3-04-21/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1 Haldusasi nr 3-991/2004

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Tallinnas, 21.detsembril 2004

Tallinna Halduskohtu kohtunik Kristina Maimann arutas 10.12.2004 avalikul kohtuistungil R.T. kaebust Maa-ameti keeldumisele maakatastris kande tegemisest Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korraldusega nr 202 tagastatud maaüksuse Uue- Aadu asukohaga Saare maakond Laimjala vald Ruhve küla kohta ja vastustaja kande tegemiseks kohustamises.

Asja arutamisest võtsid osa kaebaja R.T. ja tema volitatud esindaja Mihkel Tuus ning vastustaja volitatud esindaja Toomas Kutti.

Asjaolud

Saare maakonna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 14.02.1994 otsusega nr 2/46 tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks kogu nimetatud maa osas võrdsetes mõttelistes osades E.T., P.T. ja L.T.. Otsuse punktiga 1 loeti omandireformi objektiks Aadu talu nr 17 maa 54,13 ha kinnistu nr 555. 19.08.1994 õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse aktidega määrati kindlaks maa maksustamishind kõigile eelnimetatud subjektidele kompenseerimisele kuuluvate maatükkide (suurusega 18,04 ha) osas. Laimjala vallavalitsuse 19.08.1994 korraldusega nr 5 määrati Aadu nr 17 võõrandatud maa 54,13 ha eest kompensatsioon E.T.le, P.T.le ja L.T.le kõigile summas 42 143 krooni.

20.12.2002 sõlmisid E.T., P.T., L.T. ja R.T. nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille kohaselt on R.T.le loovutatud Aadu talu nr 17 maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigus 0,01 ha suuruse maatüki osas.

Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korraldusega nr 202 tagastati R.T.´le Saare maakonnas Laimjala valla Ruhve külas asuv Uue-Aadu maaüksus suurusega 47,70 ha.

08.04.2003 edastas Saare maavalitsus katastriüksuse moodustamise toimiku Saare maakatastrile maaüksuse registreerimiseks maakatastris.

06.01.2004 saatis Maa-amet Laimjala vallavalitsusele kirja, milles teatas, et tuginedes maakatastriseaduse § 8 lg-le 2 keeldutakse Uue-Aadu maaüksuse kohta maakatastris kande tegemisest ning paluti vallavalitsusel tühistada oma 24.12.2002 korraldus nr 202. Nimetatud kirja koopia saadeti R.T.le, kes esitas Tallinna Halduskohtule 06.02.2004 kaebuse.

2

Kaebaja taotlus ja kaebuse põhjendused

Kaebaja palub kohustada Maa-ametit registreerima maakatastris Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korraldusega nr 202 tagastatud maaüksus Uue-Aadu asukohaga Saare maakond Laimjala vald Ruhve küla. Kohtuistungil kaebaja täiendas kaebuses esitatud taotlust ja palus juhul, kui kohus leiab, et 06.01.2004 Maa-ameti kiri nr 12-1/4641 on käsitletav haldusaktina, tühistada nimetatud haldusakt.

Kaebaja leiab, et Maa-amet on põhjendamatult keeldunud toimingu sooritamisest, s.t maaüksuse maakatastris registreerimisest. Kaebaja subjektiivseid õigusi rikutakse sellega, et maakatastris kande puudumise tõttu ei ole kaebajal võimalik taotleda maaüksuse kandmist kinnistusraamatusse.

E.T.le, P.T.le ja L.T.le arvestati 19.08.2004 Laimjala vallavalitsuse korraldustega kompensatsioon 18,04 ha maa eest ning maksti igale õigustatud subjektile välja 42 143 krooni. Kokku kompenseeriti õigustatud subjektidele 54,12 ha maad ning kompenseerimata jäi 0,01 ha. 20.12.2002 sõlmitud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutasid endise Aadu talu maa tagastamise õigustatud subjektid E.T., L.T. ja P.T. neile kuuluva 0,01 ha maa tagastamise nõudeõiguse R.T.´le. Nimetatud notariaalne nõudeõiguse loovutamise leping ei ole tühine, nagu väidab Maa-amet 06.02.2004 kirjas. Kaebuse kohaselt oli kaebajale Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korraldusega nr 202 maa tagastamise aluseks asjaolu, et ta oli nõudeõiguse loovutamise lepinguga omandanud 0,01 ha ulatuses endise Aadu talu nr 17 maa tagastamise nõudeõiguse ning soovis maa tagastamist nõudeõigusest suuremas ulatuses maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 14 alusel.

