3-00-1/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Haldusasi nr 3-8/04

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

08.12.2004.a.

Tallinna Halduskohtu kohtunik Lea Kuuse arutas 22.11.2004.a. Tallinnas avalikul kohtuistungil I.P.i kaebust Tallinna Linnavalitsuse 15.12.1999.a. korralduse nr 7847-k tühistamise nõudes

Asja arutamisel osalesid: Kaebuse esitaja I.P., Tallinna Linnavalitsuse volitatud esindaja Terje Krais, kolmanda isiku AS X. esindaja Ain Kipper ja volitatud esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann. Kolmanda isikuna kaasatud Y OÜ on palunud asja läbi vaadata ilma Y OÜ osavõtuta.

Asjaolud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.06.1993.a. otsusega nr 721 loeti omandireformi objektiks Tallinnas, endises Harku vallas Kadaka külas endisel kinnistul 1780( endine Kopli talu) krunt suurusega 10,85 ha. Omandireformi õigustatud subjektiks nimetatud vara suhtes tunnistati I.P. ja J. P. võrdsetes mõttelistes osades. Tallinna Linnavalitsuse 14.11.1997.a. korraldusega nr 4433-k tagastati osaliselt õigusvastaselt võõrandatud maa Mustamäe linnaosas aadressil Kadaka tee 185 c (endine Kadaka tee 185) suurusega 3676 m 2 eramaana omandireformi õigustatud subjektidele. 07.04.1998.a. kanti I.P. ja J. P. omanikena kinnistusraamatusse ( registriosa 4581). 13.04.1998.a. sõlmitud kokkuleppe alusel kanti 23.04.1998.a. kinnistusraamatusse kõnesoleva maaüksuse omanikuna I.P.. Kinnistu jagati peale tagastamist 1998.a. kaheks – Kadaka tee 185 C , registriosa 4581, suurusega 2163 m 2 ja Kadaka tee 185 D, registriosa 12227, suurusega 1531 m 2. 20.11.1998.a. esitas AS X. Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 14.11.1997.a. korraldus nr 4433-k”Endise “Kopli talu” maa osaline tagastamine”, kuna tagastatud maal asuvad avaldaja omandis olevad ehitised. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt on kinnisturegistriosast 4581 üle kantud kinnisturegistriossa 12227 1513 m 2 , aadressiks Kadaka tee 185 D, omanikuna 08.04.1999.a. avalduse alusel sisse kantud alates 10.05.1999.a. OÜ Y 15.12.1999.a. korraldusega nr 7847-k otsustas Tallinna Linnavalitsus tunnistada kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 14.11.1997.a. korralduse nr 4433-k “Endise”Kopli talu” maa osaline tagastamine”. Tallinna Halduskohtu 07.06.2000.a. määrusega peatas kohus menetluse haldusasjas nr 3-765/2000 kuni Tallinna Linnakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2/3721- 3651/99 (AS X. hagis I.Pa. ja OÜ Y vastu Tallinnas, Kadaka tee 185 d asuva kinnistu ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamise ja OÜ Y hagis AS X. vastu Tallinnas Kadaka tee 185 paiknevate ehitiste osas 06.12.1995.a. sõlmitud ostu-müügilepingu tühistamise ning AS X. hagis I.P. vastu 97 868.00 krooni nõudes ) kohtulahendi jõustumiseni.

Tallinna Linnakohtu 26.023.2001.a. otsusega tsiviilasjas nr 2/3721-3651/99 jäeti rahuldamata Y OÜ hagi AS X. vastu 06.12.1995.a. müügilepingu ja tasaarvestustehingu tühisuse tunnustamises ja kohtukulude hüvitamises; jäeti rahuldamata AS X. hagi Y OÜ ja I.P.i vastu 09.04.1999.a. müügilepingu tühisuse tunnustamises .Rahuldati AS X. hagi I.P.i vastu kahju hüvitamises ja mõisteti I. .ilt AS X. kasuks välja 97 868.00 krooni kahju hüvitamiseks ja 3666 krooni kohtukulude katteks. AS X. hagi I.P. vastu lammutatud rajatiste taastamise õiguse tunnustamise nõudes jäeti rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2001.a. otsusega tsiviilasjas nr II-2/793/01jäeti AS X., I.P.i ja Y OÜ apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu 26.02.2001.a. otsus muutmata. Riigikohtu 23.05.2002.a. otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-67-02 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2001.a. otsus osas, millega mõisteti I.P.ilt AS X. kasuks välja tekitatud kahju ja saadeti tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Pärast tagastamist 1998.a. kaheks jagatud kinnistust (Kadaka tee 185 C , registriosa 4581 ja Kadaka tee 185 D, registriosa 12227). omandas Kadaka tee 185 C , registriosa 4581, suurusega 2163 m 2 AS X. (kinnisturaamatu kanne 01.07.2002.a.) .

16.12.2002.a. sõlmisid I.P. ja AS X. kompromisslepingu ja Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2002.a. määrusega lõpetati tsiviilasja nr 2-2/1036/02 menetlus.

