3-04-282/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasi nr 3-2227/04

16.05.05.a. Tallinnas

Tallinna Halduskohtu kohtunik Karin Kalmiste arutas avalikul kohtuistungil (liidetud haldusasjade menetluses) H.- S. S., K.P., L.P., S.K., M.R. kaebust Keskkkonnaministri kohustamiseks vastama avaldusele seaduses ettnähtud korras.

Asja arutamisel viibisid kaebuse esitajate volitatud esindaja Raivo Salumäe ja vastustaja volitatud esindaja Toomas Kutti.

KAEBUSE ASJAOLUD

1) Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 07.11.94.a. otsusega nr 4144 tunnistati Harjumaal endise Iru vallas asunud Väo mõisast eraldatud maakoht „Mõtte nr 361“ , endine kinnistu nr 13866, maaüksuse suurus 6,896 ha, omandireformi objektiks. Maa tagastamise õigustatud subjektid maa suhtes on M.R., H.-S.S., S.K. , K.P. ja L.P.. 2) Keskkonnaministri 12.04.01.a. käskkirjaga jäeti maa riigi omandisse aadressil Peterburi tee 94 kaks krunti. Üks kruntidest suuruses 105585 m2 riigi maareservina ja teine suuruses 821 664 m 2 üleriigilise tähtsusega maardlate maana. 3) Kaebuse esitajad pöördusid 08.04.04.a. kirjaga keskkonnaministri poole ja esitasid uue avalduse 07.07.04.a. Minister suunas kirjad vastamiseks Maaametile ja vastused esitati vastavalt 16.06.04.a. kirjaga nr 12-1/2834/3508 ja 03.09.04.a. nr 12-1/2934/3508-2. 4) Tallinna Halduskohtu menetluses on M.R. kaebus Vabariigi Valitsuse 1994.a. 22.aprilli korraldusega nr 257-k põhjustatud endise kinnistu nr 13866 maa tagastamata jäämisega tekitatud kahju hüvitamiseks (haldusasi nr 3-2499/04).

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD

Kaebus on esitatud põhjusel, et vastustaja jättis vastamata kaebaja päringutele konkreetsete asjaolude kohta, mis on seotud maavara kaevandamise ja maa riigi omandisse jätmise asjaolude võimaliku äralangemisega lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja ka Tallinna Linnavalitsuse teavitamata jätmine sellest. Vastustaja kirjades sisalduv väide-et kuna maa riigi omandisse jätmise asjaolud ei ole ära langenud, ei ole haldusmenetluse uuendamine põhjendatudei ole vastus päringule. Väide on samas faktiliselt põhjendamata. Päring ei olnud tehtud seotult käesoleva ajahetkega, vaid seoses konkreetse ettemääratud saabuva asjaoluga tulevikus, millele vastuse andmine kuulub keskkonnaministri pädevusse.

Kaebuse esitajad leiavad, et nende taotlustele-päringutele ei ole vastatud ja seda põhjendab kaebaja esindaja järgimiselt. Kaebajad taotlesid 08.04.04.a. kirjas maa riigi oamndisse jätmise aluseks olnud asjaolude äralangemisega seotult haldusmenetluse uuendamist ja maa riigi omandisse jätmise tühistamist kinnistu osas peale selle aluseks olnud asjaolude ettemääratud äralangemist. Konkreetsed taotlused olid: 1) et minister ametlikult kinnitaks maa riigi omandisse jätmise teatud asjaolude äralangemisel (neid ära märkides) selle kehtetuks tunnistamise võimalust (HMS § 65 lg 3)- sisuliselt vastus päringule; 2) et minister teavitaks käesolevast taotlusest ja maa riigi omandisse jätmise käskkirja osalise kehtetuks tunnistamise võimalusest Tallinna Linnavalitsusttaotlus maa tagastamise menetluses asjakohase toimingu sooritamiseks.

Taotluses oli menetluse uuendamine tõstatatud otseselt seoses kaevandamise (ka mäeeraldise) ettemääratud (välja selgitatud) lõppemisega ehk maa riigi omandisse jätmise aluste äralangemisega. Sellele kirjale vormiliselt ei vastatud. Alles Maa-ameti 16.06.04.a. (vastamise tähtaja kolmekordne ületamine) tehtud kiri oli vastus 09.03.04.a. kirjale ja ka sisuliselt selgitati selles vaid omaaegse maa riigi omandisse jätmise aluseid ja väidet, et hetkel ei ole need ära langenud. See ei olnud aga vastus taotlusele. Õiguvastane ( n.ö. äraspidine) näib olevat õiguskindluse selgituskui haldusakti andmise õiguslik alus ära langeb ja see takistab kellegil oma õiguste realiseerimist, on ette nähtud haldusmenetluse uuendamine eeldatavalt õiguskindluse tagamiseks. Kaebajate korduv päring 07.07.04.a. rõhutas kaevandusloa lõppemist 18.12.06.a. ja seoses kaevandamise lõppemisega kaob (materiaalõiguslik) alus pidada maad riigi omandisse jäetavaks. Ühtlasi korrati esitatud taotlust, millele seni vastuseid ei olnud. Maa-ameti kirjast 03.09.04.a. võib välja lugeda, et üleriigilise tähtsusega maardlate maa võidakse rekultiveerimise järel tagastada, kuid see on abstraktne ega ole kuidagi seostatud konkreetse objektiga. Täielikult jäetakse taas vastamata sellega seoses (maa rekultiveerimisel) konkreetse maa riigi omandisse jätmise menetluse uuendamise võimalus päringule, rääkimata linnavalitsuse teavitamisest.

Maa-ameti vastustes ei käsitatud esitatud taotlusi. Kaebajad ei taotlenud kohest menetluse uuendamist, vaid seoses aset leidvate kindlate asjaoludega. Maa-ameti kirju võib pidada ka vastuolulisteks, sest 16.06.04.a. kirjast tuleneb, et maa peab olema rekultiveeritud hiljemalt rendilepingu lõppemise ajaks. Läbiv juriidiline viga seisneb väites, et kui kord on haldusakt vastu võetud, siis selle andmise asjaolude äralangemisel ei ole alust menetlust uuendada.

Vastuse saamine on oluline seotult maa tagastamise menetlemisega Tallinna Linnavalitsuse poolt, kuna pädev asjaolude esitamine peatab menetluse linnavalitsuses, sh ennatliku maa mittetagastamise. Kaebajad leiavad, et on võimalik rahuldada maa tagastamise taotlus.

