3-04-19/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 20.05 2005. a Tallinn Haldusasja number 3-966/04

Haldusasi V.T.`i kaebus KMA 18.12.03.a. tähtajalise elamisloa pikendamise otsuse nr 2010524804/TEP osaliselt õigusvastaseks tunnistamises ja tühistamiseks (taotluses viide HKMS § 6 lg 2 p1) ja teha ettekirjutus muuta osaliselt otsuse õiguslikku alust, kohustada eemaldama tema passist elamisloa ja tööloa kleebised, ID kaardist märked, tagastada riigilõiv RESOLUTSIOON

Jätta V.T.`i kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates otsuse avalikust kuulutamisest.

KAEBUSE ASJAOLUD

1) 05.09.03.a. esitas V.T. tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse (nr 2010524804) 18.12.03.a. tegi KMA taotluse rahuldamise otsuse ja pikendas tähtajalist elamisluba 5 aastaks. 18.12.03.a. väljastas KMA V.T.ile teatise (tlk 7) selle kohta, et isiku taotlus on rahuldatud , elamisluba ja tööluba on pikendatud kuni 31.12.2008.a. Kuna V.T. leidis, et tema taotlus ei ole rahuldatud soovitud viisil, siis esitas ta päringu 16.02.04.a. sooviga saada selgust, missugusel õiguslikul alusel tehti otsus tähtajalise elamisloa andmise kohta. 19.02.04.a. sai ta KMA vastuse nr 15.3-09/6285-1. 10.03.04.a. väljastati V.T.ile motiveeritud otsus, mille lahendamise ajaks jäi 18.12.03.a. Kohtukaebuse esitamisel ei olnud V.T. saanud märgitud motiveeritud otsust. Kaebuse nõuete

2 täpsustamise tulemusel jäi kaebuse esemeks KMA 10.03.04.a. väljastatud KMA motiveeritud tähtajalise elamisloa pikendamise otsus nr 2010524804/TEP ( tlk 24).

2) Kodakondsusja Migratsiooniamet 18. 12.2003 otsus. Kodakondsusja Migratsiooniameti välismaalaste dokumenteerimise osakonna menetlusbüroo peaspetsialist Galia Kovrova talle Kodakondsus-ja Migratsiooniameti peadirektori 25.04.2003 käskkirja nr 131 punktiga 1.5 antud volitustega tegi otsuse , mille kohaselt erandina pikendati Vjatšeslav T.i tähtajalist elamisluba 5 aastaks KMA tuvastas järgmised asjaolud. 1. V.T. on määratlemata kodakondsusega isik ja on sündinud xx xx xxxx Venemaal. V.T. on saabunud Eestisse 1956. aastal. V.T. on lahutatud. Eestis elavad alalise elamisloa alusel taotleja ema Z. T. (s xx xx xxxx), kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja alaealine tütar K. T. (s xx xx xxxx), kelle kodakondsus on määratlemata. 2. 05.09.2003 esitas V.T. tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse (edaspidi taotlus) "Välismaalaste seaduse" (edaspidi VMS) § 11 lõike 2 alusel. Taotlus registreeriti ja võeti menetlusse 05.09.2003 numbriga 2010525804. 3. Taotleja on 1981. aastal lõpetanud NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee F. E. Dzeržinski nimelise Kõrgema Punalipulise Kooli Moskvas. Aastatel 1975-1978 ja 1986-1991 teenis taotleja ENSV Riikliku Julgeoleku Komitees (edaspidi RJK) operatiiv-ja vanemoperatiivvolinikuna ning aastatel 1981- 1986 on taotleja teeninud Burjaatia ANSV RJK-s vanemoperatiivvolinikuna. V.T. on 1991.a erru läinud majori auastmes. 31.08.1994 on taotlejale määratud Venemaa Föderatsiooni vahendite arvelt pension väljateenitud aastate eest ning taotleja on Venemaa Föderatsiooni Saatkonna juures asuva Sotsiaalkindlustuse osakonna poolt sõjaväepensionärina arvele võetud. 4. V.T.ile on Vabariigi Valitsuse 31.12.1996 korraldusega nr 1024-k antud elamisluba 2 aastaks, Vabariigi Valitsuse 05.10.1999 korraldusega nr 1064-k erandina antud elamisluba kuni 01.02.2000, siseministri 11.05.2000 käskkirjaga nr 229 on erandina antud elamisluba kuni 31.12.2000 ja seda on Kodakondsus-ja Migratsiooniameti (edaspidi KMA) 25.05.2001 otsusega nr 2001k236 pikendatud kuni 31.12.2001. KMA 13.12.2001 otsusega nr 2001k364 on taotleja elamisluba pikendatud kuni 31.12.2003. V.T.ile elamisloa andmisel ja pikendamisel on VMS § 12 lõike 5 alusel tehtud erand VMS § 12 lõike 4 punktist 7 ja V.T.ile on elamisluba antud ja pikendatud kui välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt erru läinud.

KMA otsuse põhjendus: Vabariigi Valitsuse 22.04.2003 määruse nr 121 § 1 punkti 1 kohaselt otsuse tähtajalise elamisloa pikendamise kohta teeb KMA. Taotleja esitas taotluse VMS § 11 lg 2 alusel, mille kohaselt võib tähtajalist elamisluba pikendada välismaalase taotluse alusel, kui elamisloa andmise alus ei ole ära langenud ja puudub elamisloa pikendamisest keeldumise alus ja kui elamisloa pikendamine on põhjendatud. „Välismaalaste seadus" ei täpsusta, millal ja millistes organites teenimist loetakse teenimiseks välisriigi luure-ja julgeolekuteenistuses. NSVL RJK tegelik kuuluvus NSVL relvajõudude koosseisu avaldub NSV Liidu algsetes avalikes õigusaktides. NSVL RJK töötaja pidi läbima vajalikud kursused või kooli, mis oli ette nähtud kaadrisõjaväes teenistuses olevate isikutele, mitte ajateenistuse läbinud isikutele. Operatiivtöötaja oli NSVL RJK töötaja, kes omas auastet, sõjaväelist eriväljaõpet ja ettevalmistust. RJK organite ja vägede sõjaväelased olid võrdsustatud Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku sõjaväelastega. Nendele laienesid kõik NSVL relvajõudude üldväemäärustikes fikseeritud õigused ja kohustused. Operatiivtöötaja, sh operatiivvolinik RJK-s oli NSVL riikliku julgeoleku organite sõjaväelane, kellel oli ametijärgselt ette nähtud õigus tegeleda vastuluurega (luurega) või osaleda selle vahetus tagamises.

