3-04-146/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtunik Kohtunik Elle Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2005, Tallinn Haldusasja number 3-1679/04 Haldusasi I.K. ja H.K. kaebused Keskkonnaministeeriumi volitusel Maaameti poolt 14.11.2003 esitatud maa riigi omandisse jätmise taotluse nr 6-4/7792 p 3 õigusvastaseks tunnistamise ning keskkonnaministri 19.07.2004 käskkirja nr 703 p 1.2 tühistamise nõudes Põllu tn 14-A katastriüksuse osas. Asja läbivaatamise kuupäev 04.03.2005 Menetlusosalised Kaebuste esitajate I.K. ja H.K. esindaja Teet Kukk ning vastustajate Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi ühine esindaja Toomas Kutti RESOLUTSIOON Jätta I.K. ja H.K. kaebused rahuldamata Kohtukulud jäävad poolte endi kanda

Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb Tallinna Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik.

ASJAOLUD

I.K. ja H.K. esitasid 23.08.2001 Tartu maavanemale avalduse Elva linnas Põllu tn 14A asuva vaba maatüki enampakkumise erastamise algatamiseks. Tartu Maavalitsuse maaosakonna 30.08.2001

kirjaga teavitati kaebajaid, et nende taotlus on edastatud Elva Linnavalitsusele eeltoimingute tegemiseks. Elva Linnavalitsuse 05.08.2003 korraldusega nr 427 anti nõusolek maa enampakkumisega erastamiseks aadressil Põllu 14-A, Elva ning määrati krundi suurus, katastriüksuse sihtotstarve ja maa erastamise tingimused ning kinnitati maa maksumuse määramise akt. Põllu 14-A katastriüksus registreeriti maakatastris 09.10.2003. Maa-amet esitas 14.11.2003 Elva Linnavalitsusele taotluse maa riigi omandisse jätmiseks, kus muuhulgas oli märgitud ka Põllu 14-A. 27.11.2003 saatis Elva Linnavalitsus kaebuste esitajatele kirja, milles teatas, et taotletud maatükk ei osale enampakkumisel, kuna Keskkonnaministeerium soovib arvata kõnealuse maatüki riigireservi. Elva Linnavalitsus märkis oma kirjas, et nad ei nõustu Põllu 14-A riigi omandisse jätmise taotlusega ning soovivad, et maatükk läheks enampakkumisega erastamisele. 07.04.2004 pöördus perekond K. järelepärimisega maavanema poole, soovides teavet maa erastamise käigu kohta. Maavanem vastas 15.05.2004 kirjas, et maa enampakkumisega erastamine on peatunud seoses maa riigi omandisse jätmise taotlusega. Keskkonnaministri 19.07.2004 käskkirjaga nr 703 „Maa riigi omandisse jätmine“ jäeti riigi omandisse riigi maareservina Elva linnas asuv katastriüksus Põllu tn 14-A sihtotstarbega elamumaa (E).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuste esitajad leiavad, et Maa-ameti 14.11.2003.a. taotlus nr 6-4/7793 on õigusvastane ja rikub kaebajate subjektiivseid õigusi, millest tulenevalt on õigusvastane ka keskkonnaministri 19.07.2004.a. käskkiri nr 703, millega jäeti riigi omandisse Põllu tn 14-A. Kaebajate seisukohad on alljärgnevad: 1) Põllu tn 14-A maatüki erastamismenetluse alustamisel leidis maavanem, et see maatükk ei kuulu riigi omandisse jätmiseks ja seda on võimalik piiratud enampakkumisel erastada. Seega asus riigivõimu pädev esindaja erastamismenetluses seisukohale, et vastavat maatükki ei ole vajalik riigi omandisse jätta ning see kuulub enampakkumisega erastamisele. Eelnevast tulenevalt tekkis kaebajatel õiguspärane ootus, et nende avaldust menetletakse ja neil on võimalik osaleda pärast eeltoimingute tegemist maavanema väljakuulutataval maa enampakkumisega erastamisel. Õiguspärast ootust süvendas veelgi asjaolu, et kaebajad kandsid suuri kulutusi seoses detailplaneeringu koostamisega. Kaebajad on seisukohale, et efektiivse õiguskaitse tagamiseks oleks kaebajad tulnud kaasata maa riigi omandisse jätmise menetlusse. 2) Kaebajad leiavad, et võimaldades jätta igasuguse sihtotstarbega maad maareservina riigi omandisse, saab kahjustatud seaduslikkuse ja õigusselguse printsiip, sest ühe haldusorgani esitatud taotluse tõttu ei saa maa erastamise menetluses osalevad isikud tugineda kehtivatele õigusaktidele, millest tuleneb subjektiivne õigus omada maad enampakkumisega erastamise teel. 3) Kaebajad on seisukohal, et taotlus vastab eelhaldusakti tunnustele. Kuna käesoleval juhul on taotlejaks Keskkonnaministeerium ning maa riigiomandisse jätmise otsustajaks on keskkonnaminister, siis kaebajate arvates ei ole selline menetlus kooskõlas Põhiseaduse §-s 14 sätestatud hea halduse põhimõtetega, mis nõuab, et otsuse langetamisel peab haldusorganil olema võimalik diskretsiooniõiguse olemasolul kaaluda erinevate huvidega ning selle tulemusena langetada seadusel põhinev otsus. 4) Kaebajate arvates ei selgu maa riigi omandisse jätmise taotlusest haldusakti andja. Taotlejaks on märgitud Keskkonnaministeerium, kuid taotlusele on alla kirjutanud Maa-ameti peadirektor Keskkonnaministeeriumi volitusel. Taotlusest jääb selgusetuks, millisel õiguslikul alusel on Keskkonnaministeerium andnud teisele haldusorganile volitused eelhaldusakti andmiseks, sh enda