Vastustaja on tegelikult korduvalt jätnud avalduse lahendamata. Kohtule esitatud vastuses püütakse kõrvaldada kaebuse objektiks olevat toimepandud õiguserikkumist ja anda asja kohta sisulisi seletusi, kuid see ei korva vastamata jätmist. Maa riigi omandisse jätmise menetlust on võimalik uuendada, kui selle aluseks olnud asjaolud langevad ära. Menetluse uuendamine on mitte vigade parandamine, vaid asjas tehakse uus otsus mille aluseks on seniste asjaolude äralangemine. Maa tagastamata jätmine on võimalik kehtiva õiguse raamides ja seda ei saa suvaliselt tõlgendada, osutades ebamääraselt laialdasele avalikule huvile ja eeldustele maa efektiivsemaks kasutamiseks (teatavasti on eraomand riigiomandist efektiivsem).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

Kaebuse esitajad pöördusid Keskkonnaministri poole avaldustega, milles palusid vastust küsimustele, millele anti vastused ja selgitused. Kaebuse esitajad taotlevad sooritamata toimingu sooritamist ehk kirjadele asjakohase vastuse esitamist, antud seletuste õigusvastaseks tunnistamist ja kohtukulude hüvitamist. Maa-amet, vastustaja keskkonnaministri esindajana ei pea kaebusi õigeks ega põhjendatuiks, vaidleb neile vastu ning palub jätta kaebused täies ulatuses rahuldamata. Maa-ameti põhjendused on alljärgnevad.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni (edaspidi kohalik komisjon) 1994. aasta 7. novembri otsuse nr 4144 (toimik nr 4115) punktiga 1 loeti Tallinnas, end Harjumaal, Iru vallas, Väo mõisast eraldatud maakoht “Mõtte nr 361”, endisel kinnistul nr 13866 asunud krunt suurusega 6,896 ha, omandireformi objektiks. Otsuses on märgitud, et maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu 1940. aasta 23. juuli deklaratsiooniga. Otsuse punktiga 2 on loetud tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Heino Arumaa’le ja Alfred Tealane’le võrdsetes (1/2) mõttelistes osades. Otsuse punktiga 3 tunnistati “Mõtte nr 361” suhtes õigustatud subjektideks võrdsetes (1/4) mõttelistes osades M.R., Rein Arumaa, Helli Tealane ja Veevi Pajupuu.

1996. aasta 5. juulil välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on 1995. aasta 20. detsembril surnud Rein Arumaa vara pärijaks tema tütar H-S.S..

1996. aasta 30. juulil välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on 1993. aasta 31. juulil surnud Helli Tealane vara pärijaks tema tütar S.K..

1996. aasta 9. augustil välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on 1992. aasta 25. novembril surnud Veevi Pajupuu vara pärijaks tema abikaasa Villu Pajupuu. 2000. aasta 4. oktoobril on sõlmitud notariaalselt tõestatud nõudeõiguste mõtteliste osade loovutamise leping, millega Villu Pajupuu loovutas temale kuulunud maa tagastamise nõudeõiguse 1/4 mõttelise osa end “Mõtte nr 361” kinnistust L.P.le ja K.P.le võrdsetes mõttelistes osades.

Eeltoodust tuleneb, et käesoleval ajal on maa tagastamise õigustatud subjektideks kõneksoleva “Mõtte nr 361” suhtes M.R., H-S.S. ja S.K. igaüks 1/4 mõttelises osas ning L.P. ja K.P. kumbki 1/8 mõttelises osas.

Maa-amet peab vajalikuks märkida, et kõneksolev endine “Mõtte nr 361” kinnistu on väidetavalt ostetud “Kangru nr 9” talust, endine kinnistu nr 3619, mille omanik oli Oskar Klein. Ka Tallinna Linnavarade Ameti poolt Maa-ametile esitatud dokumentidest nähtub, et endise “Kangru nr 9”, endise kinnistu nr 3619 endine omanik oli ja vara taotleja on Oskar Klein. Veevi Pajupuu pärija Villu Pajupuu esitas Maa-ametile alles 1996. aasta 9. juuli avalduse lisana Eesti Riigiarhiivi 1992. aasta 9. jaanuari arhiiviteatise nr 7-2/150, mille kohaselt omandasid “Mõtte nr 361” õigused võrdsetes (1/2) mõttelistes osades Alfred Tealane ja Heino Arumaa ning kinnistu kinnistamise ajaks on märgitud 1940. aasta 14. september.

Omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 7 lõige 4 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist on õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne 1940. aasta 16. juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende isikute pärijatel ORASe §s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Oma õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel.

Eelnimetatud arhiiviteatisest nr 7-2/150 nähtub, et kinnistu “Mõtte nr 361” õigused omandasid ostu teel Alfred Tealane ja Heino Arumaa võrdsetes mõttelistes osades ja kinnistu on kinnistatud 1940. aasta 14. septembril. Seega on tegemist olukorraga, kus kinnistu ei kuulunud selle õigusvastase võõrandamise ajal eelnimetatud isikutele ning vastavalt ORASe § 7 lõikele 4 lasub sellisel juhul oma õiguste tõendamise kohustus vara tagastamist nõudvatel isikutel või nende pärijatel. Maa-ametil ei ole andmeid ja ka Tallinna Linnavalitsuse poolt koostatud kahes maa tagastamise toimikus ei sisaldu ühtegi endise “Mõtte nr 361” omandamist tõendavat muud dokumenti, kui eelmärgitud arhiiviteatis, millest aga ei nähtu maa õigusvastase võõrandamise aegset omanikku. Seega, ORASe § 7 lõike 4 kohaselt omavad asjas sellisel juhul olulist tähendust kinnistu ostu-müügileping ja muud dokumendid, millest nähtuks, et ostjad olid täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused. Viimatimärgitut polnud aga õigustatud subjektid tõendanud.

Eelmärgitud asjaolude väljaselgitamiseks esitas Maa-amet 2005. aasta 18. jaanuaril Ajalooarhiivile, Riigiarhiivile, Harju Maa-arhiivile ja Tallinna Linnaarhiivile taotluse nr 4.1-1/0225 endisel Harjumaal, endises Iru vallas, Väo mõisast eraldatud “Kangru nr 9” talust, endine kinnistu nr 3619, eraldatud maakoha “Mõtte nr 361”, endine kinnistu nr 13866, suurus 6,896, ostu-müügilepingu ja muude dokumentide, millest nähtuks, et ostjad olid täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused, saamiseks.