3 Tulenevalt eeltoodust nähtub, et aastail 1975-1991 teenis V.T. kaadrisõjaväelasena endise NSV Liidu relvajõududes.VMS § 12 lg 4 p 7 kohaselt elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. VMS § 12 lg 5 kohaselt võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada VMS § 12 lg 4 p-des 5-8 ja 14 nimetatud välismaalasele, kui tema suhtes ei ole tuvastatud VMS § 12 lg 4 p-des 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu. Taotleja suhtes ei ole tuvastatud VMS § 12 lg 4 p-des 1-4, 9-13 ega 15 loetletud asjaolu, mis välistaks tema elamisloa pikendamise. Elamisloa tähtaja määramisel on KMA arvestanud Tallinna Halduskohtu 26.11.2002 otsusega haldusasjas nr 3-1078/2002, mille kohaselt tuleb tähtajaline elamisluba üldjuhul anda võimalikult pikaks ajaks. VMS § 11 lõike 1 punktis 1 sisalduv nõue, et tähtajaline elamisluba "'antakse kehtivusega kuni viis aastat", ei õigusta VMS § 12 lõikes 5 nimetatud isikute suhtes kaalutlusõiguse kohaldamist kujul, kus elamisloa tähtaja määramine toimub otsustusprotsessi väliste isikute jaoks hoomamatute motiivide alusel. Kui pädev haldusorgan on kaalutlusõiguse alusel otsustanud anda isikule erandina tähtajalise elamisloa, tuleb see reeglina anda seaduse poolt sätestatud maksimaalseks tähtajaks, so viieks aastaks. Kui aga tegemist on kauaaegse sisserändajaga, peab elamisloa andmine lühemaks kui viieks aastaks olema väga vajalik ja põhjendatud ning riigi eesmärk sellise elamisloa andmisel arusaadav. Taotleja kuulub isikute hulka, kelle tähtajalist elamisluba on võimalik erandina pikendada. V.T. on saabunud Eestisse 1956. aastal ning ei ole lahkunud elama mõnda teise riiki. V.T.i näol on tegemist isikuga, kes on kauaaegne sisserändaja. V.T.i tegevuses ei ole tuvastatud erandi tegemist välistatavaid asjaolusid, mistõttu on põhjendatud tema tähtajalise elamisloa pikendamine.

Lähtudes eeltoodust ja võttes aluseks Vabariigi Valitsuse 22.04.2003 määruse nr 121 "Volitatud valitsusasutuste määramine" § 1 punkti 1 ning juhindudes VMS § 12 lõikest 5 teha erand VMS § 12 lõike 4 punktist 7 ja pikendada VMS § 11 lõike 2 alusel V. T. elamisluba 5 aastaks.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD JA TAOTLUS

1) Elamisloa taotlust on motiveeritud VS § 12 lg 4 p 7 ja sama seaduse § 12 lg 5, mille suhtes on kaebajal oma arvamus. Ta leiab, et tähtajalise elamisloa pikendamise motiivid ei arvesta Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud välislepingu sätteid. VS § 9 lg 1 p 3 kohaselt tuleb tema puhul arvestada välislepingust tulenevaid õigusi ja tal on õigus nõuda alalist elamisluba. KMA oleks pidanud hea seisma selle eest, et tema taotlust menetletaks VS 12 lg 1 p 5 alusel. Ta nimetab õigusaktid, millest tulenevalt välislepingu olemasolust tuleks arvestada: endise ENSV ja NSVL Põhiseadusi, VNFSV ja EV riikidevaheliste suhete aluste lepingut, EV Valitsuse, NSVL RJK ja Eesti NSV RJK vastastikuse kohustuse protokolli, Kokkulepet ENSV RJK endise kaastöötajate, pensionäride ning nende perekonnaliikmete õigusalase ja sotsiaalse kaitse, pensioni ja elamispinnaga kindlustamise kohta, sõlmitud 18.12.91.a. 2) Kaebaja leiab, et põhjendus elamisloa pikendamise osas on õigusvastane, kuna ühteaegu on märgitud, et elamisloa pikendamisel arvestati VS § 12 lg 1 p 5 tulenevalt välislepingut, samas anti elamisluba erandi sätete alusel. Siin on vastuolu. Riigikohus on 20.10.02.a. otsuses S. M. asjas leidnud, et sõjaväepensionärid, kes viibivad Eestis EV ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe alusel (allkirjastatud 26.07.94.a.) ehk välislepingu alusel, neid ei saa samastada välismaalastega, kes saavad elamisloa erandkorras VS § 12 lg 5 alusel. KMA oli kohustatud pikendama elamisloa viitega VS § 12 lg 1 p 5, kuna tema õigus elada Eestis tuleneb 1994.a. Kokkuleppest, eelnevalt nimetatud protokollist. Ka ajakirjanduses on kajastatud, et sõjaväepensionärid saavad alalise elamisloa. Tema õigus saada alalist elamisluba tuleneb ka PS § 3, 10, 12, 18, 23, vastupidisel otsustamisel rikutakse tema põhiseaduslikke õigusi. 3) Tal on õigus nõuda alalist elamisluba VS § 20 lg 1 kohaldamisega, kuna ta kuulub lg 1 märgitud välismaalaste hulka, sest ta on esitanud elamisloa taotluse enne 12.07.95.a. 4) Ta soovib, et tema passis olevad elamis-ja tööloa kleebised eemaldataks, siis ta ei pea enam