Kaebuse motiivid

Vaidlustatud korraldus on motiveerimata, seadusevastane ja rikub kaebaja õigust saada maa tagasi. Tagastamise õigusliku alusena esitati korralduses nr 4433-k AÕSRS § 14 lg 3, mille järgi tagastamine loetakse õiguslikuks ka siis, kui tagastataval maal paikneb ehitusloata või maakasutuseta hooneid. Kadaka tee 185 c osal ( uue aadressiga Kadaka tee 185 D) paikneb pooleliolev ja ehitusloa ning maakasutuseta hoone. 1970- datel aastatel tegid omavolilisi ehitustöid selle kivihoone püstitamiseks sõjaväelased oma elamistingimuste parandamiseks, 80-90 aastatel tegi ehitise juures omavolilisi töid Tallinna Taarabaas, mis pankrotistus 1995.a. lõpus. Käesoleval ajal taotleb hoone juurde maad AS X., mille 100% omanik on pankrotistunud Tallinna Taarabaasi direktor Ain Kipper. Tallinna Taarabaas pankrotistus AS X. võlanõude järgi ja AS X. bilanssi läks ka ülalmärgitud pooleliolev omavoliliselt püstitatud kivihoone. Kaebuse kohaselt on taotluse aluseks järgmised asjaolud: Korraldus 7847-k on piisavalt motiveerimata, sest ei käsitle korralduse nr 4433-k õiguslikku alust. Korraldus nr 7847-k on seadusevastane, sest ei arvesta ORAS § 19 lg 1 sätestatut, mille järgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest tulenevad vaidlused lahendatakse kohtu korras. Selle sätte näol on tegemist erinormiga võrreldes üldnormiga, mis KOKS § 33 lg 1 järgi võimaldab kohalikul omavalitsusel oma kehtivaid korraldusi tühistada. Kuna korraldust 4433-k tühistavas korralduses 7847-k on alusena toodud AS X. 20.11.1998.a. taotlus korralduse nr 4433-k tühistamiseks ja taotlus maa ostueesõigusega erastamiseks, siis on tegemist õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlusega, mis kuulub kohtu, ja mitte kohaliku omavalitsuse kompetentsi. Kadaka tee 185 C kinnistati 07.aprillil 1998.a., millest teavitati seaduslikuks korras avalikult.

Oluliseks on ,et korraldus 4433-k on õigusliku alusega, kui arvestada, et Eesti Vabariigis kehtivad Põhiseaduse §-d 10 ja 12 ning õiguspärase ootuse printsiip. Korraldusega 7847 on rikutud kaebaja õigust maa tagastamisele, mida tehti korraldusega 4433-k . Kadaka tee 185 c osal Kadaka tee 185 d paiknev omavoliline ja lõpetamata kivihoone oli antud munitsipaalomandisse 23.09.1993.a. aktiga tähtajalise( 30.04.1994) erastamiskohustusega. Nimetatud aktis on fikseeritud Vabariigi Valitsuse 04.09.1992.a. määruse nr 260 seisukohad,mille kohaselt munitsipaalomandisse üleantavatele ehitistele tuleb vormistada uus maakasutus ja ilma selleta keelustati varaga tehtavad tsiviilõiguslikud tehingud. Erastamiskohutuse täitmata jätmisel sätestas ORAS § 28 munitsipaliseerumise tühistumise. Seaduspärase asemel järgnes Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Taarabaasi õigusvastane ühistegevus. Ülalnimetatud omavoliline kivihoone koos mõnede teiste munitsipaliseeritud ehitistega võeti varahaldusena Tallinna Taarabaasi bilanssi, maakasutus jäeti vormistamata, vara kanti algselt erastamisnimekirja, alustati ehitiste inventariseerimist, mis jäeti pooleli, vara viidi erastamisnimekirjast välja ja läbi pankrotimenetluse läks kaks aastat ja kolm kuud hiljem AS X. bilanssi. 14.06.1993.a. tunnistati kaebaja kõnealuse maa tagastamise õigustatud subjektiks ja moodustati toimik 6874 maa tagastamiseks.Märgitud lahustüki osas vaatas maa tagastamise nõude 07.03.1995.a. läbi Linnaplaneerimise Amet ja fikseeris Kadaka tee

185 järgi paiknevate ehitiste omavolilisuse. 28.08.1997.a. Linnaplaneerimise Ameti detailplaneerimise osakond kinnitas täiendavalt 1995.a. fikseeritud asjaolude õigsust ja maa tagastati 14.11.1997.a. korraldusega nr 4433-k. Viidatud korralduse tühistamise nõude näivaks asjaoluks võib arvatavalt pidada seda, et kuigi maa tagastamise korralduses on tagastamise alusena märgitud AÕSRS § 14 lõike 3 esialgne redaktsioon, mis andis aluse selle maa tagastamiseks, siis 30.03.1996.a. võttis Riigikogu vastu maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse, millega täiendati AÕSRS § 14 lg 3 . Riigikohus on 30.09.1994.a. otsusega 3-4/A-5/94 ja 30.09.1998.a. otsusega nr 3-4-1-6-98 asunud seisukohale, et sellised muudatused on nende isikute suhtes kehtetud, kuna on vastuolus Põhiseaduse §-dega 10 ja 12 ning õiguspärase ootuse printsiibiga kui rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normiga. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määruse nr 36 punktiga 23 kohaselt oli kohaliku omavalitsuse täitevorgan kohustatud vara tagastamise otsustama kolme kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist, juhul, kui nimetatud tähtaja jooksul ei saa ta mõjuvatel põhjustel vara tagastamise küsimust otsustada, informeerib ta sellest õigustatud subjekti, näidates viivituse põhjused. 20.01.1998.a. võeti vastu nimetatud määruse muudatused, millega otsustusajaks maa tagastamisel kehtestati kuus kuud, nähes ette viivituse korral kohustuse informeerida õigustatud subjekti viivituse põhjustest ja uuest otsutamise tähtajast. Käesoleval juhul oli subjektiotsus tehtud juba 14.06.1993.a., tagastatavat maad käsitleti 1995.a., tagastamise korraldus võeti vastu alles 1997.a. Arvestades, et sel ajal ei olnud Tallinna Linnavalitsuse struktuuridel ka erilist tegevuskoormust , sest maa erastamine ei olnud 1993-96 praktiliselt käivitunudki, puudub maa tagastamisega viivitamisel vähimgi õigustatud subjektide poolne süü, see on olnud linnavalitsuse pahatahtlik viivitamine. Toodud põhjustel ei kuulu AÕSRS § 14 lg 3 muudatus 30.04.1996 antud asjas kohaldamisele. Samuti tuleb arvestada, et 30.04.1996.a. muutmisseaduse § 16 lg 1 sätestati muudatuste kehtetus nende menetluste suhtes, milles oli juba algatatud tagastusnõudega maa katastriüksuse moodustamine. Eespooltoodust järelduvalt oli Tallinna Linnavalitsusele selline kohustuslik tähtaeg hiljemalt jaanuar 1994.a. ja seega tunduvalt varem, kui muudeti AÕSRS § 14 lg 3.