Eeltoodust tulenevalt kohaliku komisjoni 1994. aasta 7. novembri otsus nr 4144 vajab kontrollimist. Pärast arhiividest taotlusele vastuste saamist saab võtta seisukoha ja otsustada riikliku järelevalvemenetluse algatamise kohaliku komisjoni 1994. aasta 7. novembri otsuse nr 4144 õigusaktidele vastavuse väljaselgitamiseks.

Kaebajad esitasid 2004. aasta 9. märtsil Eesti Vabariigi Valitsusele taotluse kahju hüvitamiseks. Nimetatud taotlus saabus Riigikantseleisse 2004. aasta 12. märtsil, registriindeks 8-5.16/042300. Riigisekretäri 2004. aasta 23. märtsi resolutsiooniga (taotlus läbi vaadata ja vastata) saadeti see keskkonnaministrile. Taotlus saabus Keskkonnaministeeriumisse 2004. aasta 24. märtsil, reg nr 2748, edasi suunati see vastamiseks Maa-ametile, kuhu see saabus 2004. aasta 31. märtsil, reg nr 3508. 2004. aasta 12. märtsil esitas kaebaja H. S. (vastust mittenõudva) taotluse ärakirja Maa-ametile (reg nr 2834), märkides, et “teavitan Riigi Maa-ametit Eesti Vabariigi Valitsusele esitatud taotlusest”. Kuigi käesolevas haldusasjas ei käsitleta Vabariigi Valitsusele esitatud kahju hüvitamise taotlust, omab eeltoodu äramärkimine tähtsust seetõttu, et Maa-amet pidas vajalikuks ja otstarbekaks vastata nii sellele kui ka 2004. aasta 8. aprillil keskkonnaministrile saadetud taotlusele ühise vastusega.

Kaebajad esitasid 2004. aasta 8. aprillil keskkonnaministrile taotluse, mis saabus Keskkonnaministeeriumisse 2004. aasta 13. aprillil, reg nr 3433 ja mis edastati resolutsiooniga “Vastamiseks” Maa-ametile, kuhu see saabus 2004. aasta 22. aprillil, reg nr 3508. Esitatud taotluses taotlevad maa tagastamise õigustatud subjektid taotluses toodud asjaoludest “lähtudes haldusmenetluse uuendamist ja maa riigi omandisse jätmise tühistamist kõnealuse endise kinnistu osas peale selle aluseks olnud asjaolude ettemääratud äralangemist. Ühtlasi taotlevad nad: 1) et minister ametlikult kinnitaks maa riigi omandisse jätmise teatud asjaolude äralangemist (neid ära märkides) selle kehtetuks tunnistamise võimalust (HMS § 65 lg. 3); 2) et minister teavitaks käesolevast taotlusest ja maa riigi omandisse jätmise käskkirja osalise kehtetuks tunnistamise võimalusest Tallinna Linnavalitsust.”.

Maa-ameti poolt 2004. aasta 16. juunil M.R.le saadetud vastuses nr 12-1/2834/3508 sedastati, et maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 6 lõike 2 punkti 4 kohaselt ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad, kui see jäetakse riigi omandisse MRSi §

31 lõike 1 punktide 1 kuni 5, 7, 9 kuni 11 ja 13 alusel. Nimetatud õigusvastaselt võõrandatud maid ei tagastata ja maa kuulub kompenseerimisele.

Tallinna Maa-ameti poolt 2001. aasta 16. märtsi Maa-ametile esitatud õiendis teiste isikute taotluste kohta maa omandamiseks (nr 2-8/880) sisalduvate andmete kohaselt on Peterburi tee 94, Peterburi tee 94H ja Peterburi tee 94I endiste kinnistute omanike või nende järglaste esitatud restitutsiooninõuded lahendatud. Keskkonnaministri 2001. aasta 12. aprilli käskkirjaga nr 238 jäeti Peterburi tee 94 riigi omandisse kogupindalaga 927 249 m², sellest üleriigilise tähtsusega maardlate maana 821 664 m² ja riigi maareservina 105 585 m². Maa riigi omandisse jätmise alusena on käskkirjas märgitud MRSi § 29 ja MRSi § 31 lõike 1 punktid 8 ja 9. Vastuses on peetud vajalikuks selgitada asjaolu, et MRSi § 31 lõike 1 punkt 9 kohaselt jäetakse riigi omandisse riikliku tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piirides. Maardla on maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) §i 6 kohaselt geoloogiliste töödega uuritud ja piiritletud ning riiklikus registris arvele võetud maavara lasund. Karjäär on pealmaa-mäetöödega hõlmatud ja kasutusele võetud maardla osa. Kuna MRSi § 31 lõike 1 punkti 9 alusel saab jätta maad riigi omandisse ainult mäeeraldise piires, siis on maakorralduse nõuetest tulenevalt ja ka karjääri korrashoidmiseks ning teenindamiseks vaja jätta maad riigi omandisse ka mäeeraldise lähiümbruses. MRSist lähtudes on võimalik jätta mäeeraldise teenindusmaaks vajalikku maad riigi omandisse ainult § 31 lõike 1 punkt 8 alusel ehk reservmaana.

Mäeeraldis on MaaPSi § 25 lõike 1 kohaselt maavara kaevandamisloaga (varem ka maavara kasutusloaga) maavara kaevandamiseks määratud maapõue (maardla) osa. Maardlad jaotatakse oma tähtsuselt üleriigilise ja kohaliku tähtsusega maardlateks. Üleriigilise tähtsusega maardlate nimekiri on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 1995. aasta 26. jaanuari määrusega nr 42. Seega peab MRSi § 31 lõike 1 punkti 9 alusel maa riigi omandisse jätmiseks olema väljastatud kehtiv maavara kaevandamisluba. Tallinna Keskkonnaamet on 1994. aasta 11. mail väljastanud Paekivitoodete Tehase OÜle maavara kasutusloa, reg nr 02/94, mäeeraldise pindalaga 88,34 ha. Keskkonnaministeeriumi poolt on 1996. aasta 18. detsembril Paekivitoodete Tehase OÜ-le väljastatud ka maavara kaevandumise luba, reg nr KMIN-039, mis kehtib kuni 2006. aasta 18. detsembrini ning 2002. aasta 1. aprillil on Keskkonnaministeeriumi ja

Paekivitoodete Tehase OÜ vahel sõlmitud maarendileping Peterburi tee 94 maaüksuse, pindala 927 249 m², kohta, mis kehtib 2019. aasta 11. maini.

