3-03-49/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Haldusasi nr 3-.3-255/04

29.11.04.a. Tallinnas

Tallinna Halduskohtu kohtunik Karin Kalmiste arutas avalikul kohtuistungil M.R.`i kaebust

ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 14.04.03.a. otsuse nr 12562

tühistamise nõudes.

Asja kohtulikul arutamisel viibisid kaebaja esindajad Ülo Raasmann ja esindajana

vandeadvokaat N.Lausmaa; vastustaja volitatud esindaja Tiit Mäger; kolmanda isikuna

kaasatud J.B.`i esindaja vandeadvokaat Aleksander Glikman.

Kaebuse asjaolud

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni (edaspidi Linnakomisjon) 2.novembri 1998 otsuse nr 10319

punktiga 1 loeti Tallinnas, Gonsiori tn xx, endine aadress Gonsiori tn xx, endisel kinnistul nr

4984 asunud hoones korter nr xx omandireformi objektiks.

Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal

korteriühingule "Peavari", mida käsutas osamaksu alusel korteriühingu liige A.S.

ja otsuse punktiga 3 tunnistati nimetatud korteri suhtes omandireformi õigustatud subjektiks

M.R.. Linnakomisjoni 28.detsembri 1998 otsuse nr 10444 punktiga 1 tehti parandus

kaebaja nime kirjapildis ( M.R. M. R.'iks).

2. Omandireformi objektiks tunnistatud korteris elab J.B., kes oli vaidlustanud

Linnakomisjoni eelpoolnimetatud otsused. J.B. käsutas Gonsiori tn xx asuvat korterit nr xx

üürilepingu alusel ning omandas selle Tallinna Kesklinna Valitsusega 21.novembril 1995

sõlmitud ostu-müügilepingu alusel.

3. Tallinna Halduskohtu otsusega 31.03.2000 a haldusasjas nr 3-656/2000 rahuldati kolmanda

isikuna kaasatud J.B.`i kaebuse alusel M. R.`ile õigusi andvad haldusaktid –

otsused nr 10319 ja 10444. Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.10.2000.a. haldusasjas nr 3-

219/2000 eelnevalt viidatud kohtuotsuse muutmata.

4. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon võttis vastu uue otsuse nr 12562 14.04.03.a., mille p 1

kohaselt loeti Tallinnas, aadressil Gonsiori t xx (endine aadress Gonsiori t xx) endisel kinnistul

nr 4984 asuvas elamus asuv korter nr xx koos sellele vastava muu osaga elamust omandireformi

objektiks. Ehitised on natsionaliseeritud ja natsionaliseerimine avaldatud ENSV Teatajas

27.11.1940 nr 57, 1940, jrk nr-i 1297 all. Otsuse p 2 kohaselt jäeti rahuldamata M.

R.`i avaldus omandirefromi objektiks oleva vara tagastamiseks, kuna ei ole tõendatud, et

Gonsiori t xx krt nr xx oleks kuulunud natsionaliseerimise ajal A.S.le või oleks

olnud tema kasutuses osamaksu alusel. Otsuse p 3 kohaselt tuleb jätta otsuses olevad andmed

kandmata endiste omanike ja vara registrisse.

Kaebuse esitaja seisukohad

M.R. esitas 23.12.91.a. Tallinna Linnavarade Ametile avalduse oma isale Aleksander

S.le (sünd. 16.01.1896, surnuks tunnistatud 19.03.1948) kuulunud korteri tagastamiseks .

Algselt oli ta märkinud avalduses väära aadressi, hiljem selgitati välja, et A.S. oli

korteriühingu „Peavari“ liige alates selle asutamisest 11.01.1939 a ja ühingule kuulus maja

Gonsiori xx. A.S. kasutuses oli osamaksu alusel majas korter nr xx.

ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonile pandi kohustus teha asjas uus otsus.

Otsuse kohaselt ei ole kaebaja tõendanud, et omandireformi objektiks olevas elamus asuv

korter nr xx oleks osamaksu alusel vara õigusvastase võõrandamise ajal olnud A.S.

omandis.

1) Kaebuse esitaja ei nõustu tõenditele antud hinnanguga.

Tegelikult A.S. ja H.T.e vahel väidetavat osaku võõrandamistehingut ei

toimunud ning ühistu juhatus on kuritarvitades oma ametiseisundit vormistanud 1940.a.

jooksul fiktiivsete dokumentide alusel osaku üleandmise A.S.lt H.T.ele .

Tegevus oli ebaseaduslik ja vastuolus korteriühistu „Peavari“ põhikirja ning sel ajal kehtinud

Kooperatiiviühingute ja nende liitude seaduse ja Balti Eraseaduse sätetega.

Asjakohaseid ja sisulisi tõendeid ei ole hinnatud kogumis ja osa tõendeid on jäetud põhjuseta

tähelepanuta.

2) Kaebuse õiguslikud asjaolud:

Korteriühistu Peavari loodi 11.01.1939.a. a A.S. oli asutajaliikmeks. Kooskõlas

põhikirjale oli ta maksnud korteriühistu arvele seisuga 12.09.39.a kokku osamaksu 4421.-

krooni ja ka lisavastutusraha 500.-krooni 29.03.1940.a. Tõendatud on märgitu liikmemaksude

arvestuse raamatu sissekandega selle osas nr 9. Üldkoosoleku otsusega anti tema kasutusse

osamaksu alusel krt nr xx. Kaebaja osutab tähelepanu K/Ü Peavari juhatuse koosolekute

protokollide raamatu kolmele asjassepuutuvale sissekandele:

1. Protokoll nr 14 16.07.40.a., mille teksti kohaselt juhatus otsustab lubada major A.S.l

üle anda oma liikmeõigused ja kohustused A.S.ale 16.07.1940.a. arvates.

2.Protokoll nr 15 26.07.40.a. juhatuse protokolli nr 14 muutmiseks otsustab võtta K/Ü Peavari

liikmeks H.T.e ja lubab A.S.l üle anda oma liikmeõigused ja kohustused H.T.ele

26.07.1940.a. arvates.