Kaebuse esitaja taotleb vaidlustatud korralduse õigusvastaseks ja kehtetuks tunnistamist.

Vastustaja vastuväited

Maa tagastamise korralduse vastuvõtmisel lähtuti asjaolust, et aadressil Kadaka tee

185 C asuval ehitisel puudub ehitusluba, millest tulenevalt on tegemist õigusliku aluseta püsitatud ehitisega AÕSRS § 14 mõistes. 23.09.1993 koostatud riigi vara munitsipaalomandusse üleandmise aktiga nr 20/612 anti aadressil Kadaka tee 185 asuvad hooned ORAS ja Vabariigi Valitsuse 04.09.1992.a. määruse nr 260 ning Riigivaraameti 23.10.1992.a teatise nr 1-671240 alusel erastamiskohustusega üle munitsipaalomandisse. Vara üleandmise akti lisaks oleva põhivarade loetelu kohaselt anti munitsipaalomandisse muu hulgas ka vaidlusalusel maal asuv kontorihoone.

Tallinna Hooneregistri 23.10.1998.a. teatise nr 20122 kohaselt on selle vara omanik AS X., kes omandas vara 06.12.1995 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel pankrotis olevalt Tallina Taarabaasilt. 27.05.1997 koostatud maa looduses eraldamise akti ja 24.09.1998 koostatud krundi plaani alusel eraldati Kadaka tee 185 asuvatele ehitistele ajutiseks kasutamiseks ( 5 aastaks) 21950 m 2 suurune maa-ala. Tallinna Linna RNS TK 29.07.1984.a. otsuse nr 207 kohaselt anti aadressil Kadaka tee 185 asuva taaralao ja kontorihoone juurde tähtajatuks kasutamiseks 1,94 ha linna hoonestusmaast vastavalt skeemile.

Lisaks nähtub toimiku materjalidest , et Eesti NSV Tallinna linna RSN TK 16.05.1986 otsusega nr 223 vähendati maa suurust ja jäeti tähtajatuks kasutamiseks 1,85 ha. Vara tagastamist korraldaval organil puuduvad andmed sellel aadressil asuvatele ehitistele väljastatud ehituslubade kohta. AÕSRS § 14 lg 1 kohaselt maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning ORAS ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitiste või selle osa suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 sätteid ja ehitist võib kasutada pärast ehitusloa andmist ehitisele.

Õigusliku aluseta püsitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub planeerimisja ehitusseaduse § 70 alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. 3.lõike kohaselt käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud ehitise olemasolu ei saa olla aluseks selle maa suhtes maareformi seaduse § 6 2.lõike punkti 3 sätete kohaldamisele, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1.lõikes teises lauses sätestatud ehitise puhul. Seega, kui taotletaval maal asub teisele isikule kuuluv ehitis, tuleb taotluse lahendamisel teha kindlaks, kas ehitis on püstitatud maakasutusõiguse ja ehitusloa alusel.

Lisaks tuleb välja selgitada, kas ehitis on üle antud omandireformi käigus või mitte. Kui üleandmine on toimunud omandireformi käigus, kohaldatakse sellise ehitise suhtes AÕSRS § 15 sätteid olenemata ehitusloa ja maakasutusõiguse olemasolust. Seega välistab nimetatud tingimustele vastava ehitise olemasolu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise MRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt. AÕSRS § 2 lg 2 tulenevalt mõistetakse munitsipaliseerimist vara üleandmisena omandireformi käigus. Sama tuleneb ORAS § 20. Tagastatud maal asuvad omandireformi käigus üle antud ehitised, millisel juhul tuleb maa MRS § 6 lg 2 p 3 ja § 7 lg 1 alusel jätta tagastamata.

Ülaltoodud alustel on linnavalitsus tunnistanud korralduse nr 3344-k kehtetuks, kaevatavas korralduses on kõigile asjaoludele ka viidatud. Vaidlustatud korraldus 7847-k on kooskõlas maa tagastamist reguleerivate õigusaktidega. Põhjendamatu on kaebuse väide, et korraldus 7847-k on motiveerimata, sest ei käsitle korralduse nr 3344-k õiguslikku alust. Kaebaja poolt märgitud viited asjaoludele, millest juhinduti mingi teise haldusakti andmisel ei täida haldusakti motiveerimise eesmärki, milleks on muu hulgas haldusakti kontrollitavus ja arusaadavus.