MRSi § 31 lõige 1 punkt 9 sätestab, et riigi omandisse jätetaks üleriigilise tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piires, välja arvatud kehtestatud korras rekultiveeritud maa, millele tagastamist taotletakse. Maa riigi omandisse jätmise ajal ei olnud Peterburi tee 94 mäeeraldis kehtestatud korras rekultiveeritud ja toimus pidev kaevandamine. Kuna kõnealune maa-ala rendileping lõppeb alles 2019. aasta 11. mail, siis ei ole mingit alust eeldada, et mäeeraldus varem rekultiveeritakse. Tulenevalt eeltoodust oli maa riigi omandisse jätmine õiguslik ja maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Samuti ei ole mingil moel Teie õigusi kestvalt piiratud põhjusel, et üleriigilise tähtsusega maardlate maa kuulub riigi omandisse jätmisele MRSi § 31 lõike 1 punkti 9 alusel ning seda maad ei tagastata. Mittetagastatav maa kompenseeritakse õigustatud subjektidele vastavalt MRSi §le 13.

Vastuses pöörati muuhulgas tähelepanu asjaolule, et haldusorgan vaatab asja uuendatud menetluses läbi haldusakti muutmise ja kehtetuks tunnistamise sätteid järgides. Haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt, aga ka kehtetuks tunnistamise nõudmist üksikisiku poolt piirab õiguskindluse põhimõte, sellega kaitstakse haldusaktiga tekitatud usaldust, aga ka üldiseid huve kord väljaantud haldusakti kehtima jäämiseks. Kehtivuse kaitse põhimõtted tulevad aga kõne alla üksnes pärast haldusakti vaidlustamise võimaluse ammendumist. Niikaua, kuni haldusakti on veel võimalik vaidevõi halduskohtumenetluse raames vaidlustada või õiguskaitsemenetlus alles käib, siis üldjuhul menetluse uuendamise sätted kohaldamisele ei kuulu. Eeltoodust lähtudes on Maa-amet seisukohal, et maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ega ka õigusnorm ei ole ära langenud ja haldusmenetluse uuendamine pole põhjendatud.

Maa-ameti käsutuses on keskkonnaministri 2001. aasta 12. aprilli käskkirja nr 238 koopia, millest nähtub, et M.R. on nimetatud käskkirjaga tutvunud 2003. aasta 4. veebruaril.

Taotluses taotletule on vastatud Maa-ameti vastuse viimases lõigus ja märgitakse, et Maa-amet on seisukohal, „ et maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ega ka õigusnorm ei ole ära langenud ja haldusmenetluse uuendamine pole põhjendatud.”.

Taotluses märgitud asjaolu, et taotluse esitajad on kohtunud kellegi “hr. Rein Raudsepaga keskkonnaministeeriumist ja saanud ühtlasi tutvuda objektiga kohapeal” ei oma asjas tähtsust. Ministeeriumi ametniku arvamus asja kohta on ministrile teatavaks tehtud, kuid minister seda ei aktsepteerinud. Maa riigi omandisse jätmise ja maa riigi omandist väljaarvamise otsustuse tegemine on ministri pädevuses ning minister oli 2004. aastal ja on ka praegu seisukohal, et nimetatud maa on ja jääb riigi omandisse. Seda seisukohta põhistab ka 2002. aasta 1. aprillil Keskkonnaministeeriumi ja Paekivitoodete Tehase OÜ vahel sõlmitud ja 2019. aasta

11. maini kehtiv maarendileping. Vastasel korral, mis mõtet oli sõlmida 17 aastat kehtiv maarendileping. Oluline on märkida, et asjaolu, et maavara kaevandamise luba kehtib vaid 2006. aasta 18. detsembrini, ei ole samuti määrav ega tähenda kaugeltki seda, et kaevandatav maavara oleks otsas. Tulenevalt MaaPSi § 31 (Kaevandamisloa tähtaeg) lõigetest 1 ja 3 võib kaevandamisloa üleriigilise tähtsusega maardlate puhul välja anda kuni 25 aastaks ning kui kaevandamisloa kehtivuse jooksul pole maavara mäeeraldise piirides täielikult ammendatud, võib kaevandamis-loa väljaandja seda kaevandamisloa valdaja taotlusel pikendada. Arvestades, et tegemist on riigi strateegiliste paekivivarudega ja maardla logistiliselt soodsa asukohaga, on antud konkreetsel juhul riigi huviks maksimaalselt ära kasutada maardla kõik ressursid ja võimalused, siis on eeldused kaevandamisloa pikendamiseks olemas.

Kuivõrd maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ega ka õigusnorm ei ole ära langenud ja haldusmenetluse uuendamine pole sellest tulenevalt ka põhjendatud ning kuivõrd kaebajad M.R. ja H-S.S. on 2004. aasta 8. aprillil keskkonnaministrile saadetud taotluse ärakirja ise esitanud Tallinna Maa-ametile, märkides selles, et taotluses “esitatud asjaoludel ei pea maakoht “Mõtte nr. 361” (endine kinnistu nr. 13866) maa tagastamise õigustatud subjektid võimalikuks endise kinnistu Peterburi tee 94 katastriüksuse koosseisu kuuluva maa tagastamise otsustamist enne esitatud taotluse lahendamist”, siis ei saa õigustatud subjektid ega keegi teine nõuda, “1) et minister ametlikult kinnitaks maa riigi omandisse jätmise teatud asjaolude äralangemist (neid ära märkides) selle kehtetuks tunnistamise võimalust (HMS § 65 lg. 3); 2) et minister teavitaks käesolevast taotlusest ja maa riigi omandisse jätmise käskkirja osalise kehtetuks tunnistamise võimalusest Tallinna Linnavalitsust.”.

Minister ei saa kinnitada ega tunnistada, ei suuliselt ega kirjalikult seda, mida pole võimalik kinnitada ega tunnistada.