3. Protokoll nr 19 09.11.40.a., mille p 4 kohaselt juhatus arvestades A.S. teadaannet

väidevalt 27.07.1940.a. (sic!) otsustab lugeda A.S. ühingu liikme õigused ja kohustused

krt xx peale üle läinuks H.T.ele. Major S. otsustati lugeda ühingu liikmest

lahkunuks ja H.T. ühistu liikmeks arvates 27.07.1940.a.

Lisaks on Liikmemaksude arvestuse zurnaali osas nr 9 tehtud kuupäevata kanne A.S.

osamaksu ülekandmiseks H.T.e osamaksu arvele, mille kohta on zurnaalis avatud osa 22.

Osa nr 22 sissekande kohaselt on A.S. poolt tasutud osamaks 4421 krooni kantud

26.07.1940.a. juhatuse otsusel H.T.ele, kusjuures lisavastutusraha 500.-krooni lahtris on

märgitud ülekandmise kuupäevaks 3.IV 40 (sic!), s.o kuupäev, mil ei olnud veel tehtud ühtegi

juhatuse otsust tema vastuvõtmise kohta ühistu liikmeks.

01.11.40.a. ENSV Teatajas nr 37 avaldatud Eesti NSV ajutise ÜNPr seadlusega

natsionaliseeriti linnades ja teistes suuremates asulates asuvad suured majad ning ENSV

rahvakomissaride Nõukogule tehti ülesandeks koostada vastavad nimekirjad. ENSV

Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 27.11.1940.a., mille aluseks oli ülaltoodud ÜNPr

seadlus, täiendati Tallinna linnas natsionaliseerimisele kuuluvate elamute nimekirja ja selles

nimekirjas oli nr 1297 all märgitud ka Laulupeo/Gonsiori xx elamu, mis kuulus K/Ü Peavari.

Seega on natsionaliseerimise ajaks 01.11.1940.a.

Vastustaja leidis, et protokolliga nr 15 26.07.40.a. ja sissekandega liikmemaksude arvestuse

žurnaalis on tõendatud A.S. ja H.T.e vahel enne maja õigusvastast võõrandamist

27.11.1940.a. toimunud osamaksu võõrandamistehing, kuid kaebaja leiab, et asjas on teiste

tõenditega leidnud tõendamist, et väidetav võõrandamine on toimunud fiktiivselt ning ilma

võõrandatava vara seadusekohase üleandmiseta tehingu väidetevate osaliste poolt.

3) Kaebuse juriidiline põhjendus

Vastavuses Vabariigi Valitsuse 28.01.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompneseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning

tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi Kord) p 2.1 tuleb vara tagastamiseks

tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel

omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikele.

Kaebaja jääb seisukohale, et Gonsiori korteri osamaks hoone õigusvastase võõrandamise ajal

01.11.40.a. kuulus A.S.le, kuivõrd väidetavat osamaksu võõrandamistehingut sisuliselt ei

toimunud ning osaku väidetav üleandmine on teostatud seadust rikkudes. Näilik tehing ei too

kaasa õiguslikke tagajärgi (TSÜS § 84, 87, 89).

Sama põhimõte kehtis 1940 a-l Balti Eraseadusest tulenevalt.

K/Ü Peavari põhikirja § 5 kohaselt allub ühingu tegevus kooperatiivühingu ja nende liitude

seadusele ja teistele vastavatele ja praegu kehtivale ja tulevikus kehtima pandavatele seadustele

ja määrustele.

Vaidlusaluse osamaksu võõrandamise tehingu tegemise ajal kehtinud viidatud seaduse § 24

(08.05.1931.a. redaktsioonis) võib ühingu liige äriaasta kestel anda edasi mitteliikmele oma

äriosad sellekohase kirjaliku kokkuleppe alusel, kui ühingu juhatus annab nõusoleku

üleandmiseks. Põhikirja § 14 kohaselt liige, kes soovib ühistust lahkuda, on kohustatud sellest

teatama kirjalikult ühistu juhatusele, ära näidates ühtlasi isiku, kes on nõus tema asemele

astuma ühingusse kõigis lahkuva liikme õigustes ja kohustes. Ühingul on eesõigus lahkuva

liikme ruume võtta oma valdamisele samadel tingimustel, missugustel lahkuv liige on

kokkuleppinud väljaspool ühingut seisva ja ühingule vastuvõetava isikuga. Ostueesõigus kehtib

ühe kuu jooksul ning alles pärast selle tähtaja möödumist on juhatusel õigused ja kohustused

üle anda uuele liikmele. Üleandmise kohta tehakse märkus osatähtedele ja ühingu raamatuisse.

Sellist kirjalikku kokkulepet krt xx osaku üleandmise kohta ei ole olemas, arhiivis puudub

A.S. kirjalik tahteavaldus ühistu liikmete hulgast lahkumise kohta.

Protokollidest üksnes viimases – 09.11.40.a. – mainitakse mingit A.S. teadaannet, kuid

selle teksti olemas ei ole; kirjavahetuse registreerimise raamatus mingit märget ei ole tehtud

H.S.a, H.T.e avalduste laekumise kohta. Juhatusel puudus seaduses nõutav eelmise ja

uue liikme kirjalik kokkulepe ja põhikirjas nõutav eelmise liikme kirjalik avaldus ühistu

liikmete hulgast lahkumise kohta ja osamaksu üleandmise kohta. Liikmemaksude raamatu

sisekannete alusel on A.S. poolt tasutud rahaline osamaks üksnes juhatuse otsusel

H.T.ele, seejuures puudub igasugune märge sellest, et osamaksu üleandmiseks oleks

olemas A.S. nõusolek või siis kirjalik kokkulepe endise ja uue liikme vahel. Protokolli nr

19 p 4 kanne on vastuolus seaduse kui ka ühingu põhikirjaga. Protokoll nr 15 26.07.40.a. on

aga vormistatud fiktiivselt, tagantjärgi, mitte protokolli koostamise ajal. Loogiliselt dokumente

analüüsides on selge, et kui 26.07.40.a. läksid liikme õigused üle H.T.ele, siis puudus

tarvidus sama küsimust käsitleda uuesti 09.11.1940 ja teha sisekanne , et H.T. tuleb lugeda

liikmeks alates 26.07.1940.a. Seda toetab ka asjaolu, et osamaksude raamatu osa nr 22 sisaldab

sissekannet, mille kohaselt on lisavastutusraha 500 krooni H.T.e nimele arvestatud juba

03.04.40.a., mil ta veel K/Ü liige ei olnud.