4 elamisloa taotlust uuesti esitama ja tema rikutud õigused taastuvad ehk tähtajaline elamisluba muudetakse sisuliselt alaliseks. ID –kaardist tuleks kaotada märge, et tal on lubatud töötada kuni 31.12.08. 5) Tähtajaline elamisluba piirab tema seaduslikke õigusi ja toob kaasa pidevalt liigse rahalise kulutuse, kuna ta peab taotlema elamisluba teatud perioodide järel ja tasuma riigilõivu, mis pensionäri sissetulekuid arvestades ei ole õigustatud. Tööloa eest tuleb tagastada tasutud riigilõiv 750.-krooni. 6) KMA otsus tuleb tunnistada õigusvastaseks; KMA-l e panna kohustus, et taotlust menetletaks muutes elamisloa taotluse lahendamise õiguslikku alust ja lugeda antud elamisluba alaliseks.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

KMA otsus on seaduslik ja VS § 12 lg 4 p 7 ja § 12 lg 5 alusel pikendas KMA kaebaja tähtajalist elamisluba 5 aastaks kooskõlas seaduse nõuetega ja teostades diskretsiooni ettenähtud korras. V.T. on ka varasemalt esitanud KMA-le taotluse alalise elamisloa saamisekss.o 18.09.1998.a. 05.11.98.a. keeldus KMA otsusega 200/980443 talle alalise elamisloa andmisest. V.T.ile anti tähtajaline elamisluba kohaldades VS § 12 lg 5 erandi tegemise võimalust, VS § 12 lg 3 välistab temale alalise elamisloa andmise võimaluse. Tallinna RK otsusega 12.04.99.a. haldusasjas nr II- 3/10/99 leiti, et V.T. ei kuulu isikute hulka, kelle suhtes oleks kohaldatav VS § 20 lg 1 ning KMA otsus alalise elamisloa andmisest keeldumise kohta on õiguspärane. KMA on faktilised ja õiguslikud asjaolud tuvastanud õigesti.

Kaebuse esitaja kohtule esitatud seisukohad on väärad. 1) VS § 12 lg 4 p 7 on kohaldatav isikute suhtes, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Sellisele isikule on võimalik anda elamisluba või pikendada VS § 12 lg 5 kohaselt erandina. Menetluse käigus tuvastati V.T.i vastavus märgitud õigusnormile, elamisloa andmise alused ei ole muutnud. 2) Selgitati, kas V.T. on isikuks, kelle suhtes on kohaldatav VS § 12 lg 4 p 7. NSVL seadus üldisest sõjaväekohustusest § 4 kohaselt on NSVL relvajõud koosnevad Nõukogude armeest, sõjalaevastikust, piirivalve-ja sisevägedest ning § 9 kohaselt antakse igale sõjaväelasele ja sõjaväekohustuslasele vastav auaste. Sama seaduse § 5 kohaselt jaguneb sõjaväeteenistus tegevteenistuseks ning teenistuseks NSVL relvajõudude reservis ja § 6 kohaselt nimetatakse tegevteenistuses olevaid kodanikke sõjaväelasteks ning reservis olevaid sõjaväekohustuslasteks. Seaduse § 8 märgib ära relvajõudude ohvitserkoosseisu. Et lugeda isikut kaadrisõjaväelaseks peab ta vastama järgmistele tunnustele: olema tegevteenistuses, teenima relvajõudude koosseisu kuuluvas üksuses ning omama sõjaväelist auastet. Kaadrisõjaväelaseks saab olla selline tegevteenistuses olev isik, kes on läbinud kohustusliku ajateenistuse, kuid jätkab teenistust relvajõududes vabatahtlikult. V.T. on töötanud RJK vanemoperatiivvolinikuna ning ta on arvatud erru majori auastmes. Temale on omistatud sõjaväeline vanemohvitseri auaste. Ta on töötanud operatiivvoliniku ametikohal majori auastmes, kellele nüüdseks on Vene Föderatsioon maksab pensioni kui sõjaväepensionärile. Tähtajalist elamisluba pikendatakse VS § 11 lg 2 alusel välismaalase taotluse alusel, kui elamisloa andmise alus ei ole ära langenud ja puudub elamisloa pikendamisest keeldumise alus ja kui elamisloa andmine on põhjendatud. Elamisluba pikendatakse samal õiguslikul alusel, millisel elamisluba anti. T. elamisluba pikendati VS § 12 lg 1 p 5 ja § 11 lg 2 alusel, sest tema elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Kaebaja näol on tegemist välisriigi relvajõududes teeninud sõjaväepensionäriga ja selle tõttu viidati ka VS § 12 lg 4 p 7 ja § 12 lg 5. 3) KMA otsus ei ole vastuolus Vene NFSV ja EV riikidevaheliste suhete aluste Lepinguga, Eesti Vabariigi Valitsuse , NSVL RJK ja Eesti NSV RJK vastastiku kohustuste protokolliga ja Kokkuleppega ENSV RJK endiste kaastöötajate, pensionäride ning nende perekonnaliikmete õigusalaste ja sotsiaalse kaitse, pensioni ja elamispinnaga kindlustamise kohta. Viimatinimetatud kokkuleppele andis hinnangu Riigikohus 23.04.01.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-2-1-01. Kokkuleppe näol ei ole tegemist Eestile siduva välislepinguga,

