostamise üle on kohustuslik või millega määratakse miljööväärtusega hoonestusala.

9. Esmalt otsib ringkonnakohus vastust küsimusele, kas huvide kaalumine võib toimuda juba planeeringu vastuvõtmise menetluses. Kaebaja on viidanud Riigikohtu otsusele 3-3-8-02, mille kohaselt „otsusega planeeringu vastuvõtmise kohta annab planeeringu menetleja (detailplaneeringu puhul kohalik omavalitsus) hinnangu eelnenud planeerimismenetluse käigule ja tulemustele ning fikseerib planeeringu eesmärgid ja lähteseisukohad sellistena, nagu nad on kindlaks määratud planeeringu projektis. Samuti tuvastatakse vastuvõtmise otsusega sellised planeeringu kehtestamise eeldused, nagu PES §-s 17 nimetatud vajalike kooskõlastuste olemasolu.” Halduskohtu otsuses on äramärkimist leidnud Riigikohtu otsus 3-3-31-03, vastavalt millele võib linnal nii keskkonna kaitsmise kui ka puhkeala säilitamise motiivi näol olla küllaldane alus keelduda planeeringu vastuvõtmisest, seda enam, et tegemist on looduskaitsealaga. Kaebaja on leidnud, et riigikohus on nimetatud lahendis ekslikult kasutanud terminit „planeeringu vastuvõtmine” ning silmas on peetud planeeringu kehtestamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ning on seisukohal, et huvide kaalumine on lubatav juba planeeringu vastuvõtmisel. Kuivõrd õigusnormidest ei nähtu selgelt ja üheselt küsimuste ring, mille lahendamine kuulub üksnes ühe või teise planeeringumenetluse etapi raamidesse, tuleb normide tõlgendamisel lähtuda üldistest haldusmenetluse põhimõtetest. Siinkohal vajab esmajärjekorras äramärkimist menetluse efektiivsuse põhimõte. Vastavalt HMS § 5 lõikele 2 viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kui haldusorgan näeb juba planeeringu vastuvõtmise menetluses, et konkreetne planeering on ilmselgelt vastuolus avalike huvidega, on tal HMS § 5 lõikest 2 tulenevalt kohustus lõpetada selle planeeringu menetlemine. Nii hoitakse ära nii menetlusosalistele kui ka haldusele endale tekkida võivaid kulutusi, tagades, et ilmselgelt perspektiivitu menetlus lõpetatakse võimalikult varases staadiumis.

10. Kaebaja ei ole selgitanud, millega oleks õigustatud tema väidetav subjektiivne õigus sellele, et huvide kaalumine leiaks aset alles planeeringu kehtestamisel. Selleks ajaks on küll toimunud planeeringu avalik väljapanek ning kõik soovijad on saanud esitada omapoolseid ettepanekuid ja vastuväiteid, kuid eelnimetatu ei välista, et juba planeeringu vastuvõtmise menetluses on

2-3/386/05 tuvastatav selline oluline avalik huvi, mis igal juhul muudaks võimatuks kaebaja jaoks soodsa lõpplahenduse. Kaebaja on viidanud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. Nimelt on vastustaja oma 13.03.2002.a. korraldusega nr 767-k vastu võtnud Kalmuse tee 12 ja 14 detailplaneeringu, mis on samuti seotud keskkonnaministeeriumis väljatöötamisel oleva Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõuga. Ringkonnakohus on sarnaselt halduskohtuga seisukohal, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist antud juhul ei esine. Eelnimetatud planeering võeti küll vastu, kuid seda ei kehtestatud. Ringkonnakohus leiab, et võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes ei ole kaebuse esitajal võimalik nõuda, et ka tema planeering tuleb igal juhul vastu võtta ning alles seejärel jätta kehtestamata. Võrdse kohtlemise põhimõttele viidates peetakse eelkõige silmas võrdsust õiguslike tagajärgede osas. Antud juhul on õiguslikud tagajärjed samaväärsed: planeeringuid ei ole võimalik ellu viia.