Kaebaja leidis veel, et tegemist on võltsinguga ja kirjatehniline ekspertiis teeb selle võltsingu

kindlaks, kuivõrd juba visuaalsel vaatlusel on näha, et protokoll nr 15 on kirjutatud hoopis teise

käekirjaga, kui eelnevad ja järgnevad protokollid sellel aastal, kusjuures käekirjal on suur

sarnasus 1942 a protokolle vormistanud isiku käekirjaga. Tekib ka kahtlus protokollide

allkirjade ehtsuses, kuivõrd allkirjad on kirjutatud erinevat värvi tingiga, võrreldes

protokolliga. Originaalil, kus sissekanded lehe mõlemal poolel, on võimalik välja selgitada,

kumb tekst kummal lehepoolel on kirjutatud varem, samuti on võimalik tuvastada

kirjutusvahendi keemilisi omadusi, võrreldes neid nii 1940.a. tehtud, kui ka hilisemate

sissekannetega ja tuvastada sarnasused või erisused.

Protokoll nr 19 tekst ei vastanud põhikirja nõuetele, kuivõrd liikme õiguste ja kohustuste

üleandmist tagasiulatuvalt pole üldse ette nähtud, sellest vajadus võltsida protokolli nr 15.

Võltsimine tõendab tehingu fiktiivsust.

Vaidlusalsue tehingu ajal puudus Eestis tsiviilkoodeks ning tsiviilõiguslike õigussuhete alusena

kohaldus BES.

BES § 678 kohaselt arvatakse mitteseaduslikuks iga omandust, mis vägivallaga omaks võetud,

ehk salaja ilma selle inimese teadmata, kelle poolt vasturääkimist selles asjas oodata oleks.

BES § 681 sätestab, et omandist võrsuvatel õigustel on aineks omanduse alleshoidmine ja

kaitsmine ja omanduse õiguse jälle maksvaks seadmine, kui see kaotatud on. BES § 682

kohaselt iga omandus, kui niisugune, seisab isesuguse seaduse kaitse all. BES § 684 kohaselt

omanduse rikkumiseks arvatakse ka, kui omanikul oma omandit tarvitada ei lasta. K/Ü Peavari

liikme A.S. omandiõigus krt xx võõrandati ilma tema teadmata ja BES kohaselt salaja,

mistõttu selline omandamine H.T.e poolt ei saanud olla seaduslik. Seega sai vara

võõrandamise ajal olla üksnes A.S. seaduslikus omandis ning kaebajal, kui tema pärijal,

on õigus nõuda selle vara tagastamist.

Natsionaliseerimise ajaks oli 01.11.40.a. Kui isegi oletada, et 09.11.1940.a. protokolli nr 19

koostamise ajaks oli A.S. saatnud juhatusele mingi teate oma osamaksu võõrandamise

soovi kohta, siis selleks ajaks oli natsionaliseerimine juba toimunud, järelikult õigusvastase

võõrandamise ajal kuulus vara A.S.le.

ÕVVTK jättis ülaltoodud asjaolud arvestamata, kuigi Korra p 36 kohaselt on tal kohustus

arvestada kõiki uusi asjaolusid.

Vastustaja seisukohad

Kaebuse esitaja väited on arvesse võetud ja analüüsitud, esitatud tõendid kogumis kinnitavad,et

vaidlustatud haldusakt vastab seaduse nõuetele.

Vastustaja on arvestanud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2000 nr 3-219/2000 otsuse

seisukohtadega, Harju Maakohtu 27.04.01.a. otsusega tsiviilasjas nr 1-338/01.

Vaidlustatud otsuses on ära märgitud seisukohad, mis on saadud tõendite uurimise kogumis ja

asja arutamise käigus ei ole vastustaja otsuse seisukohti muutnud.

Kolmanda isiku seisukohad

Endiste Korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse (EKLKTKS )

§ 3 lg 1 kohaselt tuleb tõendada, et korteriühingu elamu võõrandamise hetkel oli korter vara

tagastamise avalduses märgitud K/Ü liikme omandis või osamaksu alusel tema kasutuses. Seega

tuli tõendada kaks õigusliku tähtsusega asjaolu: 1) et avalduses märgitud isik oli

natsionaliseerimise hetkel korteriühingu liige; 2) et ta kasutas korteriühingu elamus korterit

osamaksu alusel.

Korra p 21 kohaselt tõendatakse neid asjaolusid arhiividokumentide, teiste organisatsioonide

poolt välja antud või muude dokumentidega. Vastustaja on kooskõlas nõuetega talitanud ja

eksitav on kaebaja väide, et on jäetud arvestamata asjas esitatud ja kogutud tõenditega.

Asjas on leidnud tõendamist, et elamu kuulus endisele korteriühingule Peavari. Linnakomisjon

pidi tuvastama, kes oli korteriühingu liige ja käsutas korterit nr xx osamaksu alusel seisuga

27.11.1940.

A.S. osas on tõendatud üksnes seda, et ta oli pärast korteriühingu Peavari asutamist

korteriühingi liige ja oli osamaksu tasunud, tõendamata on, et ta oli korteriühingu liige ja

käsutas korterit nr xx elamu õigusvastase võõrandamise hetkel. Vara õigusvastase

võõrandamise hekel käsutas korterit nr xx osamaksu alusel H.T., kelle pärijate hulka

M.R. ei kuulu.

Vara tagastamise toimikus puuduvad dokumendid selle kohta, et A.S. käsutas korterit

osamaksu alusel korteriühingult maja õigusvastase võõrandamise ehk natsionaliseerimise

hetkel 27.11.1940.a.