5 mistõttu ei saa olla KMA otsus sellega vastuolus. 4) Protokolli art 3 rikkumist ei ole toimunud. V.T.ile on garanteeritud sotsiaalsed, poliitilised , isiklikud õigused. Täielikud poliitilised õigused on ainult vastava riigi kodanikel; välismaalastel on nende realiseerimise õigused oma kodakondsusjärgses riigis. 04.09.91.a. sõlmitud EV Valitsuse, NSVL RJK ja Eesti NSV RJK vastastiku kohustuse Protokolli kohaselt EV Valitsus garanteerib Eesti ENSV JK töötajatele sotsiaalsed ja poliitilised õigused ja vastavalt rahvusvaheliselt üldtunnustatud normidele ja vabariigi seadustele. Protokoll ei sea piiranguid elamisloa andmisel. Kuigi V.T. taotles elamisluba enne 12.07.95.a. ja talle anti VV korraldusega 31.12.96.a. nr 1024-k tähtajaline elamisluba, ei ole tal õigust taotleda elamisluba VS § 20 lg 1 ja Alalise elamisloa taotlemise tingimused ja korra ( VV määrusega nr 137 16.06.1998.a.) alusel, kuna ta kuulub VS § 12 lg 4 isikute hulka, mida tuvastas ka Tallinna Ringkonnakohus 12.04.99.a. otsusega. 5) NSVL ja ENSV põhiseadus ei ole kohalduv ja EV-is kehtib oma PS, millega on kooskõlas kehtivad õigusaktid. Igale riigile on ülimuslik tema põhiseadus. EV PS § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. 6) HKMS § 97 lg 2 kohaselt asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises haldusasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. HKMS § 96 lg 4 tulenevalt ringkonnakohtu otsus või määrus jõustub pärast kassatsioonvõi erikaebuse esitamise tähtaja möödumist. Riigikohtu loakogu leidis üksmeelselt, et V.T.i esitatud kassatsioonkaebus on põhjendamatu ning jättis menetlusloa andmata. 12.04.99.a. Tallinna RK halduskolleegiumi otsus jõustus. Märgitud otsusega tuvastati, et V.T. ei ole isik, kelle suhtes oleks kohaldatav VS § 20 lg 1. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kaebaja kohtukulu tema kanda.

KOHTU SEISUKOHAD JA OTSUS

Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

1) V.T. on kinnitanud elamisloa taotlusankeetides korduvalt, et ta töötas oktoobrist 1975 kuni august 1991 julgeolekuteenistuses, sh ENSV RJK-s (tlk 87). Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 12.04.99.a. haldusasjas nr II-3/10/99 tuvastati, et V.T. kuulub Välismaalaste seaduse § 12 lõikes 4 nimetatud välismaalaste hulka ning seetõttu ei laiene tema suhtes VS § 20 lg 1 ja alalise elamisloa taotluse menetlemisel ei kuulu kohaldamisele Vabariigi Valitsuse 16.06.98.a. määrusega nr 137 kinnitatud „Alalise elamisloa taotlemise tingimused ja kord“. Isik töötas välisriigi julgeolekuteenistuses VS § 12 lg 4 p 5 mõttes. EV peaministri, NSVL JK esimehe ja RJK esimehe vahel 04.09.91.a. sõlmitud kokkuleppega kohustus EV Valitsus garanteerima ENSV JK töötajatele sotsiaalsed ja poliitilised õigused vastavalt rahvusvaheliselt üldtunnustatud normidele ja vabariigi seadustele. Samas ei tulene sellest kokkuleppest, et piirangute tegemine elamisloa andmisel välismaalastele VS § 12 lg 4 alusel oleks vastuolus kokkuleppega. VS § 20 lg 1 alusel säilivad EV õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused välismaalasele, kes on taotlenud elamisluba enne 1995.a. 12.juulit ja kellele on elamisluba antud ning kes ei kuulu VS § 12 4. lõikes nimetatud välismaalaste hulka. Kuigi V.T. taotles elamisluba 17.06.95.a. ja talle anti Vabariigi Valitsuse 31.12.96.a. korraldusega nr 1024-k tähtajaline elamisluba, ei ole tal õigust taotleda elamisluba VS § 20 lg 1 alusel ja tema alalise elamisloa taotlust ei saa menetleda Vabariigi Valitsuse 16.06.98.a. määrusega nr 137 kinnitatud korra alusel, kuna ta kuulub VS § 2 lg 4 nimetatud välismaalaste hulka. V.T.ile on alalise elamisloa andmine VS § 12 lg 3 alusel kui VS § 12 lg 5 alusel erandina elamisloa saanud välismaalasel välistatud.

2) Kaebuse esitaja leidis, et VS § 20 lg 1 annab õiguse nõuda alalist elamisluba, kuna ta on välismaalane, kes on taotlenud elamisluba enne 1995.aasta 12.juulit ja kellele on elamisluba antud, ta ei kuulu VS § 12 lg 4 nimetatud välismaalaste hulka, mistõttu säilivad varasemates EV õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused ning lg 2 tulenevalt ei vaja ta tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul Eestis töötamiseks tööluba. Temale ei oleks pidanud eraldi väljastama tööluba

6 ja nõudma selle taotlemiseks riigilõivu tasumist. Kuna ta vastab lg 1 märgitud tingimustele, siis on tal alates 1998 aasta 12.juulist õigus taotleda alalist elamisluba Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras. Veel leiab ta, et tal on õigus taotleda alalist elamisluba tulenevalt rahvusvahelistest lepetest ja kehtinud VS § 9 lg 1 p 3 ning § 12 lg 1.1 p 5 . Kaebaja leiab, et tema õigused tulenevad ka Riigikohtu Halduskolleegiumi lahendist S.M. asjas ja usaldades 26.07.94.a. allakirjutatud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimuses Eesti Vabariigi territooriumil“ (Kokkulepe) tulenevaid õigusi, kuna artikli 2 p 3 märgitud nimekirja kantud isikud ei saa elamisluba mitte erandina, vaid tulenevalt Kokkuleppest. Leiab, et KMA oleks pidanud tegema lahendi vaid lähtudes ja viitega VS § 9 lg 1 p 3 –välislepingust tulenev õigus viibida Eestis ja VS § 12 lg 1. p 5- kui isik, kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul.