Korralduses on viidatud kõigile haldusakti vastuvõtmise aluseks olnud õiguslikele asjaoludele. Korralduse kõik viited on asjakohased ja tagavad haldusakti kontrollitavuse. Osundatut kinnitab ka kaebus, milles on vaidlustatud korralduse sisulisi aspekte. Ekslik on kaebuse väide linnavalitsuse poolt vara tagastamisest tulenevate vaidluste lahendamise korra rikkumisest. Korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 19 lg

1 redaktsiooni esimene lause nägi ette õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest tulenevate vaidluste lahendamise kohtuväliselt või kohtu korras.KOKS 33 lg tulenevalt on isikul õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole kaebaja õigusi väidetavalt rikkuva või õigusvastaselt kitsendava haldusakti muutmiseks või tühistamiseks.Kohalik omavalitsus on kohustatud taotluse saamisel selle läbi vaatama ja hindama õigusakti vastavust üldaktidele. Kui kohalik omavalitsus leiab, et taotlus on põhjendatud, on ta kohustatud haldusakti viima kooskõlla Põhiseaduse, seaduse või seaduse alusel antud üldaktiga. Kui kohalik omavalitsus leiab, et taotluse rahuldamiseks puudub alus, jätab ta õigusakti muutmata või tühistamata.Sellisel juhul on isikul õigus oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse. Alles sellest ajast, kui kohalik omavalitsus asub taotlejast erinevale seisukohale ja jätab taotluse rahuldamata, tekib haldusakti andja ja isiku vahel vaidlus. Isikul puudub vajadus kohtusse pöördumiseks, kui nii taotleja kui haldusakti andja on ühel meelel haldusakti õigusvastasusest. Tallinna Linnavalitsus vaatas läbi AS X. KOKS § 33 alusel esitatud taotluse ja leidis, et see on põhjendatud. Osundatu kajastub ka vaidlustatud korralduses. Kuivõrd vara tagastamise menetluse käigus tehtud otsuse seaduslikkuse suhtes ei tekkinud vaidlust, oli linnavalitsusel mitte ainult õigus vaid ka kohustus haldusakt tühistada. Muu hulgas kasutas kaebaja ka ise KOK § 33 sätestatud õigust, pöördudes 02.02.2000 linnavalitsuse poole taotlusega tühistada vaidlusalune korraldus.

Kolmanda isiku AS X. seisukoht

AS X. omandas kõnealused hooned seaduslikult. Alates 19.12.1994.a. kehtiva AÕSRS § 14 kohaselt on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa, mis on maaga püsivas ühenduses, on AÕS § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning ORAS ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 sätteid. Õigusliku aluseta püstitatud ehitise kandmine riiklikku hooneregistrisse toimub Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Samas sõnastuses kehtis säte ka 06.12.1995, kui AS X. omandas nimetatud hooned tervikvara koosseisus AS- ga Tallinna Taarabaas(pankrotis) sõlmitud lepingu alusel. Ehitisel oli maakasutusõigus. Vara tagastamist korraldaval organil puudusid andmed ehitusloa olemasolu kohta. AS X. on taotluses Tallinna linnale väljendanud seisukohta, et krundil paiknev 3-kordne kivihoone on algselt rajatud NSVL sõjaväe poolt, mis ei saanud ega pidanud võtma Tallinna linnalt ehituslubasid. Samuti on AS

X. kajastanud taotluses seda, et vaidlusalune hoone on Tallinna linna RSN TK poolt arhitektuur-planeerimise ülesande AP-158-85 alusel valminud projekti alusel ümber ehitatud. Oluline on, et maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ja ORAS ning sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes kohaldatakse AÕSRS § 13 sätteid. Kui ehitis on üle antud ühel ORAS § 3 märgitud alusel, on

AÕSRS § 14 lg 1 teise lause tähenduses tegemist ehitisega, millele kohaldatakse AÕSRS § 13 sätteid. Õiguslikul alusel püstitatud ehitise alune ja selle teenindamiseks vajalik maa kuulub erastamisele. Käesoleval juhul oli muu hulgas otsustatud maa tagastamine enne seda, kui määratleti AS X. erastatava maa suurus.

Kolmanda isiku Y OÜ seisukoht

Y OÜ leiab, et tema seisukoht sisuliselt vaidlust ei puuduta. Y OÜ on Kadaka tee 185 D heauskne omanik, kes omandas kinnistu võlaõigusliku ja asjaõigusliku lepingu alusel kaebajalt.

Kohtu põhjendused ja otsus

Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leidis, et kaebus kuulub rahuldamisele. Oma seisukoha põhjenduseks tugineb kohus alljärgnevale:

1.MRS § 6 lg 2 loetles nii 14.11.1997.a. korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis kui ka 15.12.1999.a. korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis maa mittetagastamise alused ning p 3 sätestas maa mittetagastamise alusena sellel maal teisele isikule kuuluvate hoonete või rajatiste asumise, kui samal ajal ei lepita kokku hoonestusõiguse seadmises vastavalt sama seaduse §-dele 7, 9 ja

10 või (15.12.1999.a. korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt) kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt sama seaduse §- dele 7, 9 ja 10. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punkt 24 sätestab, et vara tagastamine otsustatakse kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ja tagastamiseks täiendavalt kogutud materjalide alusel. Nimetatud korra p 21 kohaselt kohaliku omavalitsuse täitevorgan, asudes ette valmistama vara tagastamise otsustamist, määrab kindlaks, milliseid asjaolusid on vaja täiendavalt tõendada või milliseid dokumente hankida. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 3 kohaselt on ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks maareformiseaduses sätestatud alustel ja korras. MRS § 22 lg 1 järgi saavad teiste hulgas ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna. MRS § 23 lg 6 kohaselt erastatakse maa vabariigi valitsuse kehtestatud korras. 14.novembri 1997.a. korralduse, samuti käesolevas asjas vaidlustatud 1999.a korralduse nr 7847-k vastuvõtmise ajal kehtisid AÕSRS § 14 lg-d 1 ja 3 järgimises sõnastuses: „ (1) Maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse paragrahv 16 kohaselt maatüki oluline osa. Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahv 13 sätteid ning ehitist võib käsutada pärast kasutusloa andmist ehitisele. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub planeerimisja ehitusseaduse paragrahv 70 alusel. (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ehitise olemasolu ei saa olla aluseks selle maa suhtes maareformiseaduse paragrahvi 6 2.lõike punkti 3 sätete kohaldamisele, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1.lõike teises lauses sätestatud ehitise puhul.“.