Tallinna Linnaarhiivi teatisest 04.03.44 .a. nähtub, et seisuga 01.11.40 oli korteriühingu

liikmeks H.T. ja A.S. nime loetelus ei esine. Arhiiviteatises märgitakse, et Peavari

osamaksude raamatu kohaselt on A.S. osamaks üle kantud H.T.e arvele. Seda

tõendavad teatisele lisatud koopiad ühingu kiri 05.08.42 a Eesti p.v. KVS Tallinna Osakonnale

ja seal on märgitud 01.11.40.a. seisuga liikmeks H.T.; osamaksude raamatu väljavõtted

kinnitavad viimase osamaksu tasumist 12.09.1939; korteriühingu juhatuse 26.07.40 a otsusega

nr 15 kanti A.S. osamaksud 4421 kr üle H.T.e osamaksu arvele. Peavari kviitungi

kontsust nr 53 nähtub, et ühing võttis 29.09.40 a H.T.elt ühingu liikmeks astumise maksu

ja 1940.a. kulueelarve järgi augusti ja septembrikuu eest 160 krooni, kokku 170.-krooni.

Tallinna Linnavalitsuse korteritoimkonna õiendist nr 666 nähtub, et 19.10.40 a on Gonsiori t

xx korteris elavale H.T.ele väljastatud luba lisapinnale suuruses 10 m.2 .

Kaebusele lisatud K/Ü juhatuse 1940 a protokollid kinnitavad kaebuse esitaja väidetele

vastupidist. Protokoll nr 15 ühemõtteliselt kinnitab vastustaja otsuse õigsust. Juhatuse otsus on

täies kooskõlas osamaksude raamatu osaga nr 9, milles on kanne A.S. osamaksu

ülekandmise kohta H.T.e osamaksu arvele viitega osale 22. Kande kohaselt on A.S.

osamaksude osa lõpetatud. Osamaksude osas on avatud osa nr 22 H.T.ele, kus on 27.07.40

kanne, et juhatuse otsusega protokoll nr 15 on A. S. osamaks 4421 krooni, so kogu

summas, üle kantud A.S. arvelt H.T.e arvele. Kanded osamaksude raamatus on

tehtud juhatuse otsuse alusel, so õiguslikul alusel, mis kinnitab, et osamaksudega seotud

liikmeõigused on juhatuse 26.07.40.a. otsusel üle antud H.T.ele.

Väited, et juhatuse otsus ei ole kooskõlas K/Ü põhikirjaga, on eksitavad. Kuigi

halduskohtumenetluses ei saa vaidlustada eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuseid, saab

märkida, et juhatuse otsus on kooskõlas põhikirja § -ga 14. Otsuse on teinud pädev organjuhatus;

liikmeõiguste ja kohustuste üleandmise kohta on tehtud kanne osamaksude

raamatusse. Väär on väide, et H.T. ei ole osamaksu K/Ü –le tasunud. Põhikirja p14

kohaselt ta seda ei pidanud tegema, sest temale kanti üle A.S. osamaks. Osamaksu peab

tasuma ühingus uus liige üksnes põhikirja § -is 15 märgitud juhul, s.o. siis, kui lahkuv liige ei

leia endale asemikku ja temale makstakse lahkumisel osamaks välja. Et ei ole säilinud

A.S. avaldus ühingust väljaastumiseks ning andmed avalduse registreerimiseks, ei saa

kummutada juhatuse otsuses märgitut. Õiguslik tähendus puudub ka asjaolul, et H.T. ei

olevat tasunud omavastutussummat. EKLKTKS ei seosta sellega omandireformi mõttes

õiguslikke tagajärgi. Pealegi on osamaksude raamatu osas nr 2 tehtud märge, millest tuleneb, et

H.T.e arvele on kantud ka endise liikme A.S. polt tasutud omavastutusmakse 500.-

krooni.

Eksitav on väide, et H.T.e asemel oleks pidanud olema ühingu liikmeks juhatuse otsuse

16.07.40.a. alusel, protokoll nr 14 kohaselt A.S.. Juhatuse 26.07.40.a. otsuses (protokoll nr

15) on üheselt mõistetavalt kirjas, et seoses H.T.e vastuvõtmisega liimeks, on juhatuse

otsust 16.07.40.a. selles osas muudetud. Erinevalt A.S.ast, kanti H.T.e puhul üle

ühingu liikmena A.S. osamaks ja H.T. asus kasutama ühingu liikmena osamaksu

alusel korterit nr xx.

Meelevaldsed on järeldused, et kanded osamaksude raamatus on tehtud tagantjärgi 1942.a.

Järeldusi ei saa teha põhjustel, et käekirjad kannete tegemisel on erinevad või et 1942 a

teatises on H.T.e aadressiks märgitud Tatari t 6. Isegi kui kanne oleks tehtud

hilinemisega, siis ei omaks see A.S. liikmelisuse seisukohalt õiguslikku tähendust.

Osamaksu ülekandmise õiguslikuks aluseks on juhatuse otsus ja ühingu liikme õigused ei sõltu

sellest, millal osamaksu üleminek on kajastatud ühingu arvepidamises. K/Ü juhatuse osas

väidetav võltsimine 05.08.40.a. kirja osas Eesti Kinnisvara Seltsile ning ühingu liikmete

nimekirjas 05.08.42.a.

Kaebaja väited ja esitatud dokumendid A.S. sõjaväeteenistusse puutuvalt ja väidetava

varjamisega seotud asjaolud omaksid tähtsust siis, kui otsustamisel oleks vara reaalse

repressiooniohu tõttu mahajätmise tuvastamise küsimus, kuid selles osas on olemas jõustunud

Harju Maakohtu otsus.

K/Ü Peavari elamu haldamisele üleandmise akt 10.04.42 a ei seostu A.S. väidetava

liikmeksolekuga korteriühingus 1940.a novembris. Vabariigi Valitsuse määrus nr 91 ei oma

seost vaidlusesemega, samuti välajavõtted notar Kristleri 1940.a. raamatust, natsionaliseeritud

K/Ü Peavari maja dokumentide üleandmise akt, A.Tˇ.i osamaksude leht, endise K/Ü

liikmete pärijate koosoleku protokoll nr 1 24.03.93.a.

Põhjendamatu on taotlus kirjaekspertiisi tegemiseks. Kanded on tehtud enam kui 60 a tagasi

ja puudub võimalus võtta võrdlusmaterjali; oluline ei ole, kelle käega on tehtud kanded, vaid

kannete sisu. Põhjendamatud ja alusetud on väited dokumentide võltsimises, kadumises.

Kaebuse arutamise käigus ja vastavalt kaebaja uute motiividega esindaja täpsustas oma väiteid

täiendavate tõenditega, mille üksikasjaline analüüs kinnitab, et vaidlusalune otsus on kooskõlas

seaduse nõuetega.

