3-04-72/2 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

3-1360/2004

K o h t u o t s u s

Eesti Vabariigi nimel

Tallinnas 31. jaanuaril 2005.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel,

kaebuse esitaja A.D. ja

vastustaja, Riigi peaprokuröri esindaja Eve Oleski osavõtul

arutas avalikul kohtuistungil 26.01.2005.a. A.D. tühistamiskaebust Riigi peaprokuröri

05.03.2004.a. kirjas nr 2-1-19/42 väljendatud otsusele jätta kaebuse esitaja taotlus

kriminaalasja nr 032311000761 menetluse lõpetamise määruse tühistamiseks rahuldamata.

Vaidlustatud riigi peaprokuröri vastuses A.D. kaebusele politseiametnike Sergei Izotovi ja

Riido Küttimi ebaseadusliku tegevuse kohta leiti, et kriminaalasja lõpetamise määrus on

seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus.

Karistusseadustiku (edaspidi KarS) §-s 291 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste

hulka kuulub relva, erivahendi või vägivalla ebaseaduslik käsutamine ametialaseid täitva

ametiisiku poolt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei käsutanud Põhja-Politseiprefektuuri

töötajad S. Izotov ja ja R. Küttim kaebaja suhtes vägivalda; erivahendite käsutamine oli

kooskõlas seadusega. Kuna S. Izotovi ja R. Küttimi käitumises ei tuvastatud kuriteokoosseisu

kuulus kriminaalmenetlus lõpetamisele.

Kaebuse kohaselt oli vägivalla, käe- ja jalaraudade käsutamine politseiametnike poolt

ebaseaduslik ja vastuolus Vangistusseaduse §-dega 69 ja 70 kuid Riigi peaprokurör ei

kontrollinud kriminaalasja, milles uurimine oli läbi viidud ebaobjektiivselt ja ühekülgselt,

materjale, küllaldase põhjalikkusega.

Kohtus antud seletuses leidis A.D. täiendavalt, et tal on õigus nõuda nende isikute

vastutuselevõtmist, kes tarvitasid tema suhtes vägivalda. Uurimise ebaobjektiivsus seisis

selles, et kohtarstlik ekspertiis teostati 5 kuud pärast sündmuse toimumist. Kaebaja lisas, et

Euroopa karistusõiguse eeskirjade lisa Nr R (87) 3 (vastu võetud 12.02.1987.a.) p 39 kohaselt

on jalaraudade käsutamine keelatud.

Riigi peaprokuröri esindaja vastuses kohtule peetakse A.D. halduskaebust

põhjendamatuks.

Kriminaalasja eeluurimisega tuvastati, et 16.04. 2003.a esitas A.D. konvoile valed

isikuandmed, nimetades ennast kinnipeetav K K. Sel moel soovis A.D. saada ühte kambrisse

kinnipeetav P, kellega nad oli kohtualused ühes ja samas kriminaalasjas. Kui politsei avastas

valenimede käsutamise paigutati A.D. kambrisse nr 7. Ümberpaigutamine ei meeldinud

A.D.le, kes hakkas kambris märatsema - ta tagus jalaga vastu ust ning karjus. Konvoi

korraldustele ta ei reageerinud. Samas pöördus konvoi poole ka kõhtu peaspetsialist, kes

palus tagada kantseleitöötajate ja tõlkide normaalsed töötingimused. Seepeale olid

konvoitöötajad sunnitud käsutama erivahendeid - käe- ja jalaraudu. Kohalekutsud kiirabi

diagnoosis A.D.l hüsteeria, tuvastas randmetel ja hüppeliigese piirkonnas punased ,,raudade"

jäljed ja tunnistas ta terveks. 25.062003.a. kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 992 nähtuvalt

võisid A.D.le eelnimetatu vigastused olla tekkita käe-ja jalaraudades rabelemisel. Verevalum

parema sääre alumises kolmandikus võib olla tekkinud löögist esemega nimetatud piirkonda,

selle piirkonnaga löögist vastu tömpi eset või käega pigistamisel (näiteks rabelevale inimesele

jalaraudade panekul).

Kriminaalasja eeluurimisega ei tuvastatud, et konvoitöötajad oleksid tarvitanud vägivalda või

käsutanud erivahendeid ebaseaduslikult. Kuna A.D. hakkas pärast valenime tuvastamist

politseitöötajatele vastu ega allunud nende korraldustele, märatses ja karjus, segades sellega

kõhtu tööd, oli õigustatud tema suhtes käe-ja jalaraudade käsutamine.