Haldusasja materjalidest nähtuvalt on 14.11.1997.a. korralduse nr 4433-k puhul muu hulgas õigusliku alusena märgitud AÕSRS ning korralduse punkti 2 kohaselt on tagastataval maal asuvad ehitised püstitatud õigusliku aluseta ( AÕSRS § 14 lg 3). Tallinna Linnavalitsus on kohtule esitatud kirjalikus seletuses väitnud ( tl 20), et varasema korralduse kehtetuks tunnistamise tingis asjaolu, et käesoleval juhul oli tegemist AÕSRS § 14 1.lõike teises lauses sätestatud ehitisega.

2.Tallinna Linnavalitsuse 15.12.1999.a. korralduse nr 7847-k õiguslike alustena on märgitud Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse(KOKS) § 3 p 2 ja 3, § 33 lg 1, MRS § 6 lg 2 p 3, § 7 lg 1, § 20 lg 1, § 21 lg 4, § 22 lg 1, Vabariigi Valitsuse 06.11.1996.a. määruse nr 267, AS X. 20.11.1998.a. taotlus, ostu-müügi leping 06.11.1995 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 6874 materjalid ja maa ostueesõigusega erastamise avaldus . Viidatud korralduses faktiline põhjendus puudub. Haldusakti motiveerimine on nõue, mille täitmise vajadusele on Riigikohus korduvalt oma lahendites tähelepanu juhtinud ja oli seda teinud ka enne vaidlustatud korralduse vastuvõtmist.

Haldusakti motiveerimise vajadusele on osundanud oma kirjalikus seletuses ka vastustaja“/../ on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud./../“ ( tl 21). Vaidlust ei ole menetlusosaliste vahel selles, et otsustus, millega muudetakse või tunnistatakse kehtetuks varasem haldusakt, on ka ise haldusaktiks. Kohus leiab, et käesoleval juhul on vaidlustatud korraldus motiveerimata, sest ainuüksi haldusakti õiguslikele alustele viitamine haldusakti kontrollitavust ja arusaadavust ei taga.

Riigikohus on 19.03.2002 otsuses haldusasjas nr 3-1-13-02 rõhutanud.“ Koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise.“.

Kuigi konkreetne viidatud seisukoht on väljendatud pärast vaidlustatud korralduse vastuvõtmist, ei tähenda see , et nimetatud põhimõtetest ei tulnud kohalikul omavalitsusel juhinduda ka 1999.aastal või et kohtupraktikas ei oleks neile küsimustele täit tähelepanu pööratud. Juba 1995.a. otsuses haldusasjas nr 3/1-35/95 rõhutas Riigikohtu halduskolleegium põhimõtet, et motiveerimine peab tagama isikul kaebeõiguse teostamise võimaluse ja seega andma isikule võimaluse hinnata, kas tema õigusi on rikutud või mitte. Sellise hinnangu saab ta anda juhul, kui haldusaktist nähtub, miks on jõutud haldusaktis toodud seisukohtadele :“Kui korraldusega määratakse kindlaks isikute avalikul õigusel rajanevad õigused ja kohustused, siis peab korraldus olema motiveeritud, s.t. korralduses peab peale viite seaduse sättele olema esitatud ka argumendid, miks korraldus anti.

Et korraldust vaidlustada, on isikul on õigus teada, millistel põhjustel on tema õigusi ja huvisid puudutav korraldus antud. Nii on tagatud ka korralduse kontrollitavus.”. Eespooltoodust tulenevalt on ekslik vastustaja seisukoht, et viide haldusakti andmiseks olevale õiguslikule alusele on haldusakti piisavaks põhjenduseks.

Haldusaktis märgitud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 6874 materjalid olid Tallinna Linnavalitsusel aluseks ka 1977.a. otsuse tegemisel, samuti on tühistatud otsuse tegemisel lähtutud maareformi seadusest ja asjaõigusseaduse rakendamise seadusest. Vaidlustatud korralduses on lähtutud täiendavalt Vabariigi

Valitsuse 06.11.1996.a. määrusest nr 267 ( sealjuures näitamata, millistest sätetest), AS X. 20.11.1998.a. taotlusest, ostu-müügi lepingust 06.11.1995 ja maa ostueesõigusega erastamise avaldusest. Millised on faktilised asjaolud, mis nendest dokumentidest ja õigusaktidest tulenevalt on olnud asja otsustamisel olulise tähendusega, korraldusest ei nähtu. Seega ei selgu ka korraldusest, miks preambulas loetletud õigusaktidele ja dokumentidele tuginevalt on tehtud asjas varasemast erinev otsustus, miks on linnavalitsus jõudunud korralduse resolutiivosas väljendatud järeldusele.