nimel maa riigi omandisse jätmise taotlemiseks. Kaebaja leiab, et haldusorgan ei saa volitada teist haldusorganit tegema tema nimel õiguslikult siduvaid otsuseid. Pädevusnõudeid eirates on otsused tühised algusest peale. 5) Kaebajad leiavad, et Põllu tn 14-A maa riigi omandisse jätmise otsus on sisuliselt põhjendamata ja rikub maa erastamisest huvitatud isikute õigusi, sest taotlusest ei selgu, millistel põhjustel eelistatakse riigi huve ning millistel motiividel maa jäetakse riigi omandisse. Nõuetekohaselt põhjendamata taotlus aga rikub kaebajate subjektiivseid õigusi Põhiseaduse §-is 15 sätestatud kaebeõiguse teostamisel. 6) Lisaks on kaebajad seisukohal, et taotlus on ebaproportsionaalne, sest riigi maareservi oleks olnud võimalik moodustada teiste katastrisse kandmata maade arvelt, kahjustamata maa erastamisest huvitatud isikute õigusi. Kaebajad peavad oluliseks rõhutada, et väga suur osa Elva linna territooriumist on reformimata, seega on antud piirkonnas piisavalt n-ö vabu maid, mida oleks võimalik jätta riigi omandisse MRS § 1 lg 1 p 8 ja lg 2 alusel. 7) Kaebajad on veendumusel, et taotluse esitamisel pole teostatud kaalutlusõigust, sest taotluse esitamisel on jäetud erastajate huvide üle kaalumata. 8) Samuti leiavad kaebajad, et maa riigi omandisse taotlemise olukorras, kus erastamise menetlus on kestnud juba väga pikka aega ja praktiliselt kõik toimingud maa erastamiseks on teostatud, on maa riigi omandisse taotlemine äärmiselt ebaõiglane ja sõnamurdlik. 9) Lisaks leiavad kaebajad, et taotlus rikub avaldajate õigusi haldusmenetlusele mõistliku aja jooksul, kuna õigusaktidega ei ole kehtestatud maa riigi omandisse jätmise otsuse langetamiseks tähtaegu, millest tulenevalt ei ole kaebajal selgust, millise aja jooksul võetakse vastu otsus maa riigi omandisse jätmise või sellest loobumise kohta. Vaidlustatud taotluse suhtes põhjendatud huviks toob kaebajate esindaja tulevikus kahjunõude esitamise. Kaebajad paluvad tunnistada õigusvastaseks Maa-ameti poolt Keskkonnaministeeriumi nimel 14.11.2003 esitatud maa riigi omandisse jätmise taotluse nr 6-4/7792 p 3 ning tühistada keskkonnaministri 19.07.2004 käskkirja nr 703 p 1.2 katastriüksuse Põllu tn 14-A suhtes. Samuti taotletakse põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist MRS § 31 lg 1 p 8 ja § 20 lg 1 suhtes tulenevalt nende vastuolust põhiseadusega. Lisaks taotlevad kaebajad kohtukulude väljamõistmist vastustajatelt solidaarselt summas 7650 krooni.