Taotluse esitajad on taotluses tuginenud haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §

44 lõike 1 punktile 1, mis sätestab, et haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Ning HMSi § 65 lõikele 3, mille kohaselt, kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates. Eelpool on vastustaja leidnud, et ei haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu ega õigusnorm ei ole ära langenud, mistõttu puudub alus haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

Lisaks eeltoodule tuleb märkida, et HMS-i § 112 (Seaduse jõustumine ja rakendamine) lõige 2 sätestab, et eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i juhul, kui seda näeb ette eriseadus. Samuti märgin, et 2002. aasta

19. juunil vastu võetud ja 1. augustil jõustunud haldusmenetluse seaduse muutmise ja rakendamise seaduse 2. peatükis (Haldusmenetluse seaduse rakendamine) sätestati need 131 seadust, milles ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades nende seaduste erisusi. MRS nende seaduste loetelus ei olnud, samuti ei ole ka MRSis sätestatud, et MRSis sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse HMSi sätteid. Sama kehtib ka ORASe kohta. Sedastan siinkohal, et nii ORASe kui ka MRSi puhul on tegemist reformide läbiviimist reguleerivate eriseadustega, mille eesmärgiks on seni peamiselt riiklikul omandil põhinenud omandisuhete ümberkujundamine ja mille rakendamiseks on välja töötatud vara, sh maa omandisse andmise iga erineva vormi jaoks eriline menetluskord (kohane haldusmenetlus). Asjaolu, et nii ORASe kui ka MRSi puhul ei kohaldata HMS-i, on põhjendatavad ka põhimõtetega, et reformid on kavandatud läbi viia suhteliselt lühikese aja jooksul ja seaduses sätestatud tingimustele vastavate isikute ringi (õigustatud subjektid) osas, kusjuures õigusaktidel põhinevad otsustused üldjuhul halduskorras muutmisele ei kuulu. Eeltoodu ei tähenda muidugi seda, et ei tuleks arvestada HMS-is sätestatud üldiste haldusmenetluse põhimõtetega, küll aga ei ole õige nõuda MHS-is sätestatud konkreetsete haldusmenetluse sätete rakendamist, kui eriseaduse alusel kehtestatud kohane haldusmenetlus HMS-is sätestatud haldusmenetlust ette ei näe.

Vastavalt ORAS-e §-le 1 määrab ORAS kindlaks omandireformi eesmärgi, sisu, objekti, subjektid ja omandireformi korra ning on aluseks muudele omandireformiks vajalikele normatiivaktidele. ORAS §-s 2 sätestatud omandireformi eesmärgiks on omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. ORAS-e § 4 kohaselt, omandireformi õigustatud subjektid on isikud, sealhulgas riik, kellel on seaduse järgi õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist või õigus nõuda või taotleda vara tasu eest või tasuta üleandmist. Seega, ORAS-es sätestatud teiste isikute seadusega kaitstud huvide mittekahjustamise nõue hõlmab endas ka riigi kui avalik-õigusliku juriidilise isiku seadusega kaitstud huvidega arvestamist, teisisõnu, riigil peab olema ja jääma võimalus täita temale seadusega pandud ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi, tekitamata seejuures nende kohustuste täitmisel põhjendamatuid ja ülemääraseid kulutusi.

MRSi §-s 2 on sätestatud maareformi eesmärk, milleks on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. MRSi § 3 lõike 1 kohaselt, maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Maareformi käigus seatakse ehitise omaniku kasuks hoonestusõigus või seatakse seaduses sätestatud juhul rendiõigus või kasutusvaldus maale.

Vastavalt MRSi § 38 lõikele 1, maareformi viivad läbi Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu ja kohalikud omavalitsused MRSi alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. MRSi § 38 lõige 3 sätestab Maa-ametile õiguse MRSi §s 2 sätestatud eesmärgi saavutamiseks ning §-s 3 sätestatud ülesannete täitmiseks korraldada erastatava, munitsipaalomandisse antava ning riigi omandisse jäetava maa väljaselgitamist. Tulenevalt MRSi § 36 lõikest 1, senine maakasutusõigus lõpeb maakasutuse ümbervormistamisega MRSis või riigivaraseaduses (edaspidi RVS) sätestatud alustel.

Eeltoodud refereeringust nähtub selgelt, et omandija maareformi käigus mitte üksnes ei tagastata, vaid ka kompenseeritakse õigusvastaselt võõrandatud vara, sh maa, antakse maa eraomandisse (erastatakse) või munitsipaalomandisse ja määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa, kusjuures reformidega tuleb luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Seega on seadusandja omandija maareformi kavandades püüdnud leida kompromissi, mis annaks nii maa tagastamise õigustatud subjektidele kui ka teistele ORAS ja MRS-s sätestatud õigustatud subjektidele õiguse ja võimaluse seaduses sätestatud alustel ja korras saada maaomanikuks, pidades seejuures silmas ka laialdast avalikku huvi ja eeldusi maa efektiivsemaks kasutamiseks.

ORASe § 5 lõike 2 kohaselt tagab omandireformi Vabariigi Valitsus, kes määrab omandireformi erinevate valdkondade eest vastutavad ministrid. Kohalikud omavalitsused teevad omandireformi läbiviimisel seaduses ja seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud toiminguid. Vabariigi Valitsuse 1997. aasta 28. mai korralduse nr 411-k “Omandireformi erinevate valdkondade eest vastutavate ministrite määramine” punkti 1 alapunkti 1 kohaselt, keskkonnaminister vastutab maa tagastamise, erastamise, munitsipaliseerimise ja riigi omandisse jätmise läbiviimise korraldamise eest.

Eeltoodust tulenevalt on Maa-amet taotlusele vastanud nii põhimõtteliselt kui ka konkreetseid asjaolusid silmas pidades põhjalikult ja arusaadavalt, käsitledes vastuses probleemideringi laiemalt, kui olnuks vajalik, millest taotluse esitajad pidid aru saama ja saidki aru, et “maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ega ka õigusnorm ei ole ära langenud ja haldusmenetluse uuendamine pole põhjendatud”, millest tulenevalt keskkonnaminister ei pea käskkirja tühistamist ei seaduslikuks, põhjendatuks ega ka võimalikuks.