Vajalik teave, s.o. informatsioon kogumahus asja otsustamiseks võib küll sisalduda haldusakti andmise alusena märgitud dokumentides ja õigusaktides, kuid kohtu arvates ei piisa pelgalt õigusaktide ja dokumentide nimetamisest selleks, et väita haldusakti andmise motiveeritust. Motiveerimata haldusakt on õigusvastane, kuid ainuüksi sellele tuginevalt HMS § 58 kohaselt haldusakti tühistamist nõuda ei saa. Samuti nähtub vaidlustatud korraldusest, et selle andmisel on tuginetud KOKS sätetele. KOKS § 33 kohaselt on igaühel volikogult või valitsuselt õigus taotleda nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusevastaselt kitsendatud tema õigusi.

Ekslik on kaebuse väide, et linnavalitsusel puudusõigus KOKS § 33 alusel AS X. esitatud taotluse läbivaatamiseks. Korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 19 lg 1 redaktsiooni esimene lause nägi ette õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest tulenevate vaidluste lahendamise kohtuväliselt või kohtu korras. Erinevalt halduskohtusse pöördumiseks seaduses sätestatud tähtaegadest KOKS § 33 lg 1 alusel kaebuse esitamise tähtaega piiratud ei ole. Seega oli kohalikul omavalitsusel akti kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel lisaks seaduslikkuse põhimõtte järgimisele kohustus järgida ka õiguspärase ootuse ja isiku usalduse kaitse põhimõtteid.

Isikul peab pärast haldusakti vaidlustamise tähtaja möödumist olema võimalus loota, et tema suhtes tehtud otsus on õiguspärane ja jääb kehtima. Jõustunud haldusakti tühistamine halduse poolt oli käsitletaval ajal ja on ka praegu hilisemalt võimalik, kuid sellisel juhul tuli kaaluda õiguspärase ootuse ja riigivõimu teostamise õiguspärasuse põhimõtet ning kolmandate isikute huve. Riigikohtu halduskolleegium on 13.03.1998.a. määruses nr 3-3-1-7-98 leidnud, et kui kohaliku omavalitsuse organ leiab, et tema üksikakt ei vasta põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, peab ta omal algatusel akti tühistama või muutma, et viia see kooskõlla kehtivate seadustega.

Eespooltoodust ega ka vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajaks kohtulahendites väljendatud Riigikohtu seisukohtadest ei tulene, et kohaliku omavalitsuse organil puudus KOKS § 33 alusel taotluste läbivaatamisel õigus ja kohustus kasutada diskretsiooni. Käesoleval juhul ei nähtu korraldusest, kuidas linnavalitsus hindas asjaolu, et isik on asunud oma õigusi realiseerima ja maa on osaliselt võõrandatud kolmandatele isikutele, samuti asjaolu, et vastava taotluse esitas AS X. ligi aasta pärast maa tagastamise korralduse vastuvõtmist ja millistel kaalutlustel leidis linnavalitsus, et õigustatud subjekti huvi saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara ja ootus, et temale tagastatud maa jääb talle alles ei kaalu üles AS

X. huvi maa ostueesõigusega erastamiseks. Kohus ei viita siinjuures haldusmenetluse seaduse sätetele, millised vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal ei kehtinud , kuid leiab, et vaidlustatud korraldus on motiveerimatu ka seetõttu, et sellest ei nähtu haldusorgani kaalutlused.

Põhjendatud on kaebuse viide Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.09.1994.a.otsuses nr III-4/A-5/94 ja 30.09.1998.a. otsuses nr 3-4-1-6-98 väljendatud seisukohale, et demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi põhimõtete kehtivus Eestis tähendab Euroopa õigusruumis tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kehtivust. Selliste põhimõtete hulka kuulub ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte.

3.Tallinna Linnavalitsuse 15.12.1999.a. korralduse nr 7847-k õiguslike alustena on märgitud Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse(KOKS) § 3 p 2ja 3, § 33 lg 1, MRS § 6 lg 2 p 3, § 7 lg 1, § 20 lg 1, § 21 lg 4, § 22 lg 1, Vabariigi Valitsuse 06.11.1996.a. määruse nr 267, AS X. 20.11.1998.a. taotlus, ostu-müügi leping 06.11.1995 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 6874 materjalid ja maa ostueesõigusega erastamise avaldus . 3.1.Vabariigi Valitsuse 06.11.96.a. määrusega nr.267 on kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise kord (erastamise kord) . Osundatud korra p.10 sätestab nõuded andmete osas, mis peavad sisalduma maa ostueesõigusega erastamise avalduses ( alap.1 kohaselt tuleb maa ostueesõigusega erastamise avalduses näidata juriidilise isiku andmed , alap.2 kohaselt taotletava maa asukoht,kui maad taotletakse ehitiste juurde, siis kellelt ja mis viisil on need omandatud, p.3- andmed senise maakasutuse kohta). Erastamise korra p.11 sätestab avaldusele lisatavad dokumendid, muu hulgas tuleb lisada ehitise omandiõigust ja senist maakasutusõigust tõendavad dokumendid.. Nähtuvalt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimikus asuvatest maa ostueesõigusega erastamise materjalidest on AS X. esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse (kd II, tl 138), milles on näitamata maakasutamisõiguse alus ( pädeva organi otsus , maa looduses eraldamise akt). Samuti ei nähtu erastamisavalduse blanketilt taotletava maa asukohta ja suurust.Senikasutatava maana on märgitud Kadaka tee 185. Avalduse blanketi osalt, mis avalduse vastuvõtmisel kuulus avaldajale andmisele nähtub, et taotletavaks maaks on Kadaka tee 185 B. Asjas ei ole esitatud ühtegi sellist avaldust, millele tuginevalt kaebaja saaks väita, et 30.12.1997.a. esitas ta avalduse Kadaka tee 185 C ostueesõigusega erastamiseks ( I kd tl 82, II kd tl 138, 172). Seega ei nähtu ka õigusvastaselt võõrandatud maa toimikust 6874, millele tugines linnavalitsus 1999.a. korralduse andmisel, sest 14.11.1997.a. korraldusega nr 4433-k tagastatud Kadaka tee 185 C erastamiseks AS X. poolt avalduse esitamine tõendatud ei ole.