3) Kohus leiab, et V.T. on taotluse lahendamise ajal kehtinud VS mõistnud vääralt. Vaidlust ei ole küsimuses, et V.T. on välismaalane, tal ei ole ühegi riigi kodakondsust. VS § 3 lg 1 kohaselt on välismaalaseks isik, kes ei ole Eesti kodanik. VS § 5 lg 1 kohaselt Eestis viibivale välismaalasele tagatakse Eesti kodanikuga võrdsed õigused ja vabadused, kui põhiseaduses, käesolevas ja muudes seadustes või Eesti välislepingutes ei ole sätestatud teisiti; lg 2 kohaselt välismaalasele kindlustatakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest ja rahvusvahelistest tavadest tulenevad õigused ja vabadused.

Asjasse puutuvad õigusnormid. VS § 9 lg 1 sõnastus alates 01.05.03.a. oli järgmine- Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Eestis töötamiseks peab välismaalasel olema tööluba, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused on : p1) elamisluba; p2) viisa, sellega Eestis viibimiseks ettenähtud tähtaja jooksul; p 3 ) välislepingust tulenev õigus Eestis viibida; p 4) Vabariigi Valitsuse otsusest viisanõudest loobumise kohta tulenev õigus Eestis viibida; p 5) vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Lg 1.1 kohaselt välismaalase, kes on taotlenud elamisloa kehtivusajal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras elamisloa pikendamist või alalist elamisluba, viibimine Eestis on seaduslik kuni tema taotluse suhtes otsuse tegemiseni. Lg 3 kohaselt KMA-st võib tähtajalist elamisluba taotleda p 5 tulenevalt välismaalane, kes viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel ja taotleb uut tähtajalist elamisluba, p 8 kohaselt välismaalane, kes asus Eestisse elama enne 1990.aasta 1.juulit ega ole pärast nimetatud tähtaega lahkunud elama mõnda teise riiki. VS § 11 kohaselt on elamisluba p 1) tähtajaline, mis antakse kehtivusega kuni 5 aastat; p 2 tulenevalt alaline. Lg 2 kohaselt tähtajalist elamisluba pikendatakse välismaalase taotluse alusel, kui elamisloa andmise alus ei ole ära langenud ja puudub elamisloa pikendamisest keeldumise alus ja kui elamisloa pikendamine on põhjendatud. Lg 3 (jõustus 01.05.03.a) kohaselt antava tähtajalise elamisloa kehtivuseaeg välismaalasele, kes on püsivalt viibinud Eestis tähtajalise elamisloa alusel vähemalt kümme aastat järjest, on viis aastat ja seda pikendatakse välismaalase taotluse alusel viieks aastaks korraga, välja arvatud juhul, kui välismaalane taotleb tähtajalist elamisluba või pikendamist lühemaks ajaks. VS § 12 sätestab elamisloa andmise alused. Lg 1 kohaselt antakse tähtajaline elamisluba välismaalasele töötamiseks (p 1); ettevõtluseks (p1.1); õppimiseks ( p 2); elama asumiseks Eestis alaliselt elava lähedase sugulase juurde (p 3); kelle püsiv legaalne sissetulek tagab tema äraelamise Eestis ( p 4); kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul (p 5) ja lg 2 tulenevalt välismaalasele, kes on abielus Eestis alaliselt elava isikuga, võib anda tähtajalise elamisloa. Lg 3 kohaselt alalise elamisloa võib anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa käesoleva paragrahvi 1.lõike punkti 1 või 2 alusel. Lg 4 sätestab juhud, mil välismaalasele elamisluba ei anta. Lg 4 p 7 sätestab, et elamisluba ei anta isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi

7 relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud ja p 10, kes töötab või on põhjendatud alus arvata, et ta töötab välisriigi luure-või julgeolekuteenistuses või on olnud või on põhjendatud alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure-või julgeolekuteenistuses ning vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku-või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse. Samas lg 5 kohaselt käesoleva paragrahvi 4.lõike punktides 5-8 ja 14 loetletud välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi punktides 1- 4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu.

Tööluba § 13 .1 lg 1 kohaselt on luba, millega antakse välismaalasele õigus Eestis töötada tööloas määratud ajal; lg 4 kohaselt ilma tööloata võib Eestis töötada välismaalane, kellel on alaline elamisluba ( p 1), kes on kinnipeetav, vanglas viibimise ajal (p 2), kellel on elamisluba töötamiseks, loas määratud tingimustel (p 3), jne. § 13 lg 1 nõuab, et Eestis töötamiseks peab välismaalasel olema tööluba, kui käesolev seadus ei sätesta teisti ja lg 3 kohaselt tööluba ei ole Eestis töötamiseks vaja välismaalasel, kellel on alaline elamisluba (p 1) ja p 3 tulenevalt käesoleva seaduse § 20 1.lõikes nimetatud välismaalasel. Tulenevalt § 13 lg 3 p 3 ei vaja tööluba Eestis töötamiseks isik, kes on nimetatud VS § 20 lg 1, mistõttu kaebuse esitaja on huvitatud, et ta loetakse välismaalaseks, kellele laieneb VS § 20 lg 1 märgitud õigus töötada tööloata.

VS § 20 – enne 1995.aasta 12.juulit elamisluba taotlenud välismaalase õiguslikud tagatised. Lg 1- välismaalasele, kes on taotlenud elamisluba enne 1995.aasta 12.juulit ja kellele on elamisluba ning kes ei kuulu välismaalaste seaduse § 12 4. lõikes nimetatud välismaalaste hulka, säilivad varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused. Lg 2- käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud välismaalane ei vaja tema tähtajalise elamisloa kehtivuse jooksul Eestis töötamiseks tööluba ning tal on õigus taotleda alalist elamisluba Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras alates 1998.aasta 12.juulist.

Kaebuse lahendamisel on olulised kaebaja viidatud RK Halduskolleegiumi lahendid S.M. kaebustes ja kohus viitab käesolevalt lahendile nr 3-3-1-89-04 03.02.05.a. ; kohus viitab täiendavalt Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-14-03 04.04.03.a. ja nr 3-3-1-10-03 17.03.03.a. ja vastustaja poolt oluliseks peetud RK Halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-2-1-01 23.04.01.a.