Kaebajad saadud vastusega ei rahuldunud ja esitasid 2004. aasta 7. juulil keskkonnaministrile järelepärimise “8.4.2004 taotlusele asjakohaselt vastamata jätmisest”, mis saabus Keskkonnaministeeriumisse 2004. aasta 12. juulil, reg nr 3433-

2 ja mis edastati resolutsiooniga “Palun vastata kodanikule” Maa-ametile, kuhu see saabus 2004. aasta 20. juulil, reg nr 3508. Esitatud järelepärimises korrati põhiliselt 2004. aasta 8. aprilli taotluses esitatud taotlusi ja leiti, et nende (sisult väljapressivale) taotlustele ei ole otsesõnu vastatud ja et seda ei teinud minister isiklikult. Kaebajad väljendavad oma pahameelt ka selles, et Maa-amet julges esitada põhjendused, miks nimetatud maa riigi omandisse jäeti. Siinkohal on vajalik märkida, et ministri pädevuses on otsustada, milline ministeeriumi osakond või haldusala valitsusasutus on pädev ühe või teise probleemi osas vastuseid andma ning kas sellele kirjutab alla minister või teeb seda pädeva struktuuriüksuse juht.

Ministri ülesandel saatis Maa-amet M.R.le 2004. aasta 3. septembril uue vastuse nr 12-1/2834/3508-2 “Menetluse uuendamise taotlus” järgmises:

“1. Maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 31 lg 1 p 9 sätestab, et riigi omandisse jäetakse üleriigilise tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piires, välja arvatud kehtestatud korras rekultiveeritud maa, mille tagastamist taotletakse. Viidatud sätte mõte seisneb selles, et ainuke olukord, kuna võidakse üleriigilise tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piires tagastada on situatsioon, kus tagastamise taotlusega maa on kehtestatud korras rekultiveeritud. Peterburi tee 94 asuv Väo karjääri osa, mis jääb endise Mõtte nr 361 maa-alale ei ole tänaseni rekultiveeritud ja meile teadaolevalt ei ole ka alustatud rekultiveerimisega. Antud juhul jäeti maa riigi omandisse, kuna maa tagastamise õigustatud subjektil ei olnud õigus saada maad tagasi põhjusel, et tagastamise taotlusega maa ei olnud kehtestatud korras rekultiveeritud.

MRS § 3 sätestab maareformi sisu – maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Juhul kui maa kuulub riigi omandisse jätmisele, siis ei ole võimalik seda maad hiljem tagastada. Kui maa on riigi omandisse jäetud, siis on maa omanikuks riik ja maa tagastamise õigustatud subjektil on õigus saada maa mittetagastamise eest kompensatsiooni. Tulenevalt sellest, et endine Mõtte nr 361 maa-ala on jäetud riigi omandisse, tuleb lugeda kõnealune maa-ala juba reformitud maaks, mille omanik on riigi näol kindlaks määratud.

Rekultiveerimist reguleerib keskkonnaministri 28.12.1995.a määrus nr “Pealmaakaevandamisega rikutud maa rekultiveerimise kord”, mille punkti 5 kohaselt toimub rekultiveerimine kas rekultiveerimisprojekti või karjääri sulgemisprojekti rekultiveerimisosa (edaspidi projekt) alusel. Projekti esitab maakonna keskkonnateenistusele kooskõlastamiseks kaevandamisloa valdaja ja selle esitamise tähtaja kehtestab maakonna keskkonnateenistus. Endine Mõtte nr 361 asub praegusel kinnistul, mille katastritunnus on 78403:313:0630. Nimetatud katastritunnusega kinnistul ei ole riigimaa volitatud asutus Maa-amet teadlik rekultiveerimisprojekti algatamisest. Kuna Väo karjäär koosneb erinevatest katastriüksustest, siis suure tõenäosusega pärineb Teie info, et rekultiveerimine on kindlaks määratud, kõrval asuva katastriüksuse kohta. Nimelt rekultiveeritakse katastriüksust, mille tunnus on 78403:313:0650 (kaardimaterjaliga saate tutvuda Maa-ameti kodulehel www.maaamet.ee avaliku teenuse lingi alt). Kuna endise Mõtte nr 361 maa-alal toimub tänaseni kaevandamine ja rekultiveerimist ei ole plaanis, siis ei saa kõne alla tulla maa riigi omandisse jätmise tühistamine endise Mõtte nr 361 maa-ala osas ning sellest tulenevalt ei ole riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ära langenud ja seda ei juhtu ka lähitulevikus. Oma pöördumises kirjutate, et maa tagastamise õigustatud subjektid on valmis läbi rääkima nii maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise, kui ka maatükkide vahetamise osas. Teie pöördumises tehtud ettepanekuid ei kaaluta põhjusel, et sellist võimalust maareformi seadus ette ei näe. MRS § 13 sätestab, et kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras. Kuna maa ei kuulu Teile tagastamisele, siis kompenseeritakse Teile see maa hindamise seaduses sätestatud korras.

2. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 44 lg 1 sätestab, et haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse kui: 1) taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud; 2) asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada; 3) jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud või toiming on sooritatud pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või et haldusorgani nimel tegutsenud isik on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo; 4) jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines. Viidatud paragrahvi mõttest tuleneb, menetluse uuendamine eeldab eelnevat teatavat õigusvastasust või õigusvastast käitumist või asjaolusid, mis ei olnud haldusmenetluse ajal teada. Sisuliselt võib menetluse uuendamist pidada nn vigade paranduseks, kuna uute asjaolude ilmnemine toob kaasa vajaduse teha menetluse ajal tehtud otsustesse korrektuure. Endise Mõtte nr 361 maa-ala riigi omandisse jätmine oli kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja samuti ei ole ilmnenud mingeid uusi asjaolusid, mis võiksid olla menetluse uuendamise aluseks. Tulenevalt eeltoodust jätan Teie menetluse uuendamise taotluse rahuldamata, kuna menetluse uuendamiseks puudub alus.”.

Maa-ametile jääb arusaamatuks kaebustes märgitu, mille kohaselt “[a]valduse taotlus on haldusmenetluse uuendamine alles siis kui ettemääratult langevad ära seda takistavad asjaolud (maa riigi omandisse jätmise alused), saada ja saata ametlikult vastavat teavet”. Keskkonnaministeeriumil ei ole kavas nimetatud maa riigi omandisse jätmise otsust tühistada ei 2006. ega ka 2019. aastal, sest selleks puudub seaduses sätestatud õiguslik alus ja ka vajadus. Maa riigi omandisse jätmise otsus (keskkonnaministri 2001. aasta 12. aprilli käskkiri nr 238) on kehtiv, seda ei ole HKMS-is sätestatud korras ja tähtajal vaidlustatud, seega on see maa mittetagastamise aluseks. Nimetatud otsus on aluseks ka Tallinna Linnavalitsusele mittetagastatava maa eest kompensatsiooni määramiseks.