Vastustajad ei pea kaebusi õigeks ega põhjendatuks ning vaidlevad nendele vastu. I Vastustajad leiavad, et maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne kõigi teiste maa omandamise vormide ees. Riik on esitanud taotluse maa riigi omandisse jätmiseks riigi maareservina, millest tulenevalt ei kuulu see maa erastamisele. Vastustajad leiavad, et maavanem ei ole käesoleval juhul maa riigi omandisse jätmise otsustajaks, kuivõrd antud juhul oli tegemist maareformi läbimata hoonestamata linnamaaga, mis vastab MRS §-i 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina, mille üle riigi omandisse jätmise otsustamise õigus on keskkonnaministril. Vastustajad on seisukohal, et kaebajad on meelevaldselt refereerinud maavanema 30.08.2001.a. kirja. Vastustajate selgitab, et Põllu 14-A maa enampakkumisega erastamise toimikus sisalduvast Tartu Maavalitsuse maaosakonna 30.08.2001.a. kirjast nr 341 Elva Linnavalitsusele nähtub, et Tartu Maavalitsus nõustub maa erastamisega, kui see on vaba. Vastustaja märgib, et erastamise korraldaja valduses ei olnud sel ajal andmeid, mille kohaselt „maa ei kuulu enampakkumisega erastamisele“, mistõttu edastas ta „avalduse koos oma seisukohaga kohalikule omavalitsusele“, kes ei selgitanud sisuliselt välja, kas nimetatud maa osas oli või on riigil kavas esitada maa riigi omandisse jätmise taotlus või mitte. Vastustajad juhivad kohtu tähelepanud asjaolule, et taotluses on sõnaselgelt märgitud maa riigi omandisse jätmise alus „maa jäetakse riigi omandisse seoses vajadusega arvata see riigireservi“, mis