3.2.Ehitiste omandiõigust tõendava dokumendina on lisatud Hooneregistri 23.10.1998.a. teatis (sama, tl 139), millest nähtub küll Kadaka tee 185 asuvate ehitiste ja rajatiste omandamine 06.12.1995.a.ostu-müügi lepingu järgi, kuid mille kohaselt kõikide ehitiste kohta on esitamata kasutusload. Maakasutuse dokumendid esitamata.Viidatud avalduse kohaselt on sellele lisatud maakasutamiseks andmise otsus ja krundi plaan.

3.3.Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus seletuses viidatud 27.05.1977 koostatud maa looduses eraldamise akti ( töö nr R-282-77) ja 24.09.12977 koostatud krundi plaani alusel eraldati Kadaka tee 185 asuvatele ehitistele ajutiseks kasutamiseks 21950 m 2 suurune maa-ala ( kd I, tl 3-4). Nimetatud maa looduses eraldamise akti väidetavaks aluseks oleva Tallinna Linna TSN TK 25.05.1977.a. otsuse nr 103 kohaselt on kõnealune maa antud Kaubastute Valitsuse Taarabaasile ajutiselt kuni viieks aastaks kasutamisele avatud taaralao rajamiseks ilma hoonestamise õiguseta ( II kd tl 150).Kohus märgib, et sel ajal kehtinud seaduse kohaselt tuli maatüki looduses piiristamise aktis näidata maa teiseseks kasutamiseks andnud organi otsus kui maakasutusõiguse tekkimise alus. Tegemist oli tähtaegse maakasutusega, mis lõppes hiljemalt viie aasta möödudes, s.o.1982.a., samuti oli nimetatud maa antud hoonestamise õiguseta kasutamiseks, mistõttu Taarabaasi ülaltoodud maakasutusele viitamine seoses AS X. maa ostueesõigusega erastamise sooviga on põhjendamatu. Tallinna Linna RSN TK 19.06.1984.a. otsusega nr 297 otsustati anda Tallinna Linna RSNTK Kaubastute Valitsuse Taarabaasile Kadaka tee 185 taaralao ja kontorihoone juurde tähtajatuks kasutamiseks 1,94 ha linna hoonestusmaast vastavalt skeemile. Taarabaasil lasus kohustus vormistada tehniline dokumentatsioon Arhitekuuri ja Planeerimise Peavalitsuses; tellida maakasutusõiguse riikliku akti koostamine RPI “Eesti Põllumajandusprojekt” pärast tehnilise dokumentatsiooni vormistamist. Nimetatud otsust muudeti Tallinna Linna RSNTL 16.05.1986.a. otsusega nr 223 ja loeti taarabaasile antud maa suuruseks 1,85 ha( tl 153). Eespoolmärgitud otsuse nr

297 kohaselt on maa andmine toimunud vastavalt skeemile, millist dokumenti kui otsuse juurde kuuluvat maa tagastamise toimikus , mis oli linnavalitsusele muu hulgas aluseks korralduse tühistamisel, ei ole. Samuti ei nähtu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimikust maa looduses eraldamise akti koostamist. Sel ajal kehtinud ENSV maakoodeksi § 42 lg 3 kohaselt tõendab teisest maakasutusõigust vaid maatüki looduses piiristamise akt. Kohtule esitatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimikust ei nähtu dokumenti Kaubastute Valitsuse Taarabaasile kasutada antud maa asukoha kohta ja selle maa piiride kohta (looduses eraldamise akt).

3.4.23.09.1993.a. riigi vara munitsipaalomandisse üleandmise aktist nr 20/612 ( I kd, tl 122) nähtuvalt anti munitsipaalomandisse tasuta varana Tallinna Taarabaas, asukohaga Tatari tn 24. Munitsipaliseerimine toimus erastamiskohustusega. Aktiga üleantav vara kuulus erastamisele 30.04.1994.a. Viidatud akti kohaselt omandiõigus üleantavale varale hakkab kehtima aktile allakirjutamisest ja vara arvatakse munitsipaalomandi haldaja bilanssi akti allakirjutamise kuupäeva seisuga. Vara vastuvõtja on kohustatud kolme kuu jooksul aktile allakirjutamisest määrama kindlaks üleantava vara seniste valdajate õigusliku seisundi. Üleantavad ehitised, üleantava varaga seotud maakasutusõigused ja majandustegevuse õigused kuuluvad uue omaniku poolt ümberregistreerimisele vastavalt Eesti Vabariigis kehtestatud korrale. Nimetatud õiguste realiseerimine ja tsiviilõiguslikud tehingud varaga on enne ümberregistreerimist kehtetud. Asjas esitatud dokumentidest ei nähtu toiminguid maakasutusõiguse ümbervormistamise kohta. Tallinna Hooneregistri 28.06.1995.a. teatise nr 20122 kohaselt on vara asukohaga Kadaka tee 185 ( kontorihoone, laduangaar, laohoone-garaaz ja kaks kaarhalli) kasutajaks munitsipaalvara bilansilise valdajana Tallinna Taarabaas. Alusena on märgitud Tallinna Linna RSNTK 23.03.1984.a. korraldus nr 165-k ja vara üleandmise-vastuvõtmise akt 24.05.1985.a. Nimetatud vara juurde oli Tallinna Linna RSN TK otsusega nr 223 p.2.4 antud teenindamiseks vajalik maa 1,85 ha. ( tl 10).Samuti nähtub teatisest, et hoonete lõplik registreerimine toimub peale maaeralduse dokumentide ja õiguslike ehitiste ekspluateerimiseks võtmise aktide esitamist. Selliseid dokumente asja materjalide hulgas ei ole.