Kohtuistungil täiendas kaebaja kaebuse motiive ning leidis, et maakatastrisse kande tegemisest keeldumise aluseks on 06.01.2004 kirja kohaselt olnud maakatastriseaduse (edaspidi MaaKS) § 8 lg 2. Antud juhul aga ei esinenud asjaolusid, mis võimaldanuks vastustajal nimetatud alusel keelduda. Vastustaja on keeldumist põhjendanud sellega, et peab Laimjala vallavalitsuse eelnimetatud korraldust õigusvastaseks. Kaebaja on seisukohal, et sellises olukorras oleks Maa-amet pidanud MRS § 38 lg 2 alusel teostama järelevalvet ja tegema kohalikule omavalitsusele ettekirjutuse.

Vastustaja seisukoht

Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu.

Maareformi seaduse kohaselt otsustab maa osalise või täieliku kompenseerimise maa asukohajärgne kohalik omavalitsus korraldusega, lähtudes seadustest ja õigustatud subjekti tahteavaldusest. MRS § 13 sätestab, et kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras. Kui maad ei tagastata tervikuna peab selle kompenseerima terves ulatuses. Kui maad ei tagastata osaliselt määratakse kompensatsioon vastava osa eest. 19.08.2004 esitasid E.T., L.T. ja P.T. Laimjala vallavalitsusele avaldused õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni määramiseks, igaüks neist talle kuuluva nõudeõiguse ulatuses. Asjaolu, et õigustatud subjektide tahe oli suunatud kogu õigusvastaselt võõrandatud maa

3 kompenseerimisele kinnitab ka kaebaja oma kaebuses. Laimjala vallavalitsuse 19.08.1994 korraldusega nr 5 on Aadu nr 17 võõrandatud maa 54,13 ha eest määratud kompensatsioon E.T.le, P.T.le ja L.T.le kõigile summas 42 143 krooni. Korralduses ei sisaldu ühtegi viidet selle kohta, et maa oleks kompenseeritud osaliselt. Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra punkt 24 teise lõigu kohaselt loetakse kompenseeritava maa pindalaks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnavõi linnakomisjoni otsuses näidatud kinnistu võõrandamisaegne üldpindala otsuses näidatud täpsusega. Korralduses märgitud kompensatsioonisumma aluseks on 19.08.1994 koostatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse aktid, mis on korraldusega kinnitatud. Laimjala vallavalitsus on lähtunud endise kinnistu pindala määramise täpsusest (0,01 ha), jagades 54,13 kolmega on tulemuseks 18, 043333
ha, mis on ümardatud täpsuseni 0,01 ning tulemuseks on saadud 18,04 ha. Korra punkti 30 kohaselt määratakse lõplik kompensatsioonisumma maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldusega, mitte aga selle aluseks olevate aktidega. Nimetatud korraldus on aluseks ka kompensatsiooni ülekandmisel. Õigustatud subjektidele on kompensatsioon üle kantud. ORAS § 17 lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektil õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist või kompenseerimist, kui sama maa osas on juba toimunud kompenseerimine või tagastamine.

Õigustatud subjektide poolt 20.12.2002 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine R.T.le suuruses 0,01 ha on õigustühine, kuna leping on esemetu.

Ainetu on kaebaja väide, et Uue-Aadu maaüksuse moodustamine on kooskõlas Ruhve küla maakorralduskavaga. MaaKS § 32 lg 2 kohaselt on maakorralduse osalisteks maakorralduspiirkonnas oleva maa suhtes maa riigi omandisse jätmise, munitsipaliseerimise, ostueesõigusega erastamise või hoonestusõiguse seadmise avalduse esitanud isikud, ENSV taluseaduse alusel antud maale kasutusvalduse seadmise avalduse esitanud isikud ja maa tagastamise õigustatud subjektid, kelle katastriüksuse moodustamist ei ole alustatud. Maakorralduse osalisena ei saa käsitleda isikuid, kellele on maa juba kompenseeritud.

Isegi kui oletada, et õigustatud subjektidele jäi tagastamata 0,01 ha maad, ei tekkinud neil õigust loovutada nimetatud maa tagastamise nõudeõigust. 30.04.1996 jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 33 16.07.2000 kehtiva redaktsiooni kohaselt on maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsiooni või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Õigustatud subjektil ei ole õigust muuta maa kompenseerimise taotlust ümber maa tagastamise taotluseks.

Menetlusse kaasatud isiku seisukoht

Laimjala vallavalitsus leiab, et kaebus on põhjendatud. Laimjala vallavalitsuse 19.08.1994 korraldusega nr 5 määrati õigustatud subjektidele kompensatsioon summas 42 143 krooni ning vallavalitsuse teenistuja tähelepanematuse tõttu jäi osa maad (0,01 ha suuruses) alusetult kompenseerimata. Nimetatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping ei ole tühine.

Kohtuotsuse resolutiivosa ja põhjendused

Vaidluses on õiguslikuks küsimuseks, kas Maa-ametil oli alust keelduda kande tegemisest MaaKS § 8 lg 2 alusel, kui ta leidis, et kohaliku omavalitsuse organi haldusakt, millega

4 tagastati kaebajale kõnealune maaüksus ning mis oli kande tegemise aluseks, on õigusvastane.

Vastustaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et kande tegemisest keeldumine sisaldub Maaameti 06.01.2004 kirjas nr 12-1/4641 ning eraldi haldusakti antud ei ole. Nimetatud kiri sisaldab ka lisaks MRS § 38 lg 2 p 4 alusel antud selgitusi maareformiga seotud õigusaktide rakendamiseks. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 43 lg 4 p 2 kohaselt lõpeb haldusmenetlus põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada. MaaKS § 8 lg 3 kohaselt, kui keeldutakse katastriüksuse registreerimisest või kande või muudatuse tegemisest, tuleb katastripidaja poolt esitada keeldumise otsus katastriüksuse registreerimisest või kande või muudatuse tegemist taotlenud isikule 1 kuu jooksul vastava taotluse katastripidajale esitamisest. Toimingu mõiste negatiivse määratlusena annab HMS § 106, mille kohaselt on toiming haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. HKMS § 4 lõike 2 kohaselt on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Haldusakti mõiste on ära toodud HMS § 51 lg-s 1, mille kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on haldusaktiks, mille peale saab halduskohtusse kaevatava või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Kohus leiab, et Maa-ameti 06.01.2004 kiri on käsitletav haldusaktina, kuna see on antud haldusorgani poolt, avalik-õiguslikus suhtes haldusülesannete täitmisel, üksikjuhtumi reguleerimiseks ning toob kaebajale kaasa tagajärje, mille tõttu ei ole võimalik tagastatud maatükki kinnistada ega taotleda toiminguid Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korralduse nr 202 alusel.

HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib isik halduskohtusse pöörduda kui ta leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Seega peab kohus kaebuse rahuldamiseks tuvastama kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise või vabaduste piiramise.

Kaebaja leiab, et toimingust keeldumine toob kaasa olukorra, kus maakatastris kande puudumise tõttu ei ole kaebajal võimalik taotleda kinnistusraamatusse kande tegemist. Seega takistab keeldumine omandiõiguse vaba teostamist.

Pooled ei vaidle selle üle, et Maa-ameti peadirektoril oli õigus teha otsus maakatastris kande tegemisest keeldumise kohta. Otsuses on viidatud selle õiguslikule alusele ning otsusest on välja loetavad põhjused, miks ei olnud võimalik maaüksuse kohta kannet teha.

Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korraldusega nr 202 tagastati R.T.´le Saare maakonnas Laimjala valla Ruhve külas asuv Uue-Aadu maaüksus suurusega 47,70 ha. MRS § 14 kohaselt kui mõni õigustatud subjektidest soovib oma osa kompenseerimist, on teistel õigustatud subjektidel õigus taotleda maa tagastamist neile kuuluvast nõudeõigusest suuremas osas. R.T. on taotlenud maa tagastamist oma nõudeõiguse osast suuremas osas. Nimetatud vallavalitsuse korraldust ei ole kohaliku omavalitsuse poolt kehtetuks tunnistatud ega kohtu poolt tühistatud või tuvastatud selle õigusvastasust või tühisust.

5 Kaebuse esemeks on Maa-ameti keeldumine maakatastrisse kande tegemisest, mistõttu ei analüüsi kohus protsessiosaliste väiteid, mis puudutavad Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korralduse nr 202 õiguspärasust. Kohus saab lähtuda faktist, et nimetatud korraldus on kehtiv haldusakt. Kohus ei nõustu vastustaja esindaja seisukohaga, et juhul, kui kohaliku omavalitsuse organi kehtiv haldusakt on Maa-ameti arvates õigusvastane võib selle jätta tähelepanuta. Kehtida saab ka õigusvastane haldusakt, seda kuni haldusorgani poolt kehtetuks tunnistamiseni või kohtu poolt tühistamiseni, vm. HMS § 61 lg-s 2 sätestatud tingimuse saabumiseni. Kehtiv haldusakt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 1). HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldusja riigivõimuorganitele. Ühestki õigusaktist ei tulene Maa-ametile pädevust tunnistada kehtetuks kohaliku omavalitsuse organite üksikakte.

06.01.2004 otsusega keeldus Maa-amet MaaKS § 8 lg 2 alusel Uue-Aadu maaüksuse kohta kande tegemisest maakatastris ja tagastas katastriüksuse moodustamise toimiku.