Kohtu seisukohad ja otsus

Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale ja

esitatud lisatõendeid leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.

1. Vaidlusaluse vara õigusvastane võõrandamine toimus 27.11.1940.a. Kohus ei saa ümber

hinnata Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsusega nr 3-219/2000 03.10.2000.a. tuvastatud

asjaolusid.

HKS § 17 kohaselt tuleb lugeda tõendatuks vara õigusvastase võõrandamise märgitud aeg.

2. Kohus märgib esmalt ära kaebaja poolt oluliseks peetavad küsimused, mis on kaebajas

jätkuvalt (sõltumata toimunud protsesside arvukusest), tekitanud kaheldavusi.

Vaidlus on tekkinud põhjusel, et kaebaja leiab, et vara tagastamise toimikus olevate ja kohtule

esitatud dokumentidega on üheselt tõendatud hoopis vastupidine ja senimaani on jäetud rida

dokumente arvestamata või toimikusse lülitatud vaid osaliselt, kuigi ta on koheselt esitanud

tõendid, mis otseselt märgivad vastupidist.

1) Kaebaja väidab, et arhiividokumendid on kas võltsitud või neist ei saa teha järeldusi

A.S.le kuulunud õiguste kahjuks.

Kohus kontrollis kaebaja väidete alusel põhistust dokumentide võltsituse osas ja märgib

järgmist.

Kaebuse esitaja on muuhulgas leidnud, et osa dokumente on olnud vahepael kadunud või

jäänudki kadunuks, mida kinnitab eessõna K/Ü Peavari arhiivifondile, mille koostajaks

16.11.01.a. on Tallinna Linaarhiivi peaspetsialist M.Sutt. Kohus leiab, et kuigi märgitud

kokkuvõttes on ära toodud, et K/Ü arhivaalid on Tallinna Linnaarhiivile üle antud kahel korral

ja esimese üleandmise kohta ei ole säilinud andmeid, kohalt puudub väikekorterite

ehitusühingute fonditoimik, mis oletuste kohaselt anti üle Tallinna Linna RSNTK EV poolt

1980.a. keskel, ei ole põhjust arvata, et üleantud osa on kõrvaldatud tahtlikult ja omandireformi

käigus nn tõeste asjaolude varjamiseks. Kuna 16.11.2001 oktoobris on antud üle arhiivile K/Ü

väärtuslikumad raamatud, protokolliraamatud, siis puudub mõistlik põhjus arvata, et pidi

tekkima vajadus kõrvaldada dokumente, kuivõrd üleantud ja säilinud osa annab piisava

informatsiooni, et teha kindlaks K/Ü liikmelisus ja muud asja lahendamiseks vajalikud andmed.

Protokolliraamatusse kantud juhatuse koosolekute otsuste kanded on ajalises järjestuses ning

teistsuguse käekirjaga protokoll nr 15 26.07.1940.a. märgib, et selle on protokollinud mitte see

isik, kes on protokollinud enamuse koosolekuid, kuid märgitu iseenesest ei tähenda, et

protokoll oleks mitteusaldusväärne või tehtud kannet saab nimetada võltsinguks. K/Ü

protokollide koostamiseks ei ole kindlat nõuet, et protokolle peab koostama alaliselt üks ja sama

isik, millist nõuet ei olekski võimalik seada. Vastupidiselt nn alalise protokollija haiguse või

muul põhjusel puudumisel ei oleks saanud ühingu juhatus funktsioneerida ja seada sisse

mõistlikku ning vajalikku jooksvat töökorraldust. Kaebaja leidis seejärel, et protokoll on

kirjutatud tagantjärgi ja ilmselt aastal 1942. Kohus leiab, et isegi kaaludes tagantjärgi

kirjutamise oletuslikke vajadusi ja põhjusi ja arvestades, et see protokoll on teistsuguse

käekirjaga, ei tähenda oletus, et juhatusel puudus vastav otsustus või tahe fikseerida faktiline

olukord nii, nagu protokoll seda kajastab. Samal ajal kogumis muude tõenditega on leidnud

kinnitust, et protokollitud otsus kajastub järgnevates makseid fikseerivates andmikes vastavuses

protokollitud otsusele ja toimingute teostamise ajale, mistõttu protokolli võltsimiseks puudub

motiiv. Protokollide numbrid kulgevad ettenähtud järjestuses. Et protokollid on ajalises ja

numbrilises järjestuses ning protokollide samasugune numbriline ja ajaline andmestik kajastub

samal ajal tehtud muude dokumentide kannetes, siis ainuüksi protokollide raamatu nn

võltsimine ei oleks andnud soovitud tulemust – varajata mingeid asjaolusid. Sellisel juhul

peaksid olema võltsitud ka juhatuse otsustega kaasnevad muud dokumendid. Vaidlust ei ole

küsimuses, et üks protokollidest on ka visuaalsel vaatlusel tehtud erinevas käekirjas ning kohus

ei pidanud vajalikuks ja võimalikuks rahuldada taotlust, teostada asjas käekirja ekspertiis või

ekspertiis, mis võiks kinnitada, kas kanne tehti aastal 1940 või tagantjärgi 1942.a. Kaebaja

taandus oletusest, et protokoll nr 15 võidi kirjutada tänapäeval.

Kohus lisab veel, et tagantjärgi kirjutamisel oleks pidanud nii või teisiti olema protokolli nr 15

teksti kandeks jäetud vastav koht ja kindel teadmine, mis sinna on kandmata, mis lõppastmes

tähendab ikkagi, et vastav otsus oli olemas. Kaebaja leidis veel, et üks juhatuse liige ja

protokolle allkirjastanud isik- V.i allkiri ei saa olla tõene. Kaebaja andmetel sai V.

surma vanglas juba 1941 (mürgitati perekonna andmetel). Kohus leiab, et kaebaja enda väiteid

aluseks võttes tuleks järeldada, et V. (surnud 1941) ei saanud protokolli allkirjastada

enam 1942.a ega ka hiljem. Seega ei saadud juba märgitud põhjusel vormistada protokolli aastal

1942 või hiljem. V.i allkiri on visuaalselgi vaatlemisel olnud protokollides kogu aeg

ühesugune. Kahtlusi protkolliraamatu kannetes või muudes dokumentides kraabete olemasolu ja

ülekirjutuste kohta ei esitatud. Kohus ülaltoodu kokkuvõtteks leiab, et kaebaja kahtlused

protokolliraamatu kannete võltsimises on ainetud.