tähendab seda, et riik on kohustatud reserveerima teatud maa kasutamise võimaluse tulevikuks. Antud juhul ei ole vastustajate arvates tegemist määratlemata õigusmõistega, vaid seaduses sätestatud konkreetse põhimõtte elluviimisega seaduses sätestatud konkreetsel alusel. Vastustajad on seisukohal, et taotlus ei vasta eelhaldusakti tunnustele, sest sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, vaid selle taotlusega teavitatakse kohalikku omavalitsust sellest, et riik kavatseb seni jätkuvalt tema omandis oleva reformimata maa riigile teadaolevate maatükkide iseloomustavate andmete põhjal vormistada riigi omandisse. Vastustajad märgivad, et kuivõrd maa riigi omandisse jätmine prevaleerib ka kõigi teiste maa omandamise viiside ees, siis on taotluse esitamine kohalikule omavalitsusele sisuliselt käsitletav viimase informeerimisena, et riik kavatseb jätta konkreetse maatüki riigi omandisse. II Vastustajad peavad oluliseks rõhutada, et ei maa enampakkumisega erastamise algatamise avaldusest ega ka ühestki teisest maa enampakkumisega erastamise toimiku dokumendist ei nähtu, millisel õiguslikul alusel maa enampakkumisega erastamise algatamist taotletakse. Vastustajad leiavad, et erastamise õigustatud subjekti kirjalik avaldus maa enampakkumisega erastamise algatamiseks on käsitletav vaid maa enampakkumisega erastamise ettevalmistamist algatava taotlusena, millest erastamise korraldaja võib ka teatavatel tingimustel keelduda. Samuti ei saa maa enampakkumisega erastamise algatamiseks avalduse esitanud isik enne erastamise korraldaja otsuse andmist väita ega loota, et just tema on selleks isikuks, kes kuulub erastamise korraldaja otsusega määratud piiratud enampakkumisele kutsutavate isikute ringi. Seega on alles erastamise korraldaja otsustus maa enampakkumisel erastamise viisi ja vormi ning muude tingimuste ja enampakkumisele kutsutavate isikute ringi kohta selleks eelduseks, mis annab isikule õiguse ja võimaluse esitada vastav avaldus maa enampakkumisel erastamiseks. Järelikult ei saa erastamise õigustatud subjekti kirjalik avaldus olla avalduseks maa enampakkumisega erastamiseks ehk maa enampakkumisega erastamisel osalemiseks. III Vastustajad leiavad, et õigusaktides sätestatu kohaselt ei ole piiratud enampakkumisega erastamist algatatud ega läbi viidud tänase päevani ning maavanemat kui erastamise korraldajat ei saa kohustada sooritama maa piiratud enampakkumisega erastamise menetluses seni veel sooritamata toiminguid. Asjaolu, et kaebajad algatasid ise detailplaneeringu koostamise ja pöördusid ise katastriüksuse moodustamiseks maamõõtja poole ning arvasid, et sellega oligi maa enampakkumisega erastamine algatatud, on arusaamatu ega oma tegelikult asjas tähendust, sest kaebajatel ei saanud tekkida põhjendatud huvi jätkuvalt riigi omandis oleva maa detailplaneerimiseks enne, kui maa erastamise korraldaja oli algatanud maa enampakkumise erastamise. Vastastajate arvates ei saa maa enampakkumisega erastamise väljakuulutamise suhtes tekkida õiguspärast ootust, sest väljakuulutamine ei ole suunatud konkreetselt neile, vaid kõigile isikutele, kes vastavad maa enampakkumisega erastamises osalejatele sätestatud tingimustele. Enampakkumise väljakuulutamine annab õigustatud subjektidele võimaluse enampakkumisest osa võtta. Sellest tulenevalt ei sõltu võimalus enampakkumisel osaleda eeltoimingute tegemisest, vaid sõltub sellest, kas isikud vastavad maa enampakkumisega erastamiseks osavõtjatele sätestatud tingimustele. Vastustajad leiavad, et kuna maa enampakkumisega erastamise algatamise avalduse esitamine ega ka konkreetse maaüksuse enampakkumisel osalemiseks sooviavalduse esitamine ei loo avaldajale subjektiivset õigust selle maa omandamiseks, siis ei saa ka erastamismenetluse peatumine või peatamine rikkuda ka avaldajate subjektiivseid õigusi. Ühtlasi leiavad vastustajad, et kohaliku omavalitsuse või taotleja õigusaktidele mittevastav menetlustoimingute tegemine ei saa luua taotlejale subjektiivset õigust selle maa omandamiseks. Vastustajate ühine esindaja palub kaebused jätta rahuldamata. Vastustajate esindaja on seisukohal, et MRS § 31 lg 1 p 8 ja § 20 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega. Vastustajate esindaja taotleb kaebajatelt kohtukulude väljamõistmist Maa-ameti kasuks summas 23 052 krooni.

KOHTU PÕHJENDUSED

Maareformi seaduse (MRS) § 3 lg 1 sätestab, et maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa.