MaaKS § 8 lg 1 kohaselt katastriüksusi registreerib ning kandeid, sealhulgas parandusi ja muudatusi teeb katastrisse katastripidaja käesolevas seaduses sätestatud alustel. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt on katastripidajal õigus keelduda katastriüksuse registreerimisest või kande või muudatuse tegemisest, kui esitatud dokumentidest ei selgu soovitava kande õiguslik alus. Kohus leiab, et antud juhul ei saanud Maa-ametile olla selgusetu kande õiguslik alus lähtuvalt Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korraldusest nr 202 (lisaks saadeti 20.10.2003 vastus Maa-ameti järelpärimisele). Kui Maa-amet leidis, et Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korraldus nr 202 on õigusvastane, oleks tulnud pöörduda maavanema poole, kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse üksikaktide õiguspärasuse üle. MRS § 38 lg 2 kohaselt on Maa-ametil maareformi läbiviimisel õigus kontrollida riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse organi tegevust maareformi läbiviimisel, nõuda riigiasutuselt või kohaliku omavalitsuse organilt infot ja aruandeid maareformi läbiviimise kohta, teha riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses, anda selgitusi maareformiga seotud õigusakti rakendamisel, kaasata maareformi käigus tekkinud probleemide lahendamisse ministeeriumide ja teiste riigiasutuste asjatundjaid ning vastava ala teadlasi ja praktikuid ning juhul, kui kohalik omavalitsus ei täida tähtaegselt seadusel põhinevaid ettekirjutusi, anda kooskõlastatult maavanemaga MRS-ga kohaliku omavalitsuse pädevusse antud toimingu teostamise õigus üle maavalitsusele. Maa-amet ei ole kasutanud talle seadusest tulenevaid õigusi. Maa-ameti tahe toimida efektiivselt ja otstarbekalt ning lootes kohalikult omavalitsuselt mõistlikku käitumist ei õigusta Maa-ameti enda õigusvastast tegevust. Kaebaja ei vaielnud vastu sellele, et Maa-ametil on õigus kontrollida maareformi läbiviimise õiguspärasust ning kohus nõustub eeltooduga, kuid märgib, et õigusi tuleb teostada kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Ükski õigusakt ei anna Maa-ametile õigust ignoreerida kohaliku omavalitsuse kehtivaid üksikakte. Seega on Maa-amet õigusvastaselt keeldunud MaaKS § 8 lg 2 alusel kande tegemisest, millega rikutakse kaebaja subjektiivseid õigusi ning Maa-ameti 06.01.2004 otsus tuleb tühistada ja kohustada Maa-ametit asja uuesti läbi vaatama. Asja uuesti läbi vaatamise käigus on Maa-ametil võimalik teostada seadusest tulenevat järelevalvepädevust ja pöörduda vajadusel maavanema poole kohaliku omavalitsuse üksikakti õiguspärasuse kontrollimiseks. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada.

Kaebaja taotles vastustajalt kohtukulude väljamõistmist.

6 HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 kohaselt mõistetakse välja kantud kohtukulud poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti. HKMS § 83 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, asja läbivaatamise kulud ja kautsjon. Asja läbivaatamise kuluks on HKMS § 85 p 3 kohaselt õigusabikulu. HKMS § 87 lg 1 sätestab, et õigusabikuluks on asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulud. Kaebuse esitamisel on kaebaja tasunud riigilõivu 10 krooni (06.02.2004 sularaha arve nr 0240596) ja kandnud õigusabikulusid summas 12 000 krooni (10.12.2004 maksekorraldus nr 1 tasumine õigusabi eest vastavalt lepingule 6-04). Kaebaja on esitanud õigusteeninduse lepingu nr 6-04, mille kohaselt kohustus õigusabi teenust osutanud füüsilisest isikust ettevõtja M.Tuus koostama halduskohtule kaebuse ja esindama kaebajat käesolevas haldusasjas. Kohtuistungil täpsustas esindaja, et õigusabiteenuse hind on kujunenud tunnitasu (1h on 1000 kr) baasil ning esindaja hindas kulutatud töötundide arvuks 12h, mis sisaldab ka materjalide kogumist ja analüüsimist. HKMS § 87 lg 2 kohaselt võib kohus asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Kohus leiab, et õiguslik vaidlus ei olnud keerukas, kaebaja esindaja ei ole asjas esitanud märkimisväärselt tõendeid ning alles kohtuistungil esitati asja lahendamise seisukohast olulised põhjendused, mistõttu kestis kohtuistung kolm tundi. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks vähendada väljamõistmisele kuuluvat õigusabikulu ning välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks õigusabikulu summas 6000 krooni ja riigilõiv 10 krooni. Kokku kuulub väljamõistmisele kohtukulu summas 6010 krooni.

Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 1 ja 2, §-st 31, § 92 lg-st 1 ja § 93 lg-st 1 kohus,

otsustab:

1. Tühistada Maa-ameti 06.01.2004 otsus ja kohustada Maa-ametit asja uuesti läbi vaatama.

2. Välja mõista Maa-ametilt R.T. kasuks kohtukulu summas 6010 krooni.

Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada kümne päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest 21.12.2004. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik.

Kristina Maimann Kohtunik