2) A.S. poolt ühingule makstud lisavastutuse raha 500 kr. tagastamata jätmise kohta on

kaebaja arvates oluline moment. A.S.ga ettenähtud korras lõpuarve tegematajätmise kohta

samuti.

Kaebaja nimetatud väite osas on olemas loogiline selgitus kooskõlas asjas kogutud muude

andmetega. Kohus peatub märgitud küsimusel lühidalt analüüsides tõenditest tehtud järeldusi

kogumis, kuid märgib siinkohal, et osamakude raamatu osas nr 2 tehtud märkest tuleneb, et

H.T.e arvele on kantud endise liikme A.S. polt tasutud omavastutusmakse 500.-

krooni.

3) H.T. ei elanud osamaksude temale ülekandmise ajal juunis 1940 märgitud korteris.

Kohus leiab, et seaduse kohaselt peab olema tõendatud elamu õigusvastaselt võõrandamise ajal

korteri käsutamine osamaksu alusel ning seadus ei seosta korteri käsutamist osamaksu alusel

selles tegelikult elamisega. Kaebaja ei ole ka ise seisukohal, et sündmuste aja seadus keelas isikul

omada mitut korterit ja määrata sissekirjutus või elukoha aadress omal äranägemisel. Kaebaja ei

väida ka seda, et A.S. ise kasutas korterit samal ajal kui H.T..

4. Kaebuse lahendamisel tuleb kohtul arvestada käesoleval juhul, et ÕVVTK Tallinna

Linnakomisjon pidi arvestama 14.04.03.a. otsuse nr 12562 langetamisel asjas kogutud tõenditega

ja ka jõustunud kohtulahenditega.

Tallinna Halduskohus on lahendanud otsusega nr 3-656/2000 31.03.2000 vaidlusküsimuse, mille

tulemused on üle kontrollinud Tallinna Ringkonnakohus ja otsusega 03.10.2000.a. nr 3-219/2000

tuvastatud asjaolud on siduvad vastustajale ja käesovalt asja lahendavale kohtule.

Jõustunud kohtuotsusega on leidnud tuvastamist, et K/Ü Peavari elamu õigusvastase

võõrandamise ajal ei olnud A.S. enam ühingu liige ega kasutanud korterit nr xx osamaksu

alusel, ta ei jätnud korterit maha reaalse repressiooniohu tõttu, vaid andis osamaksu üle

H.T.ele. Kohtuotsuse aluseks olnud dokumendid ei ole võltsitud.

Kohus on eelenvalt märkinud, et kaebaja väidete alusel on tehtud täiendav kontroll põhjusel, et

kaebaja leidis, et kõik dokumendid ei olnud uuritud.

Kohtute poolt oli tuvastatud, et K/Ü Peavari juhatuse 26.07.40.a. otsus ja selle protokoll, mille

alusel võeti H.T. ühingu liikmeks A.S. asemel ja lubati A.S. osamaks üle kanda

uuele liikmele H.T.ele; zurnaalpearaamatu kirjed tõendavad, et H.T. on maksnud

29.09.1940.a. ühingu liikmeks astumise maksu ja alates 1940.a. augustikuust kuni elamu

natsionaliseerimiseni osuseid ja muud makseid ning A.S. enam alates augustikuust ühingule

makseid ei teinud. Kviitungi nr 53 konts lisaks pearaamatu andmetele kinnitab, et H.T. on

29.09.1940.a. maksnud ühingule liikmeks astumise maksu 10 krooni ja septembrikuu osused

160.-krooni. Osamaksude raamatu osade nr 9 ja 22 on tõendatud, et juhatuse otsusel 26.07.40.a.

(protokoll nr 15) on A.S. osamaks 4421 krooni üle kantud H.T.ele. Kuna H.T.el on

eraldatud lisaelamispinna luba Tallinna Korteritoimkonna 19.10.1940.a. poolt ja seda kinnitab

õiend nr 666, näitab H.T.e poolt ka reaalselt korteri kasutamisele asumist. Tallinna

Kesklinna Rahvakohtu 07.12.1959.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-3181 on tuvastatud, et

A.S. elas kuni mobiliseerimiseni 1940 a koos abikaasa ja lastega ühises elukohas Nõmmel;

Pikk t 89. K/Ü Peavari 05.08.1942 kiri Eesti Kinnisvara Seltsi Tallinna osakonnale, millest

nähtub, et 01.11.40 a seisuga oli ühingu liikmeks H.T. ja A.S. nime ühingu liikmete seas

ei eksisteeri 01.11.40.a. seisuga. Olemas on K/Ü Peavari liikmete nimekiri, milles krt nr xx

liikmeks on H.T. ja puudub A.S. nimi.

Need andmed on jäänud muutumatuteks.

Harju MK esitas kaebaja avalduse, mille lahendamisel olid kaebaja väited edutud. Harju MK

otsusega 27.04.01 a. nr 2/1-338/01 jäeti M.R.i avaldus rahuldamata, kuna kohus

tuvastas, et A.S. astus enne natsionaliseerimist K/Ü-st välja ja tema asemele astus liikmeks

H.T.. H.T. omandas A.S.lt osamaksu enne elamu natsionaliseerimist. Kohus hindas,

et tegemist on tsiviilõigusliku tehinguga ja ei ole tõendatud tehingu näilikkus.

Kohus nõustub kolmanda isiku poolt kogutud ja esitatud materjalide põhjal esindaja täiendavate

seisukohtadega, et protokollide seadmine kahtluse alla ei ole põhjendatud ning loogiliselt tõendite

kogumis protokolli isegi tagantjärgi vormistamise tuvastamisel juhatuse tegutsemise ajal ei oleks

muutnud faktilist ja õiguslikku olustikku.