Seletuses märgitakse, et kriminaalasjale nr 03231000761 liidetud teises kriminaalasjas alustati

menetlust 20.10. 2003.a. KarS § 291 tunnustel selles, et kinnipidamis-ja konvoeerimis -

teenistuse politseivaneminspektor S. Izotov käsutas A.D. konvoeerimisel 09.10.2003 Tallinna

Ringkonnakohtu istungile ebaseaduslikult käeraudu, millega tekitas talle kehavigastused.

Politsei erivahendite käsutamise juhendi § 7 p 5 kohaselt käsutatakse politsei erivahendeid

vahi alla võetud isiku konvoeerimisel. Üldjuhul on soovitav käed raudu panna selja taha, vaid

erandkorras võib käed raudu panna ettepoole.

Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 1843 nähtub, et A.D. pöördus 09.10.2004.a. Tallinna Vangla

arsti poole, kus läbivaatusel tuvastati hüpereemia alad mõlema randmeliigese piirkonnas.

Nimetatud vigastused võisid olla tekitatud käeraudade liiga tihedalt kätele panemisest.

Tegemist on naha veresoonte reaktsiooniga ilma tervisekahjustuse tekitamiseta, mis kaob

mõne tunni möödumisel jälgi jätmata. Samas võib samasugune reaktsioon tekkida ka naha

hõõrumisel kõva tömbi esemega. Kohtuarst leidis, et A.D.le ei ole tervisekahjustusi tekitatud.

Analüüsinud kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis leidis vastustaja, et ei esine

küllaldaselt andmeid, mis annaksid aluse Põhja Politseiprefektuuri kinnipidamis-ja

konvoeerimisteenistuse töötajate S. Izotovi ja R. Küttimi suhtes süüdistusakti koostamiseks

(enne 01.01.2004 kehtinud seaduse kohaselt süüdistuse esitamiseks).

Kohtuistungil täiendas vastustaja seletust, lisades, et kuigi jalarauad ei kuulu aktiivse kaitse

vahendite hulka Politseiseaduse järgi ja nende käsutamine on õiguslikult reguleerimata, on

nad ometigi politseiasutustele välja jagatud ja praktikas neid aegajalt agressiivsete isikute

rahustamiseks tarvitatakse. Jalaraudu käsutanud politseiametnike arvates käitusid nad A.D.le

jalaraudu pannes õiguspäraselt. Seega puudub nende käitumises tahtlus ja ühtlasi

kuriteokoosseis. Prokurör, hinnates sõltumatult kõiki tõendeid kogumis, käsutab

kaalutlusõigust ning leidis et kriminaalmenetluse uuendamiseks ja süüdistusakti koostamiseks

puudub alus.

Kõhus, kuulanud ära protsessiosalised ja uurinud kirjalikke tõendeid, tuvastas: 12.02.2004.a.

Riigi peaprokurörile koostatud kaebuses leidis A.D. politseiametnike S. Izotovi ja R. Küttimi

tegevuse tema konvoeerimisel vägivalla, käe-ja jalaraudade käsutamise tõttu olevat

ebaseadusliku ning KarS § 291 algatatud kriminaalasja nr 03231000761 lõpetamise uurija

poolt süüdistust esitamata põhjendamatu.

KarS § 291. ,,Võimuliialdus" näeb ette, et ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt

relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku käsutamise eest käristatakse rahalise karistuse

või ühe kuni viieaastase vangistusega.

Erivahendi mõiste on avatud Politseiseaduse §-s 14 kus jalaraudu ei nimetata ei passiivse,

aktiivse ega politseioperatsioonide abivahendite hulgas.

Jalaraudade kohaldamist täiendava julgeolekabinõuna ei näe ette ka Vangistusseaduse §-d 69

ja 70 ega ükski teine seadus.

Vabariigi Valitsuse 30.04.2001.a. määrusega nr 154 kinnitatud ,,Strateegiliste kaupade

nimekirja" lisa järgi on jalarauad julgeoleku ja poolsõjaväelise otstarbega varustus, mõeldud

inimeste aheldamiseks.

KarS §-s 291 ettenähtud tegu seisnebki erivahendi ebaseaduslikus, st erivahendite

rakendamist reguleerivate õigusaktidega vastuolus olevas käsutamises. Erivahendi

ebaseaduslik käsutamine rikub isiku põhiõigusi ja teatud juhtudel ka Euroopa Inimõiguste

Konventsiooni artiklit 3.