11. Huvide kaalumine planeeringu vastuvõtmisel on sisuliselt samaväärne huvide kaalumisega planeeringu kehtestamisel. See allub samasugustele diskretsioonireeglitele ja on sama l määral kohtu poolt kontrollitav. Kaebuse esitajat ei ole kuidagi pandud halvemasse olukorda. Arvestades planeeringu asukohta, võib hoopis väita, et pärast planeeringu avalikku väljapanemist ning ettepanekute ning vastuväidete esitamist, oleks kaebajale ebasoodsate seisukohtade hulk oluliselt kasvanud.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaalutlusõigus on olemas juba planeeringu vastuvõtmise otsustamisel. Seega oli linnavalitsusel õigus kaalutlusõigust teostada. Apellatsioonkaebuses on leitud, et isegi juhul, kui nõustuda, et eri huvide kaalumine planeerimismenetluses on võimalik nii planeeringu vastuvõtmise kui ka kehtestamise staadiumis, ei ole eri huvide kaalumine antud juhul vastustaja pädevuses. Kuna vaidlusaluse detailplaneeringuga muudetakse Tallinna üldplaneeringut, kuulub planeeringu kehtestamine, sh huvide kaalumine volikogu ainupädevusse. Vastustaja ei tohtinud tungida volikogu pädevusse. Ringkonnakohus märgib, et antud juhul ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamine on volikogu pädevuses. Eelnimetatu ei tähenda aga, et kaalutlusõiguse kohaldamise ainupädevus on antud volikogule ning et linnavalitsus ei saa planeeringu vastuvõtmise staadiumis, mis kuulub tema pädevusse, olulist avalikku huvi arvesse võtta.

13. Teema kokkuvõtteks märgib ringkonnakohus, et detailplaneeringu vastuvõtmisel on kahtlemata eelkõige kaebaja poolt märgitud tähendus, mille kohaselt fikseeritakse planeeringu vastuvõtmisega asjaolu, et detailplaneering on valminud ning on kooskõlas lähteülesandega, seadustega ja teiste õigusaktidega. Samuti kontrollitakse lähteülesandega määratud kooskõlastuste olemasolu. Huvide kaalumine detailplaneeringu vastuvõtmisel ei ole tavapärane, kuid võib efektiivse haldusmenetluse põhimõttest tulenevalt kõne alla tulla siis, kui planeeringu vastuolu üldiste huvidega on ilmselge. Linnavalitsusele on õigusaktidega ette nähtud tähtajad, mille jooksul tuleb detailplaneering vastu võtta. Huvide kaalumine võib kõne alla tulla niivõrd, kuivõrd see on võimalik etteantud tähtaegade jooksul. Kui see nõuab pikemat ajaperioodi, tuleb planeering formaalse nõuetekohasuse korral vastu võtta ning tegeleda erinevate huvide väljaselgitamisega planeeringu kehtestamise staadiumis.

14. Apellatsioonkaebuses on esitatud vastuväide halduskohtu seisukohale, et asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud vastustajale kaalumiseks vaidlusaluse detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmise vajalikkuse põhjendusi ning planeering on seega vastuolus PlanS § 9 lõikega 7. Kaebaja leiab, et kooskõlas HMS § 5 lõikega 5 kuulus kohaldamisele hoopis PES § 9

2-3/386/05 lg 6. Juhtumi eripära arvestades (vastustaja viivitas õigusvastaselt planeeringu vastuvõtmisega) tuleb kaebaja õiguskindluse kaitseks kohaldada paralleelselt PlanS-ga ka PES-i sätteid. Ringkonnakohus leiab, et eelkirjeldatud halduskohtu ja kaebaja seisukohti ei ole vaja sisuliselt hinnata. Nimelt ei nähtu ei Tallinna Linnavalitsuse 19.11.2003.a. korraldusest nr 2664-k ega sellele lisatud seletuskirjast, et planeering oleks jäänud vastu võtmata muuhulgas seetõttu, et see ei sisaldanud üldplaneeringu muutmise vajalikkuse põhjendusi. Järelikult ei olnud tegemist haldusakti andmise aluseks olnud asjaoluga ning kohtulik kontroll selles osas ei ole vajalik. Sama kehtib halduskohtu järelduse kohta, et eraisiku tellitud detailplaneeringu vastuvõtmine oleks vastuolus PlanS § 10 lõikes 6 sätestatuga. Ringkonnakohus märgib vaid, et kui detailplaneeringu tellimise ajal oli vastav õigus eraisikutele antud, ei saa seda õigust tagant järele, so poole menetluse peal ära võtta. Vastavad planeeringud tuleb menetleda lõpuni. Vastustaja poolt kohtumenetluses väidetu, et tegelikult arvestati ka PlanS § 9 lõike 7 ja § 10 lõike 6 rikkumistega, ei saa täiendada haldusakti põhistust. Tegemist on täiesti iseseisvate planeeringu vastuvõtmata jätmise alustega ning kui neid oleks korralduse andmisel oluliseks peetud, väljenduks see kindlasti korralduse seletuskirjas. Ringkonnakohus nõustub seega apellatsioonkaebuse punktis 3 esile toodud väidetega, mille kohaselt ei saa kohus asuda teostama kaalutlusõigust vastustaja asemel. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavas osas muuta, arvestades käesoleva otsuse põhjendustega.