Taotleb välja mõista Maa-ameti kantud kohtukulu summas 7800, oo krooni. Kohtule on esitatud õigusabileping nr 62, selle lisad. Seotult käesoleva haldusasjaga on tasutud lepingulisele juriidilisele esindajale T.Kuttile 7800,00 krooni.

KOHTU SEISUKOHAD JA OTSUS

Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

1) HKS § 6 lg 2 p 2 kohaselt võib kaebusega nõuda sooritamata toimingu sooritamist. Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu, kaebuse esitajal on õigus nõuda vastustajalt toimingut; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toimingut sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust.

2) Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kaebajad ei ole saanud asjakohast vastust ning vastused on esitatud üksnes vormitäiteks. Avaldustele vastamise seadus (AVS) mõtte ja § 3 lg 1 kohane vastus on esitatud. R.Salumäe viitas AVS § 3 lg 1 nõuete eiramisele põhjusel, et kõik küsimused ei ole saanud vastust ja vastus ei ole asjakohane. Märgitud paragrahvi lg 1 kohaselt riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud on kohustatud neile adresseeritud märgukirjad ja avaldused registreerima ja neile kirjalikult vastama hiljemalt ühe kuu jooksul arvates avalduse või märgukirja saabumisest. Täiendava uurimise vajadusel võivad riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud tähtaega pikendada kahe kuuni. Kui kohus leiab, et vastused on asjakohased, siis ei ole põhjust vastustajale panna kohustust lahendada kaebajate avaldused uuesti.

3) 08.04.04.a. esitatud avaldus lahendati Maa-ameti poolt 16.06.04.a. ja 07.07.04.a. avaldus lahendati Maa-ameti poolt 03.09.04.a.

Kohus nõustub vastustaja esitatud selgitustega ega korda neid. 08.04.04.a. taotlusest nähtuvalt (tlk 5) kirjeldavad kaebuse esitajad, et nendele teadaolevalt on Paekivitoodete tehase OÜ juhtkonna esindajad kinnitanud Väo karjääris paekivi tootmise lõpukorrale jõudmist ja neid huvitava kinnistu osas kaevandustööde lõppemist. Nad märgivad, et maa rekultiveerimine on kindlaks määratud ja leiavad, et ettemääratud maa riigi omandisse jätmise alus on täielikult ära langenud. Seetõttu taotlesid nad haldusmenetluse uuendamist ja maa riigi omandisse jätmise tühistamist vaidlusaluse kinnistu osas peale selle aluseks olnud asjaolude ettemääratud äralangemist. Veel märgiti, et kaebajad taotlevad, et minister kinnitaks maa riigi omandisse jätmise teatud asjaolude äralangemisel selle kehtetuks tunnistamist ja teavitaks maa riigi omandisse jätmise käskkirja osalise kehtetuks tunnistamise võimalusest Tallinna Linnavalitsust. Lisatud olid, et kui riigiorganid soovivad maa-ala jätkuvalt riigi omandisse jäämist, siis on maa tagastamise õigustatud subjektid valmis läbi rääkima nii maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise kui ka maatükkide vahetamise osas.

Vastuses on antud üksikasjaline selgitus lähtudes MRS sätetest, miks maa on jäetud riigi omandisse ja Vabariigi Valitsuse 22.04.94.a. korraldusega nr 257-k kinnitatud riigi omandisse jäetavate maatükkide nimekirja. Seda põhjust kaebuse esitajad ei vaidlustanud, ka ei ole nad esitanud kaebust Vabariigi Valitsuse korraldusele nr 257- k. Vastus on antud ka küsimuses, kuidas suhtuda HMS § 44 lg 1 p 1 tulenevalt taotlusesse uuendada haldusmenetlus. Märgitakse, missugusel alusel õigusvastaselt võõrandatud maa ei kuulu tagastamisele omandireformi käigus ja et need kuuluvad kompenseerimisele.

Seega on antud vastus küsimusele, kas on võimalik uuendada haldusmenetlus. Veelgi täpsemalt antakse ülevaade seadustest ja faktilistest asjaoludest, miks maardlate maa jäetakse olemasolevate mäeeraldiste piirides riigi omandisse, selgitatakse, kuidas talitatakse rekultiveeritud maaga. Kuna maa riigi omandisse jätmise ajal ei olnud Peterburi tee 94 mäeeraldis kehtestatud korras rekultiveeritud ja toimus pidev kaevandamine, kõne-alusel maa-alal rendileping lõpeb alles 11.05.2019 a, siis ei ole mingit alust eeldada, et mäe-eraldus varem rekultiveeritakse.

Maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Sellega on selgesõnaline vastus antud. Samas lisatakse vastuses, et kaebajate õigusi ei piirata kestvalt, kuna maad ei tagastata ja see kompenseeritakse vastavalt MRS § 13 lg 1. Vastustaja on lahti mõtestanud maareformi seaduse olemuse ja eesmärgi, mis aitab mõista vastustaja seisukohta, miks kaebajate õigusi ei piirata. Kuna seadusandja on ette näinud, et maaomanikuks saadakse ORAS ja MRS ettenähtud viisil ja korras, kuid seaduse eesmärgiks ei ole üksnes vara, sh endise maa tingimusteta tagastamine, st ka mitte üksnes õigusliku järjepidevuse taastamine, vaid on võimalik omanikeringi tekkimine vabaks ettevõtluseks turumajandusele üleminekuks.

ORAS § 4 kohaselt on teiste hulgas omandireformi õigustatud subjektiks ka riik. ORAS põhimõtete kohaselt peab riigile jääma ja säilima võimalus täita temale seadusega pandud kohustusi. Vastustaja avaldas sisuliselt õige seisukoha, et MRS seadus ei absolutiseerinud maa tagastamise nõuet ja rikutud õiguste taastamisena on käsitletav ka vara kompenseerimine. Kuna maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ega õigusnorm ei olnud ära langenud, siis ei olnud hetkel haldusmenetluse uuendamine võimalik ega vajalik, samas oli antud vastus, miks loetakse kaebajate suhtes maa osas tehtud küsimus lahendatuks ja maa kompenseerimisel õigused taastatuks.

Vastustaja on andnud ühtlasi vastuse küsimusele, miks ei kuulu haldusmenetlus uuendamisele, mõeldes selle alla ka tulevikku suunatud tegevust.