Kaebuse esitaja oli esitanud kohtule käsikirjalise nimekirja 1940 a tulude seni puudunud osa. Kui

arvestada dokumenti koos K/Ü Peavari pearaaamtuga, mis on raamatupidamisearvestuses

kronoloogiline register ja mida peeti kasasapõhiselt, siis kronoloogiline järjekord kirjendab kõiki

korteriühingu majandustehinguid, sh deebet- ja krediitmaksed eraldi arvete lõikes. Pearaamatu

kirjed on tehtud raamatupidamise algdokumentide alusel ja kajastab laekunud makseid sularahas

ühingu kassasse kviitungi alusel tehtud maksetena ja pangaarve vahendusel tehtud makseid.

Peraaamatu kirje makse tegemise kohta tähendab, et vastav makse on tegelikuklt tehtud

konkreetsel päeval, näitab kes selle tegi ning mis liiki maksega on tegemist. Kui pearaaamatust

vastav kirje puudub, siis tähendab see asjaolu,et vastavat makset või makset üldse ei ole tehtud.

Peraaamatus lk 20 on näha,et A.S. tasus viimase makse 1940 a eelarve alusel juulikuus

osusena 80 krooni 25.07.40.a. ja vastavalt on tehtud kirje 511. Makse on tehtud kassa kaudu.

Peale märgitud aega ei ole pearaamatu kirjetes kandeid, et A.S. on tasunud makseid. Alates

augustikuust on pearaaamatus kanded kõiki ühingu liikmeksolekust tulenevate maksete osas

teinud H.T., kes on juhatuse 26.07.40 a otsusega A.S. asemele võetud vastu ühingu

liikmeks. Pearaamatu lehelt 22 nähtub, et 29.09.40 a on H.T. maksnud kassasse ühingu

liikmeks astumise maksu ja 1940 a eelarve järgi augusti-ja septembrikuu osuse 170 krooni , kirje

581. Märgitud kirje osas on säilinud raamatupidamise algdokument, mille olemasolul on eriline

tähendus. Säilinud kviitungi konts nr 53 kohaselt on H.T. tasunud 29.09.40.a. ühingusse

liikmeks astumise maksu ja 1940 a kulueelarve järgi augusti-ja septembrikuu osuse kokku 170

krooni. Kuna pearaamatu kirje nr 581 ühtib kirje aluseks oleva algdokumendiga ja kviitungi

kontsule on kantud pearaamatu kirje nr 581, siis on ümberlükkamatult tõendatud , et 26.07.40.a.

otsus ja 29.09.40.a otsus ja koostatud protokollid vastavad tegelikele asjaoludele ja isikute tahtele.

Kaob vastuolu kaebuse esitaja nimetatud põhjustel. H.T., kes oli juhatuse 26.07.40.a. otsusega

ühingust lahkunud A.S. asemele võetud vastu liikmeks, tasus 29.09.40.a. põhikirja alusel

tulenevalt § 10 ap „a“ ettenähtud sisseastumismaksu 10 krooni ja ap “d“ kohaselt augusti-ja

septembrikuu osused. Pearaamatu lk 23 kinnitab, et H.T. on tasunud 25.10.40 a eelarve järgi

ka oktoobrikuu osuse 80 krooni, sooja vee arve eest 19, 20 krooni ja tehtud on kirjed 627-628.

Sedavõrd rohkelt tehtud makseid ja muid andmeid kinnitab, et H.T. oli ühingu liige, tasus

liikmeks astumise maksu, muid liikmelisusest tulenevaid makseid ja korterit pidi kasutama kas

H.T. või tema poolt usaldatud isik, kuna soojaveearve tasumine märgib ühtlasi, et korterit

ekspluateeriti. Kaebajal puuduvad andmed, et A.S. oleks kasutanud korterit.

Kviitungiraamatusse köidetud raamatupidamise arvestuse algdokumentide plangid koosnesid

kahest osast, ärarebitav osa, et väljastada see maksjale ja kontsast, ehk kassa orderist. Viimane jäi

raamatupidamise algdokumendina ühingu raamatupidamisse ja selle alusel tehtud kirje

pearaamatusse. Kaebaja kahtlus, et üks pool dokumendist puudub, on ainetu. Kuna puuduv osa

tuleb anda makse tegijale, siis ei saa seda raamatupidamise dokumentides olla.

Kohus nõustub ka vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga selles, et on rida olulisi tõendeid ja

asjaolusid, mis kinnitavad, et H.T. ei olnud lihtsalt variisik või fiktiivne isik ühingus. Ühingu

liikmeks astumise maksete kõrval on pearaamatu andmetel lk 25 H.T. 20.11.40.a. tasunud

ühingu kassasse garaaži üüri ajavahemiku eest 20.08.40.a. kuni 11.1940 kokku 42 krooni, tehtud

vastav kirje 679. Kui H.T.el ei oleks olnud reaalset ühinguga puutumust, nagu väidab

kaebaja, siis ei ole samas kaebajal selgitust, missugustel põhjustel H.T. pidi tasuma märgitud

maksed või sai üldse tasuda neid makseid. A.S. seesuguseid makseid teinud ei ole.

Kaebaja esitatud käsikirjalise dokumendi „1940 a tulud“ kohaselt olevat A.S. tasunud

26.11.40.a. K/Ü-le 85, 60 kr. Kolmas isik ja vastustaja leidsid, et erinevalt pearaamatust ei ole

märgitud dokument samaväärsete õiguslike tagajärgedega dokument, mis eelnevalt nimetatud, ka

ei ole dokument koostatud hea raamatupidamise tava järgi. Arhiivi dokument puudub, kes selle

koostas, ei ole teada. Puudub kande „26.11. S. 85,60 „ tegemise aluseks olnud

raamatupidamise algdokument.

Kaebaja väitis, et algdokument on olemas olnud, kuid tõendeid selles ei esitanud.

Samas ei ole tõendeid, et need kanded astuksid iseisvalt tähendust omavana teiste dokumentide

loogilisse ahelasse. Märgitud summa laekumist ei kajasta pearaamat, samas on kanded kõigi

laekumiste osas 1940 a novembrikuu kohta. Säilinud osa kajastab eelkõige ajavahemikus 20.11

kuni 05.12.40 kandeid; ühingu pearaamat kajastab 1940 a käiku kuni 01.01.1941.a. Kuna on

tehtud aastalõpu kokkuvõtted, oleks loogiliselt pidanud liikuma A.S. makse kirjena

pearaamatusse ja laekumine oleks kajastaud 1940 a kohta koostatud ühingu aastakäibes.