4) 03.02.05.a. Riigikohtu HK otsuses märgitakse ära ühtlasi varasem lahend 24.10.02.a. haldusasjas nr 3-3-1-43-02. Riigikohus leidis tõlgendades Kokkulepet ja enne 16.01.04.a. jõus olnud VS § 12 redaktsiooni ja jõudis järelduseni, et seaduses pole sätestanud kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmise keeldu, need isikud saavad taotleda ka alalist elamisluba; kui nimekirja kantud sõjaväepensionär on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis vähemalt viis aastat ega kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis tuleb talle VS § 12 lg 3 alusel anda alaline elamisluba. Riigikohus ei muutnud oma seisukohta 03.02.05.a. otsuses. V.T. leiab, et ta on kantud sõjaväepensionäride nimekirja perioodil august kuni detsember 1994.a. ja selle kohta esitas KMA nimekirja koopia tlk 107- 108. Nimekirjas on märgitud kaebaja nimi jrk nr 195 all. KMA leiab, et kaebaja on kantud Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride nimekirja (kokkuleppejärgne nimekiri).

Kohus leiab, et märgitud asjaolu, et kaebaja on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, ei oma käesolevas asjas määravat tähendust. J.L. kaebuse arutamisel haldusasjas nr 3-3-1-14-03 04.04.03.a. oli peamisek vaidlusküsimuseks, kas J.L. on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes, nagu kaebaja oli ise väitnud. Riigikohtu HK märgitud otsuse punktis 12 teeb järelduse ja viited, et kolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 tehtud otsustes asunud seisukohale, et teenistus endise NSVL Julgeolekuorganites pole käsitletav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. VS eristab selgelt teenistust välisriigi relvajõududes (VS § 12 lg 4 p7) ja teenistust välisriigi julgeolekuorganites (VS § 12 lg 4 p 10). Ka käsitletakse VS § 12 lg-s 6 teenistust välisriigi julgeolekuorganites, erinevalt teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti

8 riigi julgeolekule. Julgeolekuorganid pole seega samastatavad relvajõududega. Kolleegium märkis, et endise NSVL julgeolekuorganites teeninud isikuid ei saa välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikuteks Välismaalaste seaduse mõttes muuta pelglalt see, et neile võisid laieneda või laienesid NSVL relvajõudude teenistusmäärustikud. Eestis paiknenud endise NSVL RJK kohapealsed asutused pole kolleegiumi arvates võrreldavad relvajõudude koosseisu kuulunud üksustega, nagu polgud ja pataljonid. Kohus leidis, et ei ole tõendatud, et isik teenis kaadrisõjaväelasena endise NSVL relvajõududes, ebaõigesti on viidatud VS § 12 lg 4 p –le 7. Veel leiti, et asjaolu, et isik pole endise NSVL relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelane välismaalaste seaduse mõttes, ei välista iseenesest seda, et ta on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes; nimelt ei pruugi Eesti seaduse ja välislepingu mõtteaparatuur kattuda. Otsuse p 19 ja p 20 kohaselt relvajõudude pensionäri mõiste avas kolleegium Lepingus antud realavajõudude mõiste kaudu. Lepingu art 1 p 1 määratletakse relvajõude järgmiselt: „Relvajõud“ - Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Vene Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtimisorganid, operatiivkoondised, väekoondised, väeosad, ettevõtted, asutused, organisatsioonid ja sõjaväeõppeasutused“. Punktis 21 märgitikolleegiumi arvates on Lepingus art 1 p 3 antud definitsioonis oluline see, et Vene Föderatsiooni relvajõudude Eestist väljaviimise lepingus toodud relvajõudude mõiste ei hõlmanud endise NSVL RJK Eestis tegutsenud kohapealsete asutuste töötajaid. Märgitud asutused pidid oma tegevuse Eestis lõpetama palju varem, kui sõlmiti Leping, ning teistsugustel alustel. Endiste julgeolekutöötajate ja pensionäride sotsiaalset staatust püüti lahendada eraldi kokkuleppega, kuid see lepingu sõlmimiseni ei jõudnud.

Kohus etteruttavalt märgib, et vastustaja on õigesti viidanud Riigikohtu HK lahendile 23.04.01.a. nr 3-3-2-1-01, millega on antud seisukoht, kuidas suhtuda kaebaja poolt nimetatud 18.12.91.a. kokkuleppesse. Seda kokkulepet ei ole vaja eraldi käesolevas asjas uurida, kuna selle kokkuleppega seotult on kohtu jaoks siduvalt olemas Riigikohtu seisukohad. Riigikohus märkis, et 18.12.91.a. on sõlmitud kokkulepe, millega Eesti riik võttis NSVL, mille õigusjärglane on Vene Föderatsioon, ees rahvusvahelise kohustuse mitte piirata endise ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee töötajate õigusi nende eelneva töötamise tõttu riiklikus julgeolekukomitees. Leping tuli avalikkuse ees ilmsiks 25.10.2000.a. ja selle tõestatud koopia esitati Venemaa Saatkonna poolt Tallinna HK-le haldusasjas nr 2-1268/2000. Kuna kokkulepet pole nimetatud Eesti Välisministeeriumi poolt koostatud ja Riigi Teatajas avaldatud jõus olevate lepingute nimekirjas, siis ei ole pooled jõudnud siduva kokkuleppeni. Anti hinnang ka Kokkuleppe koostoimest Lõppaktiga. Kolleegium järeldas, et Lõppakt ei ole Eestile siduv välisleping. Kaebuse esitaja märgitud põhjustel ei saa toetuda õiguste kaitsel endise NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee töötajaid puudutava 18.12.91.a. sõlmitud kokkuleppele või lõppaktile.