Maareformi seaduse (MRS) § 31 lg 2 kohaselt maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse MRS § 31 lg 1 alusel, on riigi omandis olev maa. Seadus ei sätesta maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamise ega ka maa riigi omandisse jätmise tähtaega. Maa, mis jäetakse riigi omandisse, ei kuulu tagastamisele ega erastamisele. Õige on vastustajate seisukoht, et I.K. ja H.K. poolt 23.08.2001 esitatud avaldus maa enampakkumisega erastamise algatamiseks ei ole käsitletav maa enampakkumisega erastamise avaldusena ehk maa enampakkumisega erastamisel osalemiseks esitatava sooviavaldusena. Need on erinevad menetlustoimingud. Oluline on siinkohal märkida, et avaldusi maa piiratud enampakkumisel erastamiseks võeti vastu kuni 31.12.2003 ning seda tähtaega ei pikendatud. Kaebused on esitatud peale nimetatud tähtaja möödumist. MRS §-s 40 on sätestatud maa erastamise lõpptähtajad. Sama paragrahvi lõikes 2 märgitakse, et avaldusi maa piiratud või avalikul enampakkumisel erastamiseks võetakse vastu 2003. aasta 31. detsembrini. Pärast nimetatud kuupäeva võetakse avaldus maa piiratud enampakkumisel erastamiseks vastu üksnes juhul, kui see esitatakse käesoleva seaduse § 22 lõike 4 punktis 1 või 2 sätestatud maa mittetagastamise otsusest tulenevalt ning nimetatud otsus on võetud vastu pärast 2003. aasta 1. oktoobrit. Maa riigi omandisse jätmise korra, volitatud valitsusasutused ja riigimaa valitseja määramise alused kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 on kinnitatud Maa riigi omandisse jätmise kord (edaspidi kord) MRS § 29 alusel. Osundatud sätte kohaselt riigi omandisse jäetakse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse otsusega MRS §-is 31 lg 1 nimetatud maa. MRS § 31 lg 1 p 8 alusel jäetakse riigi omandisse riigi maareserv. Maa riigi omandisse jätmise korra p 4 kohaselt maa riigi omandisse jätmise taotlejaks muuhulgas on ka ministeeriumid. Maa riigi omandisse jätmise taotlejateks (edaspidi taotleja) on Riigikogu Kantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei, Riigikontroll, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikohus, Riigikantselei, ministeeriumid ja maavalitsused. Korra p 5 alap 2 kohaselt maa riigi omandisse jätmise otsustaja (edaspidi otsustaja) on minister või maavanem, kui riigi omandisse jäetakse vastava ministeeriumi või maavalitsuse valitsemisel riigi omandisse jäetud hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa (maareformi seaduse paragrahvi 31 lõike 1 punkt 1) ning alap 3 kohaselt keskkonnaminister, kui maa jäetakse riigi omandisse Maareformi seaduse paragrahvi 31 lõike 1 punktides 2, 3, 6, 8 ja 9 nimetatud otstarbel välja arvatud käesoleva punkti alapunktides 8 ja 10 sätestatud juhtudel. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 268 kinnitati Maa enampakkumisega erastamise kord, mis reguleerib maa enampakkumisega erastamist Maareformi seaduse alusel (p 1). Maa enampakkumisega erastamist korraldavad maavanemad (edaspidi erastamise korraldajad) vastavalt eelnimetatud korra p-le 4.

Korra p 11 kohaselt maa erastamise piiratud või avaliku enampakkumisega võib erastamise korraldaja algatada erastamise õigustatud subjekti või kohaliku omavalitsuse kirjaliku avalduse alusel või omal initsiatiivil. Enampakkumisega erastamise algatamiseks loetakse erastamise korraldaja pöördumist vastava avaldusega katastriüksuse moodustamiseks pädeva organi või isiku poole. Korra p 16 kehtestab, et erastamise korraldaja või tema poolt volitatud isik algatab maa enampakkumisega erastamise, pöördudes selleks katastriüksuse moodustamiseks pädeva organi või isiku poole või keeldub enampakkumisega erastamise algatamisest, kui selgub, et maa ei kuulu enampakkumisega erastamisele. Erastamise korraldaja või tema poolt volitatud isik korraldab katastriüksuse registreerimise riigi maakatastris. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluse maa enampakkumisega erastamise menetlust ei ole seaduses ettenähtud korras algatatud, mis tähendab, et kaebajatel puudub õiguspärane ootus enampakkumismenetluse läbiviimiseks ning maa omandamiseks tulevikus. Isegi kui piiratud enampakkumise menetlus oleks nõuetekohaselt algatatud, siis ei saa üheselt väita, et kaebajad ilmtingimata kuuluksid piiratud enampakkumise osalejate ringi ning isegi kui oletada, et nad sinna kuuluksid, siis ei saa üheselt järeldada, et just nemad kuulutatakse enampakkumise võitjaks. MRS § 20 lg 1 kohaselt erastamisele kuulub üksnes see maa, mida ei jäeta riigi omandisse. Maa riigi omandisse jätmise taotlus on esitatud õigeaegselt ning enne nimetatud taotluse lahendamist on mõeldamatu läbi viia maa enampakkumise menetlust. Seadus sellist võimalust ette ei näe.