Kohus leiab, et märgitud dokument ainsa ja eraldiseisvana muudest tõenditest ei võimalda ümber

hinnata muude tõendite kogumis tehtud järeldusi ning jätta arvestamata eelnevalt nimetatud

ühingu tegevust ja tööd reguleerivaid ja fikseerivad dokumendid. Siinkohal võib üksnes oletada,

et tasutu võis olla võlgnevus.

Kohus ei nõustu kaebaja esindaja seisukohtadega, mis antud ühingu liikmelisuse kohta tulenevalt

kehtinud õigusnormidest. Kohus leiab, et vastustaja ja kolmas isik on õigesti viidanud, et

Põhikirja § 11 kohaselt anti ühingu liikmele kasutada korter ja seda seniks, kuni ta on ühingu

liige. Ühe ja sama korteri osas ei saa ühingus olla samaaegselt kahte liiget. Seega pidi A.S.

astuma liikmest välja, et asemele oleks saanud astuda H.T.. Lahkunud liikme kohustustesse

astus antud juhul H.T. ja seda lahkunud liikme A.S. õigustes ja kohustustes. Peale

märgitud faktilist muutust ei saanud A.S. olla enam ühingu liikmeks ega isikuks, kes kasutas

korterit osamaksu alusel.

Eksitav on väide, et H.T.e asemel oleks pidanud olema ühingu liikmeks juhatuse otsuse

16.07.40.a. alusel, protokoll nr 14, kohaselt A.S.. Juhatuse 26.07.40.a. otsuses (protokoll nr

15) on üheselt mõistetavalt kirjas, et seoses H.T.e vastuvõtmisega liimeks, on juhatuse

otsust 16.07.40.a. selles osas muudetud. Erinevalt A.S.ast, kanti H.T.ele üle ühingu

liikmena A.S. osamaks ja H.T. asus kasutama ühingu liikmena osamaksu alusel

korterit nr xx. Ka märgitust tulenvalt ei ole kogutud tõendid eksitavad ning sisulises vastuolus

H.T.e liikmelisuse küsimuses.

Kohus leiab, et kaebaja esindaja seletused A.S. elukäigu kohta kaudselt selgitavad, miks

H.T.e ja A.S. liikmelisuse küsimustes esineb kaebaja jaoks arusaamatusi ja ta

kahtleb, kas A.S. võis anda avalduse liikmeks lahkumise kohta või millal A.S. võis

avaldada tegelikult tahet liikmeks lahkumise kohta. Kohus leiab, et seni, kuni kaebaja lähtub

eeldusest, et A.S. pidi ennast varjama või reaalselt ka varjas ja selle tõttu ei saanudki ta

kaitsta või kontrollida temale kuuluvate õiguste rikkumist ühingu poolt, ei asetu kaebaja jaoks

kohtu kasutuses olevad tõendid loogilisse järjestusse. Kohus leiab vastupidiselt, et kuna

A.S. suhtes ei ole tõendatud, et tema liikumine Eesti piires oli takistatud, ta ei olnud ilma

jäetud vabadusest ning lahkus maal asuvasse elamusse ohutuse kaalutlustel, siis kuni

mobiliseerimiseni Nõukogude Armeesse oli tal võimalik saada nii teavet kui ülevaadet

korteriühingus toimuvast. Natsionaliseerimise ajal oli A.S. vabaduses ja kaebaja esindaja

väidetel mobiliseerimata ja viibis kord Tallinnas, kord mujal. Välistatud ei ole, et A.S.

otsis võimalust korteri müümiseks juba 1940 a kevadest, sellest tingituna on märgitud

andmetes võimalike liikmetena kord A.S., kord H.T.. Kohus leiab, et kaebaja esindaja

esiletoodud põhjused, et K/Ü teostati A.S. suhtes liikmest väljaarvamine jms tegevused

põhikirjaliste rikkumistega ja A.S. teadmata, on motiivitud. A.S.l oli õigus ja

võimalus liikmeks lahkumiseks, tal ei saanud puududa ülevaade tema vara edasise saatuse

suhtes, kui oletada, et juhatus tegutses kaebaja tahteavalduseta. Pigem viitab A.S.

elukäiku kirjeldav osa, et ta ettenägelikult oli nõukogude armee tulekut kartes astunud samme

selleks, et tema liikmelisus ja seotus ühinguga lõpetatakse võimalikult kiiresti ja temale

käratult, kuna teatavasti varakama isiku elukäik nõukogude armee või võimu saabumisest oleks

toonud ja tõi kaasa eelkõige repressioone. Sellises olukorras võis puududa ka A.S.l endal

motivatsioon järgida täpselt senikehtinud reegleid et saavutada edu. A.S. puhul ei ole

välistatud, et ta võis juba 1940 a kevadest teha avaldusi, et ta oma liikmelisuse ühingus

lõpetab. Ehkki ei ole teada, kes otsis ühingusse uut liiget, on leidnud lõppkokkuvõttes

kinnitust, et lahkuva liikme asemel astus liikmeks H.T. ja osamaks kanti üle tema nimele.

Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et A.S. ja H.T. omavahel ei saanud teha

tasaarveldust. Osamaksu oleks pidanud põhikirja alusel (§ 15) tasuma A.S.le ühing juhul,

kui ei oleks leitud lahkuva liikme asemikku ja ühing oleks pidanud vahetult arveldama

A.S.ga. Isegi kui H, Terras ei olnud A.S.ga eelnevalt kokku leppinud liikmelisuse

küsimustes, ei näe kohus põhjust kahelda selles, et H.T. asus kasutama oma liikmeõigusi.

Kaebaja oli vabastatud kohtumäärusega õigusabi eest tasumisest ja kohus kannab määrusega

õigusabikulu riigi arvele- HKS § 94.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKS § 26 lg 1 p 6, § 31 lg 1, lg 4, lg 5 kohus

OTSUSTAB:

Jätta M. R.i kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kuulutamisele

järgnevast päevast arvates Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu.

Apellatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb kohtule teatada 10 päeva jooksul kirjalikult arvates

kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast.

K.Kalmiste

kohtunik