26.07.94.a. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest (Leping) ja Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimuses Eesti Vabariigi territooriumil (Kokkulepe) käsitlemisel on Riigikohtu Halduskolleegium märkinud 17.03.03.a. otsuses nr 3-3-1- 10-03, et isikud, kes pidid lepingu järgi Eestist lahkuma, kuid seda ei teinud ja said hiljem tähtajalise elamisloa, asuvad Eestis õiguslikul alusel. Selliselt tähtajalise elamisloa pikendamisel tuleb isikut käsitada NSVL või Venemaa relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelasena, kelle elamisloa pikendamise taotlus tuleb lahendada Välismaalaste seadusega selliste isikute jaoks kehtestatud alustel ja korras. Kokkuleppejärgne soodne õiguslik reziim ei saa laieneda sellisele isikule hoolimata sellest, et talle makstakse pensioni samas korras kui isikule, kes on sõjaväepensionärid Kokkuleppe mõttes.

Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole kaebuse esitaja sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes kelle suhtes oleks soodustavalt otsekohalduv Kokkulepe ja ta ei ole Kokkuleppe subjekt. Kohus leiab, et kaebaja ei ole selles mõttes sõjaväepensionär, kelle elamisloa pikendamisest saab keelduda vaid siis, kui ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule ja kes võib taotleda alalist elamisluba. Kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mitte Kokkulepet, vaid Välismaalaste seadust.

9

Ülaltoodu alusel leiab kohus, et kaebuse esitaja kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kaebuse esitaja õigusi ei riku tähtajalise elamisloa andmine ja sellega seotult tööloa andmine. Kuigi kaebuse esitaja on asunud Eestisse enne 1995.a. 12.juulit, ta on taotlenud elamisluba enne 1 1995.aasta 12.juulit, talle on väljastatud tähtajaline elamisluba, ei ole täidetud tema suhtes VS § 20 lg 1 märgitud tingimused. Kaebuse esitaja kuulub VS § 12 4.lõikes nimetatud välismaalaste hulka. Kui isik kuulub VS § 12 4.lõikes märgitud isikute hulka, siis ta ei saa taotleda alalist elamisluba, tal on õigus tähtajalisele elamisloale ja töötamiseks vajab ta täiendavalt tööluba. Kohus leiab, et V.T. kuulub taotluse esitamise ajal VS § 12 lg 4 märgitud isikute hulka, kuid erinevalt vastustajast leiab, et täpsemalt selle sätte p 10 märgitud isikuna. Ta on töötanud välisriigi julgeolekuteenistuses ja ei kuulu Kokkuleppe regulatsiooni alla. Vastustaja poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendis on kohus samuti leidnud, et kaebaja töötamine ENSV RJK , Burjaatia ANSV RJK-s on käsitletav töötamisena välisriigi julgeolekuteenistuses VS § 12 lg 4 p 5 mõttes, kuid pidas võimalikuks KMA-l anda kaebuse esitajale tähtajaline elamisluba ja keelduda alalise elamisloa andmisest.

Kaebuse esitaja on märkinud, et teda eksitab või temale jääb vastuoluliseks vastustaja väide, et ta on sõjaväepensionär, kes saab pensioni Kokkuleppe alusel ja vastustaja käsitleb teda p 7 tulenevalt välisriigi kaadrisõjaväelasena, mis justkui viitab, et ta saaks nõuda Kokkuleppe otsekohaldamist. Kohus leiab, et kui KMA oleks otsuse tegemisel kaebajat käsitlenud Kokkuleppe regulatsiooni alla kuuluva isikuna, siis poleks ta otsust teinud, vaid VS § 14. 2 lg 2 tulenevalt oleks otsuse langetanud Vabariigi Valitsus; § 14 .2 lg 1 tulenevalt olid volitused KMA-l Vabariigi Valitsuse 22.04.03.a. määrusest nr 121. Kohus järeldab, et otsuse tegemisel ei käsitlenud vastustaja kaebajat kui Kokkuleppe subjekti, vastupidiselt oleks pidanud ta andma taotluse üle lahendamiseks valitsusele. Kohus nõustub kaebajaga, et kui vastustaja käsitleb tema töötamist julgeolekus tegeliku teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, mille kohta tema sõjaväepiletis vastavat teenistust märgitud ei ole, siis tekib vastuolu vastustaja kohtule antud selgituste ja tehtud otsusega. Kuna kohus on eelnevalt leidnud, et kaebuse esitaja on tulenevalt riigikohtu lahenditest käsitatav julgeolekutöötajana, kes ei ole relvajõudude kaadrisõjaväelane, siis kohus ei nõustu vastustaja kõigi selgitustega vastupidises (tulenevalt Kaitsepolitseiameti tõlgendustest relvajõudude kohta ja Vastuluure sõnastikust; õiguslikku hinnangut andma seaduse tõlgenduses on Riigikohus). Märgitu ei muuda aga haldusasjas kohtu põhijäreldust, et KMA vaidlustatud otsus on lõppjäreldustes kaebajale soodne haldusakt ja annab kaebuse esitajale õigused, mis on lõpptulemis kooskõlas kehtiva Eesti ja rahvusvahelise õigusega ega riku kaebaja õigusi sh kaebaja viidatud põhiseaduslikke õigusi. V.T.ile on antud tähtajaline elamisluba, ta on saanud tööloa, tema suhtes ei kohaldu VS § 20 lg 1. V.T. kuulub VS § 12 lg 4 nimetatud välismaalaste hulka, nagu seda tuvastas ringkonnakohus ja KMA. Kuna KMA käsitles kaebajat VS § 12 lg 4 p 7 märgitud isikuna, siis motiveeris ta otsust põhjendusega, et VS § 12 lg 5 kohaselt võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada VS § 12 lg 4 p-des 5-8 ja 14 nimetatud välismaalasele, kui tema suhtes ei ole tuvastatud VS § 12 lg 4 p –des 1-4, 9-13, ja p 15 loetletud asjaolu, mis välistaks elamisloa pikendamise. Kaebuse esitaja suhtes võeti aluseks asjaolud, et tema suhtes on võimalik erandina tähtajalist elamisluba pikendada, kuna ta saabus Eestisse 1956.a. ning ei ole lahkunud elama mõnda teise riiki, ta on kauaaegne sisserändaja. KMA esindaja selgitas istungil, et arvestati rahvusvahelise õiguse normidega ja rahvusvaheliste lepingutega. Väide ei saa kaebajat eksitada, nagu V.T. istungil leidis. Rahvusvahelise õiguse ja lepingutega arvestamine on võimalik ka viisil, et neid uuritakse ja leitakse, et nad ei kohaldu kaebuse esitajale ega ole ka põhimõtteliselt vastuolus kokkulepitus, ehkki lepped ei realiseerunud. Kuna lepingutest tulenevaid õigusi V.T.i suhtes ei ole rikutud, siis ei saa väita, et vastustaja on jätnud lepingud tähelepanuta või kaebajat eksitanud nimetades, et ta arvestas välislepinguid.