Seadus ei sätesta riigile kohustust panna piiratud enampakkumisele maad, mis ei kuulu tagastamisele ega ostueesõigusega erastamisele.

Vaidlus puudub selle üle, et kaebajad ise algatasid detailplaneeringu koostamise ja pöördusid omal algatusel katastriüksuse moodustamiseks maamõõtja poole, arvates, et sellega on maa enampakkumisega erastamine algatatud. Kohus nõustub vastustajatega, et selline kaebajate tegevus on arusaamatu, samas aga ei oma see asjas tähendust, sest kaebajatel ei saanud tekkida põhjendatud huvi jätkuvalt riigi omandis oleva maa detailplaneerimiseks enne, kui maa erastamise korraldaja on algatanud maa enampakkumise erastamise. Samas on kaebajatel võimalus taotleda detailplaneeringu koostamisega ja katastriüksuse moodustamisega tehtud kulutuste hüvitamist neid põhjustanud isikult.

Kohus leiab, et käesolevas haldusmenetluses ei ole rikutud kaebuste esitajate subjektiivseid õigusi ega piiratud nende vabadusi. Vaidlustatud taotlus ja käskkiri kohtu hinnangul ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi ega riiva nende põhiõigusi. Samuti leiab kohus, et kaebajatel puudub põhjendatud huvi vaidlustatud taotluse õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

MRS § 31 lg 1 p 8 kohaselt riigi omandisse jäetakse riigi maareserv. MRS § 20 lg 1 sätestab, et erastamisele kuulub maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse käesoleva seaduse § 31 1. lõike punkti 8 alusel või munitsipaalomandisse käesoleva seaduse § 28 2. lõike alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist käesoleva seaduse §-s 22 1 sätestatud ulatuses. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud sätted on vastuolus põhiseadusega. Kohus leiab, et MRS § 31 lg 1 p 8 ja § 20 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega ning puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks. Lisaks on viide MRS §-le 20 lg 1 asjakohatu ning ei haaku käesoleva haldusvaidlusega.

Kui kohus jõuab järeldusele, et puudub õiguste rikkumine ning põhjendatud huvi, siis sellisel juhul ei pea kohus andma sisulist hinnangut kaebustes toodud motiividele.

Kohus nõustub täies ulatuses vastustajate seisukohtadega ning ei pea vajalikuks nende ülekordamist. Vastustajate ühise esindaja poolt koostatud kirjalikud seisukohad on oma sisult põhjalikud ning õiguslikult motiveeritud, neis toodud järeldused on õiged ning ühtivad kohtu arvamusega. Kohus ei pea otstarbekaks korrata üle vastustajate seisukohad, midagi täiendavalt kohtul lisada ei ole.

Kohus ülalöeldut kokkuvõtvalt on jõudnud järeldusele, et kaebustes toodud motiivid ei ole piisavad kaebuste rahuldamiseks.

Vastustajate ühine esindaja esitas kohtule kohtukulude hüvitamise taotluse, milles palub kaebajatelt välja mõista Maa-ameti kasuks viimase poolt kantud kohtukulu vastavalt õigusabilepingule summas 23 052 krooni. Kohus möönab, et vastustajate esindaja on teinud oma tööd põhjalikult, samas aga kohtu hinnangul sellise täiendava rahalise kohustuse täitmine oleks kaebajatele ebamõistlikult koormav.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS §-st 26 lg 1 p 6; §-st 31 lg 1, 4 ja 5; §-st 92 lg 1, kohus

o t s u s t a s :

Jätta I.K. ja H.K. kaebused rahuldamata.

Kohtukulud jäävad poolte endi kanda.

Elle Kask Kohtunik