15. Apellatsioonkaebuses leitakse, et linnavalitsus ei olnud pädev lugema üldplaneeringu muutmist mittesobivaks, kuna vastavalt Tallinna ehitusmääruse § 3 lg 1 punktile 2 kuulub Tallinna üldplaneeringu muutmine volikogu ainupädevusse. Kaebaja on seisukohal, et tuginedes Tallinna ehitusmääruse § 3 lg 1 punktidele 2 ja 4 ning PlanS § 23 lõigetele 1 ja 2 kuulub volikogu ainupädevusse kõikide küsimuste otsustamine, millega võib kaasneda Tallinna üldplaneeringu muutmise vajadus. Linnavalitsus ei saa endale võtta poliitiliste küsimuste lahendamise pädevust. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalust detailplaneeringut ei võetud vastu eelkõige seetõttu, et see oli sobimatu olemasoleva rekreatsiooniala elamupiirkonnaks ümberkavandamise osas. Linnavalitsus juhindus PlanS § 1 lõikest 2 tulenevast eesmärgist tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajaduste ja huvide kaitse. Asjaolu, et üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamine ja üldplaneeringu enda muutmine kuulub volikogu pädevusse, ei väära linnavalitsuse õigust jätta vastu võtmata üldiste huvidega ilmselgelt vastuolus olev detailplaneering juhul, kui need üldised huvid tulenevad muuhulgas üldplaneeringust.

16. Hald uskohus on jätnud hinnangu andmata kaebaja poolt kohtukõne teesides esitatud väitele, et detailplaneeringu vastuvõtmata jätmine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Kohtuotsuse punktis 13 on märgitud, et kohus jätab tähelepanuta kohtukõne kirjalikes teesides viidatud asjaolud, mida asja sisulisel arutamisel esile ei toodud. Ringkonnakohus on seisukohal, et õiguskindluse põhimõtte rikkumise väitele on kohus jätnud seisukoha andmata alusetult. Õiguskindluse argumendile on kaebaja tuginenud juba oma esialgses kaebuses (mõnevõrra teise käsitlusega). Kaebaja leiab, et detailplaneeringu algatamisel sätestas piirangud kruntide ehitusõiguse osas vaid Vabariigi Valitsuse 10.02.1999.a. määrusega nr 57 kinnitatud Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri, mille p 25 alapunkti 2 kohaselt oli Kõrkja tee piiranguvööndis lubatud uute ehitiste püstitamine kaitseala valitseja nõusolekul. Alles 11.01.2001.a. määrusega nr 3 kehtestas Tallinna Linnavolikogu Tallinna üldplaneeringu, mis