Vabariigi Valitsuse 04.09.1992.a. määrusega nr 260 „Riigi vara munitsipaliseerimise korra kohta“ kinnitatud Riigi vara munitsipaliseerimise korra“ p.45 sätestas, et õigustatud subjektil, kellele vara on antud erastamiskohustusega, on õigus taotleda Riigivaraametilt erastamistähtaja pikendamist. Põhjendatud taotluse korral võib pikendada erastamiskohustuse täitmise tähtaega 1 aasta võrra. Käesolevas asjas ei nähtu, et sellist tähtaja pikendamist oleks munitsipaliseerimise õigustatud subjekti poolt taotletud. ORAS § 28 kuni 14.05.1994.a. kehtinud redaktsiooni lg 2 kohaselt erastamiskohustuse täitmata jätmise korral läheb erastamiskohustusega

munitsipaalomandisse antud vara tagasi riigi omandisse, kes viib erastamise ise läbi. Põhimõtteliselt sama sõnastus kehtis ka ostu-müügi tehingu teostamise ajal. Tallinna Hooneregister on 18.09.1995.a. väljastanud õiendi esitamiseks notarile ( I kd, tl 16) ja sellest nähtub, et Tallinna Taarabaasile kuulub Kadaka tee 185 asuv „kogu objekt“ ning omandiõigust tõendavaks dokumendiks on Tallinna Linna RSN TK 23.03.1984.a. korraldus nr 165-k ja vara üleandmise-vastuvõtmise akt 24.05.1985.a.Nimetatud dokumente õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise materjalide hulgas ei ole. 06.12.1995.a. sõlmitud ostu-müügilepinguga Tallinna Taarabaas müüs ja AS X. ostis pankrotivaraks oleva Tallinna Taarabaasi tervikvara ( I kd, tl 21-25). Seega on ekslik Tallinna Linnavalitsuse väide, et kõnealuste ehitiste puhul on tegemist omandireformi käigus üleantud ehitistega, mille osas vastustaja väitel rakendub AÕSRS § 14 lg 1 ja lg 3 sätestatud erikord. AS X. omandas kõnealuse vara pankrotimenetluses ostumüügi lepinguga, mistõttu asjaolu, et sama vara puhul võis eelnevalt olla tegemist munitispaliseeritud varaga, ei oma asjas õiguslikku tähendust.

3.5. Asjaolu, et kõnealune administratiivhoone on tähistatud mingitel plaanidel, ei muuda seda seaduslikuks ehitiseks. Arhitektuur-planeerimise ülesanne taaralao rekonstrueerimise projekteerimiseks ei ole samastatav kasutusloaga, samuti ei ole esitatud tööprojekt Kaubastute Valitsuse Taarabaasi kapitaalremondiks käsitletav dokumendina, millega seadustatakse õigusliku aluseta püstitatud ehitis. Asjas esitatud dokumentidest ei nähtu, et nimetatud tööprojekt oleks kinnitatud ja et selle alusel oleks tegelikult teostatud töid. Ka Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et tegemist on kasutusloata ehitisega. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega , mis jõustus 02.03.1997.a., muudeti AÕSRS § 14 lõike 1 kolmandat lauset ja sätestati, et õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub planeerimisja ehitusseaduse alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega,mis jõustus 07.06.1996.a., täiendati planeerimisja ehitusseaduse § 70 lõikega 3 , millega nähti ette, et enne käesoleva seaduse jõustumist püstitatud omavolilisele ehitisele võib anda kasutusloa pärast ehitise ülesmõõtmisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ehitise ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist. Seega sätestati PES § 70 omavolilise ehitise seadustamise võimalus ning samas nägi seadus ette, et taolisele ehitisele kasutusloa andmisega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Käesolevas asjas esitatud dokumentidega ei ole tõendatud, et nn.administratiivhoone puhul on tegemist on seaduslikul alusel püstitatud ehitisega või AÕSRS § 14 lg 1 teises lauses nimetatud ehitisega. Seetõttu on ka põhjendamatu ja seadusega vastuolus korraldus, millega otsustati tühistada maa tagastamine kaebuse esitajale. Maa mittetagastamise põhjuseks võib olla üksnes õiguslikul alusel püstitatud ehitis.

Vaidlusalune ehitis on asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 mõttes õigusliku aluseta püstitatud ehitis ning nimetatud ehitise olemasolu ei saa AÕSRS § 14 lg 3 kohaselt olla aluseks maa tagastamata jätmisele vastavalt MRS § 6 lg 2 p 3.

Kohus, eeltoodust tulenevalt ja kooskõlas HKMS § 26 lg 1 p 1, § 31 lg 4 ja lg 5

Otsustas:

Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 15.12.1999.a. korraldus nr 7847-k .

Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest otsuse teinud kohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb kirjalikult teatada asja otsustanud halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus.Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik.

Lea Kuuse kohtunik