Vaatamata märgitule kordasid kaebuse esitajad oma pöördumist uuesti. Vastustaja on seetõttu esitanud uuesti samasiulise vastuse, kuid veelgi täpsemini selgitanud oma positsiooni lähtudes õigusnormidest ning faktilisest olustikust. Pretensioon, et avaldajad ei olnud küsinud maa riigi omandisse jätmise õiguspärasuse üle, ei anna alust väita, et vastustaja on vastamisel seadust rikkunud, kui ta vastas ulatuslikumalt, kui kaebajad seda soovisid. Vastajal on õigus selgitada vastuses kogu probleemi olemust käsitledes küsimusi kompleksselt, kuna see aitab tema vastust paremini mõista ja samas vastajal ennast täpsemini väljendada.

Vastamisel selgitati, miks kaebuse esitajad on vääral seisukohal, et esineb fakt, et maa riigi omandisse jätmise alus on kindlalt ära langemas. Maa-amet ei saanudki kinnitada nn ametlikult maavara kaevandamise lõppemist või prognoositavat lõppemist 18.12.06.a., kuna ta jäi seisukohale, et ta oli andud juba vastuse, miks kaebajate õigused on taastatavad maa kompenseerimisega. Samas oli märgitud, et maa-alal on kehtiv rendileping aastani 2019, mis rekultiveerimist prognoosida ei võimalda ning asjaolud, mis kinnitavad, et asjakohane ei ole toetuda teabele maavara kaevandamise lõpetamisest.

Maa on riigi omandis ja seda otsustust ei ole kavas muuta. Seega ei saa kaebuse esitajad nõuda, et minister ametiisikuna kinnitaks eelduslikku teatud aja jooksul toimuvat muudatust, selline kinnitus ei annaks kaebuse esitajatele mingeid õiguslikke eeliseid omandireformis tagastuva maa suhtes tehtava otsuse suhtes. Kuna sellist kinnitust ei saanud vastustaja anda ja sellise kinnituse andmise võimalus ei tulene seadusest, siis ei ole rikutud kaebuse esitaja õigusi ka selle läbi, et vastustaja ei esitanud Tallinna Linnavalitsusele teavet nn haldusmenetluse uuendamise võimalikkusest eesmärgil, et Tallinna Linnavalitsus ennatlikult ei jätaks maad tagastamata.

Maa mittetagastamise ja kompenseerimise otsustamine on kohaliku omavalitsuse (Tallinna Linnavalitsuse) pädevuses. Õigustatud subjektide õiguste kaitse või taastamise menetlemisel selgitab Tallinna Linnavalitsus välja, kas maareform on kaebajate suhtes võimalik lõpule viia, st kas maa kompenseerida või mitte. R.Salumäe selgitus kohtule, et Tallinna Linnavalitsus võiks teha maa suhtes otsustuse alguses näiteks maa kompenseerida ja tulevikus saavad õigustatud subjektid selle kompensatsiooni riigile vastavalt kas tagasi maksta või hüvitada muul moel, ei ole kooskõlas võimalustega, missugused kohustused sätestab maareform kohalikule omavalitsusele ning ei vasta ORAS ja MRS sätestatud õigusnormidele.

MRS § 31 lõige 1 punkt 9 sätestab, et riigi omandisse jätetaks üleriigilise tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piires, välja arvatud kehtestatud korras rekultiveeritud maa, millele tagastamist taotletakse. Maa riigi omandisse jätmise ajal ei olnud Peterburi tee 94 mäeeraldis kehtestatud korras rekultiveeritud ja toimus pidev kaevandamine. Kuna kõnealune maa-ala rendileping lõppeb alles 2019. aasta 11. mail, siis ei ole mingit alust eeldada, et mäeeraldus varem rekultiveeritakse. Tulenevalt eeltoodust oli maa riigi omandisse jätmine õiguslik ja maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Üleriigilise tähtsusega maardlate maa kuulub riigi omandisse jätmisele MRS § 31 lõike 1 punkti 9 alusel ning seda maad ei tagastata. Mittetagastatav maa kompenseeritakse õigustatud subjektidele vastavalt MRS §-le 13 . Sama kehtib kaebajate soovi suhtes, et maa osas võiks linnavalitus jätta otsuse maa mittetagastamiseks tegemata kuni 18.12.06.a., s.o ajani, mil selgub, kas maavara kaevandajal kaevandusloa lõppemisel maa riigi omandisse jätmise alused langevad ära. Kohalikul omavalitsusel ei ole antud pädevust laiendada õigusnormiga võimalikke käitumisvariante ega jätta tagastamistaotluse alusel menetlust lõpuni viimata või seda peatada.

Maa-ameti antud vastused on sisult õiguspärased, vastused on motiveeritud ja tehtud on vajalikud viited õigusnormidele, mistõttu kohus leiab, et kaebuse esitaja õigusi ei ole rikutud ning vastamine ei ole olnud formaalne. Kohustamiskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuigi kaebuse esitaja on märkinud, et vastustaja tegevus tuleb lugeda vastamisel vastuste formaalsuse tõttu õigusvastaseks, ei ole kaebuse esitajal sellise iseseisva tuvastuse suhtes põhjendatud huvi.

5) Taotlus vastustaja esindaja kohtukulu hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 87 lg 2 kohaselt võib kohus asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise isiku õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. HKMS § 92 lg 1 alusel pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Üldjuhul on kohtupraktikas asutud seisukohale, et riigi või kohaliku omavalitsuse organ peab suutma end esindada kohtuvaidluses ilma selleks advokaadi või muu õigusnõustaja abi kasutamata. Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetava õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt (Riigikohtu HK 24.04.01 a otsus nr 3-3-1-10-01). Kuna kaebuse esitajad on korduvalt pöördunud ühes ja samas küsimuses Keskkonnaministri poole ja seejärel kohtusse, siis on vastustaja pidanud täiendavalt kulutama tööaega, et täita oma kohustused tulenevalt AVS-sest. Samas leiab kohus, et käesolevale kohtukaebusele vastamisel ja kohtus esindamisel ei ole põhjendatud eraldi lepingulise esinduse kasutamine, antud vaidluse iseloom ja keerukus seda ei tinginud. Märgitu tõttu tuleb jätta kantud õigusabitasu vastustaja enda kanda.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 , § 31 kohus

OTSUSTAB:

Jätta kaebus rahuldamata.

Otsuse peale on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates otsuse avalikust kuulutamisest.

Karin Kalmiste kohtunik