2-3/386/05 näeb kaebajale kuuluva krundi ehitusõiguse osas ette tunduvalt karmimad tingimused. Kaebaja subjektiivne avalik õigus ehitustegevusele temale kuuluval kinnistul on tunnustatud seaduse alusel antud üksikaktiga – kaitse-eeskirjaga. Kaebaja ei pidanud ette nägema, et nende õiguspärases kasutuses oleval alal ehitustingimused võrreldes kaitse-eeskirjaga karmistuvad, kuna juba enne üldplaneeringu kehtestamist olid need oluliselt piiratud ja kaebajal oli põhjendatud alus arvata, et kaitse-eeskirja regulatsioon on piisaval määral proportsionaalne keskkonnakaitse ja teiste võimalike avalike huvide seisukohalt. Kaitse-eeskiri oli ette valmistatud spetsialistide poolt. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja järeldustega ning õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist ei tunnusta. Üldplaneering, mis kaebaja olukord halvendas, võeti vastu pärast detailplaneeringu algatamist, kuid see ei tähenda automaatselt, et üldplaneering tuleb antud juhul kõrvale jätta. Detailplaneeringu algatamisega ei tekkinud kaebajal subjektiivset õigust sellele, et planeering igal juhul kehtestatakse. PlanS § 8 lõike 3 kohaselt on üldplaneeringu eesmärgiks muuhulgas ühtsete arengu põhimõtete kujundamine. Vastavalt PlanS § 8 lõikele 7 on kehtestatud üldplaneering aluseks detailplaneeringute koostamisele. Sarnane regulatsioon oli ka PES-is. Ringkonnakohus leiab, et alates hetkest, mil üldplaneering on kehtestatud, peavad sellest lähtuma kõik veel kehtestamata detailplaneeringud. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et üldplaneeringut ei kehtestata ning et tema kasutuses oleva maa suhtes kohalik omavalitsus ei rakenda PlanS §-st 8 tulenevat õigust kujundada linnapildi ruumilist arengut. Õiguspärasele ootusele tuginedes ei saa nõuda, et pärast kinnisasja omandamist selle suhtes enam mingeid piiranguid kehtestavaid regulatsioone vastu ei võeta. Kui kaebaja peab olemasolevat regulatsiooni ebaõiglaseks on tal lähtuvalt PlanS § 30 õigus nõuda kinnisasja võõrandamist kohese ja õiglase tasu eest.

17. Veel on apellatsioonkaebuses leitud, et halduskohtu otsusest ei selgu, kas kohus peab vaidlustatud korralduse aluseks Harjumaa keskkonnateenistuse poolt ettevalmistatavat Pirita jõeoru maastikukaitseala eeskirja eelnõud või mitte. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et haldusakti andmisel ei saa viidata veel eelnõu staadiumis olevale õigusaktile. Sellise asjaoluga arvestamine on käsitletav diskretsiooni kuritarvitamisena ja haldusorgani omavolina. Halduskohtu otsuses on märgitud, et korralduse seletuskirjast nähtuvalt on korralduse andmise üheks aluseks Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistuse 04.11.2003.a. kirjas toodud informatsioon, et eelnõud koostatakse. Seega ei ole eelnõu ise korralduse andmise aluseks. Ringkonnakohus märgib veelkord, et vaidlusalust detailplaneeringut ei võetud vastu eelkõige seetõttu, et see oli sobimatu olemasoleva rekreatsiooniala elamupiirkonnaks ümberkavandamise osas. Eelnõu staadiumis olevale kaitse-eeskirjale küll viidati korralduses, kuid otseselt pole sellele tuginetud. Tegemist ei ole seega kaalutlusveaga, mis võis mõjutada asja tulemust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et diskretsiooni kuritarvitamist käesolevast asjast ei nähtu.

18. Kaebaja on juhtinud tähelepanu, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole antud hinnangut väitele, et korraldusega on rikutud kaebaja PS §-st 32 tulenevat õigust oma vara vabalt vallata ja kasutada. Ringkonnakohus nõustub kaebaja märkusega. Vastuseks PS § 32 rikkumisele leiab ringkonnakohus, et tegemist ei ole piiramatu põhiõigusega. Arvestades üldiste huvide kaalukust, pole alust pidada käesolevat riivet ebaproportsionaalseks.

2-3/386/05

19. Rohkem vastuväiteid kohtuotsusele ei ole esitatud. Vastavalt HKMS § 34 lõikele 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Eeltoodust tulenevalt tuleb esitatud apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning muuta üksnes kohtuotsuse põhjendusi eelpool näidatud ulatuses. Tuginedes HKMS § 92 lõikele 1 jäävad kohtukulud kaebaja kanda.

Lilianne Aasma Viive Ligi Kaire Pikamäe