A.D. halduskaebuse lahendamisel saab halduskohus kontrollida, kas Riigi peaprokurör toimis

avalduse, milles seati kahtluse alla vägivalla, käe- ja jalaraudade käsutamise seaduslikkus,

õiguspäraselt.

Riigi peaprokurör käitunuks avalduse lahendamisel õiguspäraselt siis, kui ta kehtinud

Kriminaalmenetluse koodeksi (edaspidi KrMK) § 22 järgi eeluurimise seaduslikkuse üle

järelevalvet teostava kõrgema ametnikuna kontrollinuks, kas kriminaalasja tehiolusid on

uuritud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ( KrMK § 19) ning kas kriminaalasja lõpetamine

uurija poolt oli põhjendatud ning miks ei kuulu menetlus asjas uuendamisele.

Antud juhul on Riigi peaprokurör aga otsustanud A.D. kaebuses tõstatud jalaraudade kui

erivahendite käsutamise seaduslikkuse küsimust üldse ignoreerida, pühendamata oma

vastuses kaebuse esitajale sellele ühtegi rida. Ometigi ei ole jalaraudade käsutamist ei

Politsei- ega Vangistuseaduses ette nähtud ning sellise erivahendi käsutamine, mis ei ole

õigusaktidega reguleeritud, moodustabki KarS §-s 291 ette nähtud kuriteokoosseisu elemendi

ning raskematel juhtudel ka Inimõiguste Konventsiooni artikli 3 rikkumise. Kahlust ei ole

jalaraudade kuulumist oma funktsioonilt (isikute ohjeldamine, liikumise takistamine

analoogselt käeraudadega) erivahendite hulka, mida aga seaduseandja ei ole pidanud

kohaseks lubada käsutada politseitöös.

Miks jalaraudu käsutanud politseiametnikke sellest hoolimata vastutusele ei võetud, prokurör

vastuses kaebajale ei põhjendanud. Alles kohtule seletusi andes väitis vastustaja esindaja, et

selle põhjustas muuhulgas tahtluse puudumine politseiametnike käitumises kuna jalaraudu

käsutades olid nad veendunud, et neile väljajagatud erivahendi rakendamine on seaduslik juba

seetõttu, et see oli otsustatud nende käsutusse anda. Prokurör ei analüüsinud, miks ei esine sel

juhul KarS §-s 290 ettenähtud kuriteo tunnuseid ja milline olnuks, arvestades situatsiooni,

õigusnormidega kooskõlas olev käitumine politseiametnike poolt.

Seega on Riigi peaprokurör A.D. kaebusele jätnud osaliselt vastamata ning rikkunud ka

Haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 56 lg 3 nõudeid selles, et kaalutlusõiguse alusel välja

antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida põhjendid, millest haldusorgan on haldusakti

andmisel lähtunud.

Vorminõude rikkumine ei ole kõrvaldatav kohtumenetluse käigus, sest pole võimalik

objektiivselt kindlaks teha, missugused olid vastustaja tegelikud kaalutlused vaidlustatud

haldusakti andmise ajal. Haldusakti vorminõuete rikkumine võis käesoleval juhul mõjutada

asja otsustamist, sest on võimalik, et mõni kaalutlusõiguse vigadeta teostamise seisukohalt

oluline asjaolu jäi vaidlustatud kirjas väljendatud otsuse tegemisel üldse tähelepanuta.

Kaebuse uuel menetlemisel peab Riigi peaprokurör käsitlema A.D. kaebust ka jalaraudade

käsutamise osas politseiametnike poolt ning andma selle kohta oma kirjaliku motiveeritud

seisukoha.

Ülejäänud A.D. halduskaebuses püstitatud probleemid seoses vägivalla-ja käeraudade

käsutamisega politseiametnike poolt on Riigi peaprokuröri vastuses leidnud ammendava

käsitluse ega vaja uut läbivaatamist.

Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1 kõhus

o t s u s t a s :

1. Tühistada Riigi peaprokuröri 05.03.2004.a. kirjas nr 2-1-19/42 väljendatud otsus jätta

A.D. taotlus kriminaalasja nr 032311000761 menetluse lõpetamise määruse tühistamiseks

rahuldamata.

Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle

avalikust teatavakstegemisest arvates Tallinna Halduskoht kaudu, teatades apellatsiooni

esitamise kavatsusest otsuse teinud kohtule kirjalikult 10 päeva jooksul.

Aivar Koppel,

halduskohtunik