V.T. on VS § 12 lg 5 alusel saanud erandina tähtajalise elamisloa pikenduse seadusega sätestatud maksimaalseks tähtajaks. Ehkki kohus leiab, et V.T.i tulenevalt VS § 12 lg 5 võiks jätta ilma elamisloast, nõustub kohus vastustaja järeldustega, et tema suhtes ei ole tuvastatud ohtu Eesti

10 riigile. See tähendab sisuliselt, et vastustaja on kaalunud isiku õigusi, avalikku huvi, põhiseaduslikke väärtusi ja isiku õigust elada Eestis ning koos perekonnaga. Vastustaja märkides, et ta arvestas rahvusvahelise õiguse normidega, tähendab muuhulgas, et võeti arvesse vastavalt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovitust Rec (2000) 15 ja kaebajat tuleb lugeda kauaaegseks sisserändajaks, kelle väljasaatmise üle otsustamisel tuleb arvestada tema käitumist, elamisloa kestust, elamisloa andmisest keeldumise tagajärgi tema perekonnaliikmetele, sidemeid päritolumaaga ning tema poolt püsivat ohtu riigi julgeolekule. Kui kaebuse esitaja jätta ilma elamisloast, tuleks võtta seisukoht tema väljasaatmise võimalikkuses. Julgeolekus teeninud isiku puhul on võimalik viidata temast tulenevale potentsiaalsele ohule, kuid on õiguspärane, et asja lahendamisel lähtutakse isiku faktilisest käitumisest, tema suhtes varem tehtud otsustest ja muudest asjaoludest.

Kaebaja on eelnevalt korduvalt saanud elamisloa ja kohus lähtub Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-52- 02 (p 13) antud põhimõttega, et isikut ei saa elamisloa andmise otsustamisel ühesuguste asjaolude puhul erinevatel ajahetkedel kohelda erinevalt. Isikut tuleb erinevatel ajamomentidel, kui pole muutunud õiguslikud ja faktilised asjaolud või pole ilmnenud seniteadmata asjaolusid, kohelda ühtemoodi. Käesolevaks ajaks ei ole kaebuse esitaja suhtes asjaolud muutunud ja kohus leiab, et vaidlustatud otsus, kui isikule soodne otsus, tuleb jätta muutmata. Tähtajaline elamisluba võimaldab proportsionaalselt riigi soovitud eesmärgiga säilitada kontroll endise julgeolekutöötaja üle ja isikust tuleneva konkreetse ohu korral on võimalus muuta oma senist otsust haldusorgani initsiatiivil. Ülaltoodud asjaolusid arvestades ei saa kohustada kaebuse esitaja taotluse alusel KMA-d muutma osaliselt haldusakti õiguslikke aluseid ja kohustada hüvitama temale elamisloa ja tööloa saamisel tasutud riigilõivu. Kaebuse esitaja viidatud õigusnormid ei kuulu kohaldamisele ja kaebaja kaebuse eesmärgiks ei ole saavutada olukord, mil tema taotlust hakatakse uuesti menetlema. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei kuulu rahuldamisele kaebaja taotlused „kõrvaldada tema passist elamis-ja tööloa kleebis või ID kaardist tähtajalise tööloa kohta kehtiv märge“, kuna kaebuse esitajal ei ole õigus nõuda alalist elamisluba. Kohus selgitas seejuures kaebuse esitajale, et kleebiste kõrvaldamine ei muudaks kaebuse esitaja tähtajalist elamisluba alaliseks elamisloaks, selleks tuleb haldusakt tühistada ja anda välja uus otsus. Kohus leiab, et kaebuse esitaja eesmärgiks ei ole kahjustada ennast ning puudub vajadus suunata asi uueks arutamiseks põhjusel, et kohus on (erinevalt vastustajast) leidnud, et kaebaja kuulub VS § 12 lg 4 p 10 märgitud isikute ringi. HMS § 67 tulenevalt leiab kohus, et isik on haldusakti kehtima jäämist usaldanud ja asunud kasutama tähtajalisest elamislaost tulenevaid õigusi, ta on korraldanud oma elu ja tööasjad arvestusega, et ta võib Eestis elada ja töötada. Kaebaja ei ole esitanud enda kohta ebaõigeid andmeid, mis tingiksid usaldusega mittearvestamise, haldusorgan ei ole asunud haldusakti kehtetuks tunnistama. Kuigi kohus on motiveerinud haldusakti õigusliku aluse teistsuguselt, ei ole kaebuse eesmärgiks olnud tähtajalisest elamisloast ilmajäämine või tähtajalise elamisloa uuesti väljastamine. Kohus leiab, et kuna kaebuse esitaja leidis, et rikutakse tema õigusi HKMS § 7 lg 1 tulenevalt ja kohus õiguste rikkumist ei tuvastanud, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata täies ulatuses. 5) Kaebuse esitaja tasutud riigilõiv 10 krooni tuleb jätta kaebaja kanda, kuna kohus ei rahulda kaebust- HKMS § 92 lg 1.

Karin Kalmiste kohtunik

11